Lõhnad on meie elu lahutamatu osa. Nad täidavad mõjuvalt oma rolli igas hetkes inimeseks olemise teel. Ilma lõhnatajuta oleksime palju vaesemad ja elu tunduvalt igavam.
Isiklikult olen küllaltki lõhnatundlik. Mõnedel erandlikel juhtudel on esinenud tundlikkuse nõrgenemist, päris ära kadunud ei ole ta kunagi. Omaette vaev oli kogeda olukorda, kus ühe tugeva ravi kõrvaltoimena oli säilinud hea lõhnatunne toitude osas, kuid maitsetunne puudus ja ei saanud muudel põhjustel süüa. Sai väga raskelt ja minimaalselt toituda. Erakordne õpetlik elamus. Siis need roogade aroomid mõjusid kuidagi naljakalt kurnavana, ärritavana, et tahaks aga ei saa. Tookord oli ka oht, et lõhnatunnetus võib ajutiseks sootuks kaduda. Tasapisi kõik laabus ning sai jälle lõhna- ja maitseelamused ilusasti tasakaalu.
Lõhnu on meeldivaid ja ebameeldivaid, kusjuures meeldivate lõhnadega liialdamine on ka häiriv. Varem kasutasin regulaarselt lõhnastavaid vedelikke pärast habeme raseerimist, nüüd enam mitte. Kasvasin sellest kuidagi välja, sest see tugev lõhn näol oli vahel endale ja võib-olla ka lähedalseisjatele liiast. Ärritas nahkagi. Olen korduvalt kogenud, et liigselt lõhnastatud inimene minu ligidal pigem tõukab eemale, kuigi ta ise arvatavasti tahtis ennast muuta atraktiivsemaks. Seega enese lõhnastamisega deodorantide ja vedelike abil võiks piiri pidada ja mitte sellega üle pakkuda. Meesterahvad vast ei vajagi lõhnastamist. Naisterahvaste osas meeldib mulle väga selline mõõdukalt tuntav õrn pehme naiselik parfüüm, eriti pidulikel olengutel. Minevikus oli tavaks aeg-ajalt määrida lõhnapulgaga paksult kaenlaauluseid. Kui aga leidsin info, et see võib lokaalselt hoopis kahjulikult mõjuda, vabanesin sellest kombest kiiresti. Šampoonidest kasutan juba pikki aastaid puhta looduse tooteid, mis ka vastavaid lõhnu esile toovad, nende hulgas mustsõstar, nõges, takjas. Olen võtnud omaks moto, et kõige paremini lõhnab puhtus. Seda järgin oma keha hooldamisel ja kodu koristamisel. Ülekeha seebitamised on harvad, korteri kraamimisel tolmud ära ja akna kaudu puhas õhk sisse. Väldin keemilisi puhastus- ja nõudepesuvahendeid.
Ei ole pidanud palju kasutama nina katvaid vahendeid. Suuremast maskikandmisest pääsesin ka hiljutise pandeemia hulluses. Teatud keskkondades oli see erandjuhtudena paraku vältimatu. Mõnikord, liiga terava lõhna puhul olen sunnitud lühiajaliselt katma nina kampsunikaelusega või varrukaga siin-seal, kuid need on väga harvad juhud.
Iga inimese kodus on oma lõhn, nii linnas kui maal, nii korteris kui talumajapidamises. Seda olen kogu elu tunnetanud. Mingil määral võib mööbli ja ehitusmaterjali sarnasus neid lõhnu ühendada, aga nagu iga persoon, on ka iga kodu omaette uunikum. Erinevad paigad lõhnavad erinevalt. Ürglooduslik lapsepõlveküla Raplamaal, kus veetsin palju aega kaheksakümnendate põhikooli perioodil, lõhnab omamoodi. Praegune lähedase inimese maakodu Järvamaal kannab teist lõhna. Ida-Virumaa, kus üheksakümnendatel teismeliseeas põllutöid sai rabatud, lõhnab aga kolmandat moodi. Endine kodualevik Harjumaal ka isemoodi. Ja nii võib neid näiteid veel leida. Omaette huvitav seos on neil paigalõhnadel kirjandusliku loominguga. Olen kirjutanud kõigist neist mainitud paikadest memuaare. Koos ajaloolise õhustikuga igast regioonist jäädvustasin tundetasandil kaante vahele ka need konkreetsed lõhnad, mida iga teose loomise käigus mälestustest oma ninna kutsusin ja selgelt läbi tundsin. Tähendab lõhnad jäävad mällu ja valitud hetkel neid meeltes elustades saab nende abil ennast kirjapildis vürtsikamalt väljendada. Ja isegi kui mingis paikkonnas vahetuvad põlvkonnad, traditsioonid, kasvõi riigikorrad, siis selle koha lõhn jääb muutumatuks. Vähemalt ei ole senini teada, et modernse innovaatilise elukorralduse juures plaanitaks vahetada keskkonna lõhna iseärasusi. Igatahes minevikulõhnad ja lõhnad üldse võivad olla arvestatavad inspiratsiooniallikad loovisikule. Seda olen enda jaoks tõestanud.
Erinevalt lõhnavad ka haridusasutused ja neid olen elus palju läbinud. Nendegi detailid on suurel määral meeles. Nõukaaegsed kontorid lõhnasid teisiti kui kaasaegsed bürood. Rääkimata autodest ja ühistranspordi sõiduvahenditest. Kontrast on võimas. Suudan seda võrrelda tänaseni. Kahju, et kõiki neid ajastute ehedaid haistmiselamusi ei ole kogutud kuhugi purkidesse ega saa neid kusagil erimuuseumis ülemistesse hingamisteedesse meelitada.
Vabaõhu lõhnade osas on ligitõmbavad peamiselt loodusega seotud paigad. Linnaruumis leidub neid vähem, aga mõned taolised pargid ja parkmetsad on päris tasemel. Osalt seetõttu lõin kord kaasa suurel ühiskondlikul talguüritusel ühel Tallinna metsalisel alal. Üks lummavamaid aegu on minu jaoks sireli õitsemise hooaeg, kus erivärvilised sireliõied pakuvad otse paradiislikku äraolemist, millest eemalduda raske ja kuhu kibeleks esimesel võimalusel tagasi. Mitmetes looduse oaasides, näiteks ühel pühal kodusel hiiemäel viibimine, pikniku pidamine, matkamine kuulub lemmiktegevuste hulka, sest sealsel pinnasel segunevad sõnulseletamatult loendamatud lõhnad. Magusamad, mõrudamad, teravamad ja leebemad. Kogu see täiuslik lõhnasümfoonia veetlevas värvikirevuses puudutab kogu olemise ruumi, mida jällegi raske sõnadesse valada.
Linnakeskkonnas võluvad mind alati tuntumate kohvikute aroomid, mida taotluslikult võimendatakse ja tänavale levitatakse läbi avatud või korraks liikuva ukse. See on omaette magus muinasjutt, mis muudab kohvisõbrale sisenemise ja tellimuse vägagi ihaldatavaks. Tallinnas on neid maiasmokkade peibutisi rohkesti, mis võõrsilt saabunud turistide gruppide kaudu meie pealinna kohvimeistrite tipplõhnad koos vanalinna hõnguga laia maailma tagasi kannavad.
Mis puutub muutustesse, siis minu stagnatsiooniaja noorpõlvega võrreldes on mitmed lõhnad praeguseks suuresti avalikust ruumist peaaegu et kadunud. Uute aegade tuuled on toonud uusi asemele. Ühe näitena tooksin välja, et mulle meeldisid vanasti hullupööra erinevate Žiguli auto mudelite salongilõhnad. Iga mudel omas oma ainulaadset lõhna ja kõik nad olid super meeldivad. Sellist lõhnaluksust enam tavaelus ei kohta. Muutunud on õllelõhnad. Elasin veerandsada aastat Eesti õllepealinnas Sakus ja veneaegsed õlled lõhnasid teisiti kui sama tootja nüüdsed märjukesed. Kusjuures ühe pärmise ”pärli” nimi laial õllesildil kandis ka nime Žiguli.
Seoses reisidega olen täheldanud teatavat lõhnakultuuride erisust. Siin põhjamaades ja Euroopas oleme tasakaalukamad, aga idamaades on ninal tükk tegemist, et uute aroomidega harjuda. Ikka õhkuvad araablaste turulettidelt esile lõhnakad teesordid ja muud tavaarid. Kus põletatakse ohtralt lõhnaküünlaid, viirukeid, lõhnataimi ja kus popsutatakse tossavaid vesipiipe.
Oma osa lõhnade erisuses mängivad eri aastaajad, pühad ja tähtpäevad. Jõulud on küünalde, piparkookide ja glögide pärusmaa. Mõnes peres võib-olla jätkub veel metsast toodud kuuse okaste turgutav mõju. Selgesti eristatavad on kirikute lõhnad ehk siis igas pühakojas valitseb mingisugune ainult temale omane lisadetail. Suvine jaanipäev on aga looduslähedane, murune, sireline, õllene, lilleline ja liblikane. Lisaks järved, jõed ja metsakohin, lõkkealune sütelõõm ja tolmav tuhk.
Lõhnad on ka omamoodi maagia. Nooremana nägin regulaarselt unenägusid, kus kõndisin suurtes pühakodades, nende avarates käikudes, vaheruumides ja saalides. Mingid väga suured kirikud ja kloostrid, asukoht teadmata. Põhiliselt ühed ja samad, koos sama liikumistrajektooriga. On üks teooria, et sellised kogemused annavad magajale unes vihjeid tema eelmiste elude kohta. Mina seda siin ja praegu seletada ei oska, aga need lõhnad neil rännakutel kiviste sakraalehitiste seinte vahel kõrgete tornide all kõditasid vägagi spetsiifiliselt, alati. Igas öös ikka samamoodi. Teatud eluetapil need unenäod kadusid. Kadusid ka need reaalsed unelõhnad. Aga elu tõi nad tagasi. Kurja koroona eelsel ajal viibisin Pärnu sanatooriumis kaks nädalat. Seal avastasin enda jaoks esimest korda elus Türgi saunad (hamam). Kohalikus veekeskuses oli kaks saunaruumi. Neist esimene ruum sisaldas just täpselt seda lõhna, mida tundsin oma möödaniku korduvates unenägudes, tundmatutes pühakodades ekseldes. Äratundmine oli sisemiselt liigutav. Tähendab mingid seosed kusagil on ja küll see ükskord ka selgineb, kui on ette nähtud. Saunakompleksi tagumine ruum, mis uksega eraldatud, sisaldas teist aroomi, mis absoluutselt armastusväärne ja mida kohtasin esimest korda elus. Unenägudeski polnud see mind külastanud. Nautisin neid saunaminuteid igapäevaselt ihu ja hingega kui lõhnastavat õnnistustepaketti. Pärast seda Pärnu puhkust ma muuseas unistasin nende lõhnade uuesti kogemisest, andes endale aru, et see on väga vähe tõenäoline, et juhuse tahtel olin sattunud tollesse ülendavasse äratundmisse. Aga me elame imelisel imede ajastul ja ime juhtus ka selle Türgi sauna mälestusega, mis mu ninas tuimenenult oma elu edasi elas. Nii sündis, et ühel õhtul oma Tallinna magamistoa voodil ärkvel olles lebades tundsin selgelt Pärnu sauna tagumise osa lõhna kogu elustunud hiilguses. Nii nagu ta oli oma päriskohas. See tundmine võis kesta kuni paar minutit, kuid sellest aitas, et hakata uskuma muude imede kõrval ka lõhnamaagiasse. Need on silmapilgud, mida me veel lõpuni seletada ei oska, aga võib-olla homme juba oskame. Elu lõhnab seikluslikult ja avastamisrõõmu jätkub lõputult.
Kui veelkord tagasi tulla kohvi kui fenomenaalse nähtuse juurde, siis kohvi lõhn on tõepoolest omaette ime. Kohvimarke on tohutult ja neid võib lõhnade järgi sorteerida. See lõhn on alati kutsuv, köitev, endasse haarav. Kohvilõhnases kohas on raske sellest aromaatsest joogielamusest puutumata jääda. Kui maheda, lahjema kohvi lõhnale järgneb veel samaväärne maitse, on sel päeval minu jaoks lominguline edu garanteeritud, sest ta stimuleerib aju efektselt viljaka kirjutamise voolusesse. Ise ma igapäevaselt kohvi ei joo. Tänasel maikuu pidulikul pühal aga tegin jälle erandi, mis sundis mind ka käesolevat mõtisklust välja kirjutama ja kõiki eelpool loetletud lõhnu sel veebilehel oma müstilist elu elama.
Andre Tamm