Haiglasse läksin ma rõõmsa meelega. Enne seda olin kivistunud ja vaatasin maailma läbi akvaariumiklaasi. Tundus, et teised ei ulatunud minuni ja ma ei suutnud enam välja rabelda. Isegi mu perearst hüüatas reipalt: „No siis on ju veel lootust!“, kui kuulis, et mind pannakse haiglasse ja kavatsetakse lõigata.
Eelmisel õhtul enne lõikust käis mind vaatamas psühholoog. Imestas, et mis mind nii väga rõõmustab. Rääkisin siis, et igal juhul ma võidan sellest: kui elama jään, siis on antud lisaaega ja kui läheb teisiti, siis ei jää ma vähemalt oma lastele aidata. Kuigi haiglad väidavad, et nad hädatappu ei tee, võtsin ma just sellise hoiaku.
Midagi märkama hakkan juba intensiivis. Kuna mul pole aimugi, kas head ennustav lause, et söögitoru jäi alles, oli ilmsi või mõtlesin välja, siis küsin kõigepealt klaasi vett. Tuuakse. Joon selle suurte lonksudega tühjaks. Ilmselgelt läheb külm vesi nagu tuline jutt mööda söögitoru alla. Alles! Siis tuleb kooliaegne pinginaaber ja üritab mulle puuvilju sööta. Ta on samas haiglasüsteemis, kuid teises majas, arst. Parasjagu on omakandi tohter ka intensiivis tööl. Kuulen, kui mu peatsis anestesioloog ja keegi, keda ma ei näe, arutavad: „Kes too ometi on, et kõik arstid teda tunnevad?“
Järgmine hommik saabub katastroofiga. Noored mehed käivad ühe juurest teise juurde ja pesevad haiged puhtaks. Hambad saan korda, aga üleni ennast pesta ei lase. Ma ei tea isegi, miks. Lihtsalt ma ei taha, et keegi mind alasti näeks. Pealegi veel noored tõmmud mehed. Issand, kui jube! Tekitan sellega arvamuse, et mihuke pips vanatüdrukulik mutt. Hoian kramplikult tekiäärest kinni ja nutan. Mind jäetakse rahule. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et intensiivis polnud voodeid, vaid kõik lamasid põrandal. Ja kogu aeg oli pime. Ju ma ärkasin vaid öösiti. Keegi karjub pidevalt ja kõvasti ning hästi kõrge häälega. See ehmatab ja mu süda läheb rütmist välja. Hiljem, juba täie teadmise juures kuulen, et kohal käis lausa ühe medõe abikaasa hullunud patsienti rahustamas. Bronhoskoopia protseduuri ja röntgenivõtet mäletan ainult segaste ja vilkuvate piltidena.
Mingil hetkel viiakse mind voodiga palatisse
Tagasi endisesse palatisse, kus on jube hais. Saan täitsa aru, kes ja kus ma olen. Kõik lõhnab kloroformi järele. Miks, ei tea. See ajab mind kogu aeg oksele. Pärast minu palatisse toomist ei ööbi lätlannast toanaaber enam haiglas, vaid läheb lähedale tuttavate juurde. Kardab, et ma suren öösel ära. Selgus kaob. Olen kuskil mustanahaliste keskel, kes pidevalt tarvitavad narkootikume ja lärmavad hullusti. Kogu aeg kõlab hirmus vali hevimuusika. Ma ei jaksa seda enam kannatada. Vähestel selgetel hetkedel mõtlen, kas ikka tean veel peast oma pangakaardi parooli. Plaan on leida hooldaja, kes võtaks raha välja ja teeks vastuteeneks mingi süsti või annaks tableti, mis mind ometi päästaks sest hulluks läinud maailmast. On nii halb, et olen valmis kõik andma pääsemise eest. Õnneks ei püsi ma nii kaua teadvusel, et oma plaani elujõulisust kontrollida. Ei näe kunagi ühtki õde ega hooldajat. Palatikaaslane püüab mulle midagi rääkida, aga ju ma ei jõua lause lõpuni ärkvel olla. Mind käiakse vaatamas, aga seda kuulen tagantjärgi. Korra toimub ka päris ärkamine, saan aru, et õde mu voodi juures kinnitab uut verekotti statiivile. Tahan kontakteeruda ja püüan juttu alustada – ei tule pähe midagi paremat, kui küsida (hästi väljaköhimata ja rämeda häälega): „Mis verd te mulle panete, on ikka B negatiivne III?“ Näen, kuidas õde lausa hüppab ehmatusest ja kinnitab kogeldes, et on küll õige veri, aga kohkumus on ilmselge. Rohkem ma seda õde enam iialgi ei näe (või ei tunne ära).
Ärkan selle peale, et keegi karjub valjusti: „Tehke silmad lahti! Kas teil on allergiat mõne rohu suhtes? Ärge jääge magama, ärgake!“ Veeretan pead padja peal ja sosistan vaevaliselt: „See lõhn…“ Plaksti! lööb tohter käe otsaesisele, voodi pidurid võetakse maha ning mind lükatakse üle koridori vastaspalatisse. Seal tulen ellu tagasi. See on venelaste palat, kus ainult kaks patsienti veel alles. Ühe nimi on Alla ja ta rõõmustab, et olen eestlane ja tahab kohe keelekursust korraldada. Teine teatab kõrgilt, et ta vihkab eestlasi ja punkt! Püüan mõned sõnad Allale öelda, kui saabub mees ja viib ta koju. Eestlasi vihkav palatikaaslane jääb alles. Kardan teda, sest ta vahib mind üksisilmi. Siis võtab kätte ja tuleb otsustavalt mu voodi juurde. Kõigepealt viskab ta mul teki pealt ja kätsatab: „Miks keegi teie eest ei hoolitse? Isegi pestud pole? (mäletate mu ulgumist intensiivis?)“. Teeb käteräti sooja veega märjaks ja tõepoolest peseb mu üleni puhtaks. Teeb seda hoolimata oma vihkamisest kindlalt ja õrnalt. Siis paneb teki peale ja koorib õuna, mille viilhaaval mulle sisse söödab. Sestpeale algab paranemine. Operatsioonist on möödunud kuus päeva.
Järgmisel päeval läheb vihkav naaber koju ja tuleb uus kaaslane, seekord eestlanna. Leiame temaga hea kontakti. Eestlast ma ei karda ja temaga me suhtleme vabalt. Kord me nutame, kord naerame. Küllap emotsioonid löövad üle pea kokku. Rohkem kipume ikka naerma. Rõkkame vahel nii, et üle terve haigla on kuulda. Aeg-ajalt käivad tohtridki meiega jutustamas.
Esimese selge päeva varasel tunnil tuleb palatisse hooldaja ja ütleb, et me läheme röntgenisse. Mida? Ma pole proovinud õieti peadki tõsta, mis veel püstiseismisest rääkida! Hooldaja, kena slaavlannast tumedasilmne naine rahustab, et pole viga, läheme ratastooliga. Pusin ennast ülespoole ja hooldaja abiga potsatangi tooli. Aga ma ei jaksa ka istuvas asendis olla, kipun kössi vajuma. Hooldaja lohutab, et kohe, kohe… Läheme liftiga alumisele korrusele ja röntgeni ukse taha, kus on vähemalt kümme inimest sabas. Kõigil kiire. Nii kui uks vähegi paotub, olen juba lükatud koos tooliga sisse ja taha jääb kõlama lause, et see on väga raske haige. Tahaks teada, kes see haige on, aga ei jaksa. Õnneks tehakse ka pilt istudes. Õe mure on, et ma kahekorra ei vajuks. Hiljem saan aru, et selle hooldajaga on üldse tark igasugusesse sappa minna, sest ta on alati esimene. Käitub ta igatahes eesti vanasõna järgi: kes ees, see mees!
Personal on selles haiglas imeline
Ega nii raskete haigete juures muidu saakski. Kui haige suudab omal jalal kempsu minna, siis kogunevad õed koridori, et haiget kiita. „Näe, kui tubli! Juba jalul! Vaat, kui hästi teil läheb!“. Ja nii mitu korda päevas. Ühtki pisikestki edusammu ei jäta õed kommenteerimata. Nagu väikelaps, pingutab haige siis seepeale ka hoopis rohkem. Saan sellest didaktilisest pedagoogikast väga hästi aru, aga ikkagi on meeldiv, kui keegi su vaevalist tudisemist modellikõnnakuks peab. Õed kannavad ka tohtritele kõik haigete päevased astumised viimseni ette, sest hommikuti jagavad arstid siis armu ja hirmu vastavalt kellegi pingutustele. Ei saa küll öelda, et ma seepeale ülisportlikuks muutuks, aga häbistamist kardan ka. Esimesed iseseisvad liikumised ühest koridori otsast teise, et tualetti külastada, tunduvad verstapikkused. Millegipärast ka koridori põrand lainetab, nii et hoian targu seinte ligi. Iga järgmine selline ettevõtmine aga paraneb – põrand jätab liikumise. Tualettruumi aknal ei ole mingit katet ega varju, sest avaneb ju katusele. Aga kurjad kevadilmad on just katuseplaate rebinud ja nii toimetavad sealse akna taga tõsimeelsed remondimehed. Bidee asub näiteks täpselt akna all. Seega kasutamiseks tuleb leida aeg varahommikust või hilisõhtust.
Juhtubki õnnetu lugu: arst küsib hommikul, et kas mu verekohvrit on keegi kontrollimas käinud ja vastan igapäevaselt, et jah, üks tädi käis. Oh, sa taevas! Tohter nõksatab järsult püsti ja käratab: „Tädid on lasteaias, meil siin on õed!“ Olen oimetu ega leia nii kiiresti vastust. Ma ju ei tahtnud kedagi solvata. Üldse peab ütlema, et meie arst on üsna järsu olemisega. Aga olgu peale, peaasi, et oma tööd oskab. Ja seda ta paistab tõesti oskavat, sest ka õed räägivad, et selle arsti haiged paranevad kiiremini ja sisemised lõiked on tehtud paremini. Võib nii olla küll, sest mina ju magasin, kui mind katki lõiguti.
Nalja teeb meile üks hooldaja, kes on varem Soomes töötanud sama ameti peal. Pärast õdede korraldust tegelda inhalatsiooniga, tuleb ta palatisse ja peab mulle tähtsalt loengu, kuidas Soomes oli või ei olnud ja et seal ei tehtud kellelegi mingit inhalatsiooni. Pealegi mõjuvat see ülepea halvasti ja õigem oleks kohe lõpetada, sest tema ju teab, ta töötas Soomes. Aga Soomes on üldse kõik kõige paremini, mitte nii, nagu siin Eestis. Eriti palju tegemist on tal siis, kui Poola lennuk maandub Ülemiste järve. Tal pole siis üldse aega päevatoimetusi teha, vaid käib tähtsalt ajalehega vehkides palatist palatisse ja räägib kui kaugel päästetööd on. Tema töö peab ära tegema hästi armas umbes 20-aastane hooldaja, keda me kõik väga hindame. Ta viitsib meiega istuda ja sõnatult silitada, kui meil parajasti nututuju on ja ülepea on ta kena inimene.
Juhtub ka muid intsidente. On vaja peavalude pärast tomograafiasse minna, aga selleks tuleb enne kanüül sisestada. Tuleb õeõpilane ja üritab, kuni terve käsi on sinine. Lõpuks suurte ponnistuste hinnaga jääb kanüül kuidagi käsivarde. Hooldaja lükkab mu ratastooliga kõrvalmajja. Taevas ise teab, kuidas hooldajad sellega toime tulevad, kaalun sel ajal vähemalt 70 kg. Ja ma ei ole mitte kõige raskem inimene osakonnas. Ootame tomograafi ukse taga. Lõpuks saame sisse. Mind pannakse lamama ja hakatakse vedelikku kanüüli kaudu manustama. Käsi läheb paksuks ja on selge, et kanüül pole veenis. Tomograafia õde üritab kanüüli kohendada, kuid täiesti edutult ning ta kaotab korraks enesevalitsuse ja saame mõlemad hooldajaga riielda, et järjekord on järjekord ja temal pole aega meiega toimetada ja nüüd on terve päevakava tuksis. Olen sellest rünnakust üsna häiritud, sest ei saa aru, milles mu süü seisab. Hooldaja on sõnatu ja lohutab mind pärast, et igaühel on vahel kehv päev. Osakonnast ei leita õde, kes minuga veel jännata tahaks. Operatsiooni ajal oli mulle kaela pandud mitmed orgid, mille kaudu siis rohtusid manustati. Kui pärast palatis arst nõudis nende eemaldamist, siis õed küll palusid, et me ei saa ta veene kätte, las jääda natukeseks ajakski veel, aga tohter ei taganenud nõudmisest. Nüüd pole keegi nõus uuesti veene otsima. Lõpuks leitakse teise osakonna vanemõde, kes pidavat eriti osav olema. Too saabki veeni kätte, aga kanüül ei taha veenis seista. Püüan end siis mitte liigutada ja õieti mitte hingatagi, kui jälle sõuame teise korpusse tagasi. Vaene hooldaja, muudkui lükka seda tooli minuga mäest üles ja alla. Pakun küll, et ma juba natuke käin, et mäest üles ma kõnnin tooli kõrval, et ma jaksan küll. Aga hooldaja arvab, et ma tahan teda tööst ilma jätta. Kui keegi nägevat, et haige kõnnib ja hooldaja lükkab tühja tooli, siis vallandataks ta päevapealt. Ei saa küll aru, miks, sest meid innustatakse pidevalt rohkem käima. Kohale jõudes on õde pahur ja ei jäta uuesti mainimata, et me olevat terve tomograafimasina töö tänaseks segi ajanud. See ajab mu jälle nutma. Hooldaja lohutab, kuis oskab. Õnneks on see hea masin ega leia mu peast midagi halba.
Saame palatisse kolmanda liikme
Tema pole meie diagnoosiga ja teda külastab kogu haiglasoleku vältel arst ainult ühe korra. Ta on liikumisvõimeline ja käbe. Väga hoolitsetud ja kena naine, kellel oleks tulnud keelt lõigata, mitte lümfisõlmi. Vait ta üldse ei seisa ja seda nuppu, kust välja lülitada, tal ka ei ole. Õnneks on ta telekasõltlane ja tükati saab palatis vaikust nautida. See tuleb iseenesest kasuks, sest omavahel jutuajamiseks tuleb meil nüüd koridori kõndima minna. Arst ei jäta seda hommikuti ütlemata, kuidas ta hindab meie paranemispüüdlusi.
Magamine on täiesti omaette ooper. Tee, mis tahad, und ei jätku. Jään kuulekalt magama pärast kella 10 õhtul, kuid ärkan juba 12 ajal üles. Proovitakse minu peal igasugu keemiat, aga und ei tule. Õde käib öösel passimas, kas ma ehk ikka äkki ei maga, aga olen kiuslikult ärkvel. Und ei ole üldse, väsimust ka mitte. Vahin nagu narkolao valvur erksalt terve öö. Lugeda ka ei saa, sest teised tahavad magada. Kõige suuremat vaeva teevad lamatisehakatised. Enamasti laman kogu aeg selja peal, sest keeramine on suurem ettevõtmine, mida ei jaksagi eriti tihti teha. Turi ja nimmekoht löövad juba tuld välja. Õnneks aitavad suuremat häda vältida jälle hooldajad, kes agaralt salvitavad selga ja masseerivad ravivõide ka sisse.
Intensiivis küsis kodukandi tohter, kas ma kiluleiba tahaksin? Ei tahtnud ma midagi, ei saanud õieti veel arugi, mis see kiluleib on. Nüüd see äkki meenub. Küll tahaks üht tõeliselt head kiluvõileiba selle haiglatoidu vahele. Voodinaaber tahab mulle üllatust teha ja laseb vabalt liikuval palatikaaslasel mulle alt kohvikust ehtsa kiluvõileiva tuua. Küll ma rõõmustan! Tulen voodist välja, et pidulikku sündmust tähistada ja istun veidi avatud akna alla, et seda imet muna ja tomatiga nautida. Just sel hetkel tuleb lümfisõlmepatsiendi tohter teda vaatama. Instinktiivselt tõstan käe ja kummardun üle oma kalli kiluleiva ning ajan selle liigutusega teised palatis hullusti naerma. Küsivad veel pool päeva tagantjärgi, et kas see tohter, kes su leiba ohustas? Vaat siis, mis haiglas hinda läheb!
Seejärel tuleb palatisse veel neljaski patsient. Tema nime me ei tea, aga hüüdnimeks saab Kodanik Nõukogude Liidust. Ta on pärit Narvast. Noorena sinna saabunud, on ta sünnitanud kaks last ja need on juba lapsevanemad. Kahjuks pole lastel tööd ja vanaema on ainus, kes pärast joodikust mehe surma neid oma koristajatööga elatab. Kodanikul pole vähimatki aimu poliitilisest olukorrast ja arvab kommunismi täiel õitsengul olevat. Narvast anti talle kaasa paberitükk, kuhu oli kirjutatud haigla aadress ja nii ta selle bussijaamas taksot võttes ette näitaski. Igatahes on ta kohal ja saab ravi. Ta ei jõua ära kiita nõukogude haigla hüvesid: kui hea on toit, kui palju seda antakse ja kui valged on linad. Millegipärast valib ta suhtlemispartneriks minu ja uurib pidevalt, mis haiglas veel tehakse. Kõige rohkem laidab ta eestlasi, kes ei oska oma tohtreid austada, sest ei tea isegi nende isanimesid. Tal on raske sellist ignorantsust taluda ja vangutab ainult halvustavalt pead. Hambaid tal pole ja seepärast saan kõik talle mõeldud puuviljad endale. Muide, kiiritusravis käies kohtun jälle NL Kodanikuga, kes on seal osakonnas sees ja kiidusõnadega veelgi lahkemaks läinud.
Haigla köki-möki
Toitlustamisest. Ei saa öelda, et toit oleks halb, aga haiglatoit on haiglatoit. Igaüks teab isegi. Sinised penoplastist karbid, millega toit palatisse tuuakse, on jubedad. Õnnetuseks on neil kõigil peal haige isikukood, diagnoos ja osakond. Üldse on info põhjalik. Üks kõrvalpalati daam läheb täiesti endast välja sellise avalikustatud teabe peale. Käib ja rebib oma lipiku alati kohe ära, kui toidukarbid tuuakse. Tema tungivad protestid ei avalda vähimatki mõju – karpide sildid on ja jäävad. Toidu maitsel pole õieti vigagi, ainult vahel jäävad toidutoojad hiljaks ja road on üsna jahtunud, vahel jälle on hooldajad töödega jännis ja karbitassimine venib. Aga äsja sünkdiagnoosiga tuimastatud haigetele ei lähe see suuremat korda.
Kuna on märtsikuu, siis ilmad jupsivad. Ühel tormisel ööl tundub osakond elustuvat. Kõigil on paha ja valus, kõik tellivad õde ja kõigil on kiire. Kuna mul on tepitud valge hommikumantel, siis tualetti minnes saan korduvalt pahandada, et ei astu palatisse sisse. „Sestra, sestra! Õde, mul on teid kohe vaja!“ jne kõlavad mul kogu aeg kõrvus. Keegi ei pane tähele, et valges kitlis õde koperdab ringi toega ja on üsna köökus, verekohver käimisraamil.
Peame kogu aeg vedama endaga kaasa verekohvrit. Nii seda nõuka-aega meenutavat nurgelist pool-läbipaistvat plastkobakat nimetatakse. Tõepoolest vedelik selle atribuudi sees on üsna verine ja vaatepilt pole suurem asi. Kuna keegi neist kohvritest suuremat välja ei tee, püüame ise ka nendega harjuda. Jalutama, õigemini koperdama minnes, tuleb kohver panna tugiraami külge rippu. Kuna mul pole kunagi tehnilist taipu olnud, siis osutun eriti saamatuks. Ei jaga, hoolimata korduvatest õpetustest, mispidi see kohver peaks rippuma. Kuni lõpuks palatikaaslane ennast voodist välja vinnab ja roostetanud traadist keeratud silmused kohvri külgedel üles otsib ja selle kobaka raamile riputab. Täitsa raske. Ise tassida ei jõuakski. Selle kohvri eemaldamine, õigemini suurte voolikute äravõtmine pidi olema hirmvalus. Kardan juba ette. Aru ma ei saa, kuskohas need voolikud küll mu sisemuses on? Seestpoolt ei tee miski valu. Kas seal pole närve? Voolikute avad ei tee ka haiget. Imelik, eks? Tee muidu kuskile auk ja vaata, kas on valus või ei? Suured avad roiete vahel ei anna ennast sugugi tunda. Ma isegi laman sellel küljel voolikute otsas.
Suur rõõmupäev tuleb ja arstid leiavad üksmeelselt hommikul, et aitab, voolikud välja! Lähenen arstikabinetile hinge kinni pidades. Kabinetiõde on umbes 90-aastane. Ta viskab mulle kelmika pilgu ja ütleb, et see pole midagi, ainult köki-möki. See „köki-möki“ rahustab mu silmapilk maha ja arst võib peale hakata. Kõigepealt harjutame sisse-välja hingamist ja hinge kinnipidamist ja siis tõmmatakse voolikud kordamööda välja. Tõepoolest, ei mingit valu! Hoopis kergem on liikuda, kui tobedat raami suure kohvriga kaasa ei pea tarima.
Järgmisel hommikul võtab arst voodinaabrit noomida, et see pole ikka veel pesemas käinud. Miskipärast kardan ka mina seda toimingut. Varem nagu ei kartnud seepi-harja. Tegelikult on hirm hoopis oma räsitud ja katkilõigatud ihu puudutamise ees. Terve keha on iseäranis hell. „Ise naisterahvas ja ei saa end pestud,“ kärgib tohter. Mul on naabrist kahju. Esimest pesu soovitab tohter teha kellegi omainimesega, näiteks lapsega. Helistan siis ka tütrele ja palun tal kaasa võtta eriti pehme käsna. Pesemine ise on aga taevalik. Palja keha tooli sättinud ja sooja vee peale suunanud, ei taha ma enam ära minnagi. Vannituba on soe ja dušigeeli roosiaroom lööb ruumi suviseks. Mina ei maksa ju veearvet. Terve tunni mõnulen vee all ja alles tütre ajapuudus sunnib mind riietuma.
Rohke pesemisega panen end veel piinlikku olukorda. Käin jälle õhtul duši all ja saan hooldajalt eriti ilusa, pika ja uue öösärgi. Kogu pesemise vältel istub hooldaja ukse taga ja iga natukese aja tagant küsib, kas olen ikka veel püsti ja elus. Selline hoolitsus turgutab. Riietumine ei kannata muidugi haiglas kriitikat. Mul on seljas öösärk, selle peal dressipüksid, kuhu on särk kogu oma ilus sisse topitud, sest koridoris veab vastik tige tuul ja kõige otsa tirin hommikumantli. Tõeline pussakas. Ega see küll miskit loe selle kõrval, et olen endiselt elus! Koridoris tulevad mind lõiganud tohtrid vastu ja tahavad näha, kas ma kiitlen niisama oma käe liikuvusega või saangi sellega sama kergelt toime. Hakkan siis kiirustades püksist öösärki välja tirima. Vasak käsi on kinni mis kinni särgi sees ja sikutada saan ainult paremaga. Kuna hooldaja otsis eriti ilusa ja pika hame, siis kisun ja kisun ja öösärki muudkui tuleb ja tuleb. Olen juba näost punane ja arstid hoiavad vargsi naeru tagasi. Ometi lõpuks kargab viimane särgisaba välja ja saan käe püsti ajada nagu oivik koolitunnis. Tõepoolest – käed liiguvad küll ja hästi!
Haigla sunnib ümber hindama ka ajalehtede väärtust. Eluaeg olen olnud „Postimehe“ lugeja. Omal ajal sai lausa öö läbi sabas seistud, et ikka „Edasit“ saada, oli see ju normeeritud nagu suhkurgi hilisel nõuka-ajal. Esimese põlve intelligendina põlgan selgest snobismist „Õhtulehte“. Nüüd avastan, et Postimehest ei saa ma midagi aru. Alustan lugemisega, kõik on selges eesti keeles ja lihtne, aga kokku ei mõika midagi. Seevastu Õhtulehe lühikesed kõmulised sõnumid suudab aju juba lahterdada. Naljakas küll, tundub, et Õhtuleht ongi haiglarahva jaoks tehtud. Läheb aega, enne kui Postimees jälle omaseks saab.
Hirm
Ainus teema, mida kõvahäälselt kunagi ei arutatud, oli surm. Oli tegemist siis 3. või 4. staadiumiga, surm ei tulnud arvesse, teda polnud ja temast ei mõeldudki. Suurema ohuna rippus minu pea kohal hoopis bronhoskoopiahirm. Olin läbi teinud juba kolm protseduuri ja teadsin, mis sellega kaasneb. Viimast ma küll ei mäletanud, sest viibisin alles postopis ning ju olin hämaruses. Ometi selles hämaruses ei kohanud ma kordagi paljuloetud toru, mille valgus meelitaks ega mingeid hääli, mis käsivad tulla või minna. Karta võis, et lahkuda mind haiglast ikka ei lubata enne, kui arst on veendunud, mis mul sees toimub. Plaanisin unetutel öödel igasuguseid ettekäändeid pääsemiseks, aga ju polnud ma piisavalt nutikas. Esimene kord, kui ma üldse ohtu aimatagi ei osanud, läksin protseduuride tuppa nagu laululind nõelussi suhu. Bronhoskoopiaõde oli ainus, kes eestlasena oli osavõtlikum kui venelannad. Muidu kippus see vastupidi olema. Juba algus oli kurjakuulutav: arst palus õel otsida kõige peenema intubatsioonitoru. Õde vastas õnnetuseks minu kuuldes, et neil ainult kõige suurem ongi. Oleksin heameelega plehku pannud, aga oma lapse ees, kes väljas ootas, oleks piinlik hakanud. Meditsiiniliste toimingute vajalikkus võib küll teada olla, aga see ei korva nende jubedust. Nii see kätte jõudiski. Õnneks käib see protseduur vähemalt selles haiglas inimlikult. Ei märka intubatsioonitoru sisseviimist ega väljatoomist, ainult kuulen, kuidas tohtrid kõrva ääres kommenteerivad nähtut. Anestesioloogid oskavad oma tööd hästi.
Ja on jäänudki veel viimane öö enne kojusaamist. Ja siis lõhkeb pomm: positiivsed rakud on alles jäänud, lõikusega pole organit puhtaks saadud. Ma pole kordagi lubanud endale mõelda, et midagi oleks veel pooleli… Sisendasin endale, et nüüd on kõik korras… Aga tuleb kiiritusravi ja pidev valvelolek ning oma eelmist elu ei saa ma enam kunagi tagasi.
Ilmunud lühendatult „Eesti Naises” 2014. aasta märtsikuus pealkirjaga „Haiglast saadud lisaaeg” (lk 58-59). Hiiul olnud onkoloogiahaigla reorganiseeriti Mustamäele. Autor viibis seal 2010. aastal.
