Ma ei pea ennast lõhnainimeseks, vähemalt mitte hetkedel, kui keegi hakkab rääkima lõhnaõlide põhi- ja tipunootidest, veini aroomi varjunditest ja lõhnateraapiast, siis püüan minema hiilida või mõtlen samal ajal millelegi muule. Kõikvõimalikud parfüümid, viirukid, lõhnaküünlad ja -õlid mind ei kõneta, pigem üritan neid vältida, et nn päriselulõhnad puhtamalt esile pääseksid.
Lõhnad tekitavad minus eelkõige emotsioone.
Rõõm
Õnnetunnet loob alati puuriidalõhn. Lapsepõlves viis koolitee läbi ühe hoovi, kus oli palju puuriitu, eriliselt lõhnasid need kevadel: hoobilt ninalõõre ergutav vaigulõhn, spetsiifiline lepahalgude hõng. Üks minu meelis lugemiskohti on samuti puuriida varjus puulõhkumispakul, ümber saepuru soe-uimastav ja halgude pisut teravam lõhn.
Elevust tekitab raamatutelõhn, nii uute kui vanade. Uute raamatute värske trükilõhn lubab uusi algusi, uut infot, uusi emotsioone. Sestap meeldib mulle ka 1. septembri õhtul õpikute sirvimine ning neile ümbrispaberite panemine. Vanade raamatute lõhn on mitmekülgsem, antikvariaadist ostetud raamatute puhul sõltub kõik nn päritolukohast: on tubaka-, pööningu-, tolmu- ja kopituselõhnalisi trükiseid. Armastan raamatuid lugedes süüa. Paberihõng koos võileiva või kommihunnikuga – puhas rõõm.
On toite ja maitseaineid, mis tekitavad hea tunde. 1980ndate lapsepõlvest meenuvad kevad-suved, kui mõni mängukaaslane tuli õue värske kurgi võileivaga – see hullutas, sest igal aastaajal kurki poest osta ei saanud. Samuti oli nauding vanaema kasvuhoones olla – päikesesoojade tomatite lõhn. Elasin lapsena 5-kordses majas, 1990ndate alguses alustas üks naabritest oma äriga – hakkas valmistama kukekomme. Polnud vaja nuputada, millal ostma minna – kui ühiskoridor täitus kõrbenud suhkru aroomiga, siis võis mündid pihku võtta ja ukse taha koputama minna.
Mängukohadki, mis seostuvad õnnelik olemise tundega, hõngasid erinevalt. Põltsamaa Piimakombinaadi õu oli hea ohtrate nurgatagustega paik. Lõhnade, kohati haisude, virvarr oli seal korralik: värske piim, hapukas asfaldile voolanud piimahais segamini bensiiniga ja tootmishoonest tulvavad eri faasis rääsunud ja hapnenud vadaku-, või- ja juustulõhnad.
Selle kõrval oli all orus olev õunaaed, kus tüdrukutega kodu ja poistega õunasõda mängisime, hoopis teine maailm: kevadel magus õunapuuõite lõhn, augustis-septembris küpsete õunte kutsuv aroom segamini maha kukkunud ja mädanema läinud õunte hapuka lõhnaga. Sellele kõigele lisas aktsendi pesupulber BioEstiga pestud nööril kuivav pesu.
Vihmaste ilmadega mängisime ühiskordidorides kodu, tundide kaupa: treppidele ning vaheplatvormidele sai igasugu nurgakesi ja varjualuseid ehitada, fooniks pestud kivitreppide külm hõng, uste taga olevate porimattide tolmu ja liivalõhn ning akende alla toodud erinevate potilillede lõhn.
Kurbus
Põltsamaal õmbles tädi Helmi mu emale kleite, mind võeti vahel proovi kaasa, sain nööpidega, mida Helmil oli üüratult palju mängida. Helmi kodu lõhnas kurbuse järele, kurbuselõhn jäi juurde ka tema juurest toodud riietele, neid tuli pesta ja tuulutada. Nüüdseks tean, et see on nn vana maja lõhn – segu niiskusest, vanadest asjadest ja eakast elanikust.
Nukrustunne oli sisse kirjutatud ka taarapunkti lõhnadesse – loputatud ja loputamata pudelite-purkide haisukombo. Alati oli seal ka mõni vindine vanahärra, kes jäi pohmellilõhnalisena pikemalt järjekorras olevate inimeste või taara vastuvõtjaga lobisema, otsekui soovides tõestada, et ega tal polegi karjuvat vajadust taararaha järele, et kiiresti uut pudelit osta, ta lihtsalt korralik ja ei jäta taarat seisma, toob kohe ära.
Kurbuselõhn – kusi, alkohol, pesematus, pohmell, häbi – kaasnes ka õlleka ja selle ümber olevate püsikundedega (Puruvanake, Pooltäkk, Oravaonu jpt).
Ärritus
Paraku ärritavad kõige rohkem teiste inimeste kehalõhnad või nende poolt tekitatud haisud. Tugev võõra inimese higihais ajab närvi, eriti kui sa oled sunnitud olukorras, kust sa ei saa kohe lahkuda. Meenub sõit rahvast paksult täis tuubitud linnaliinibussis, kus minu kõrval seisis maikas mees, kes hoidis ülalt torust kinni ja tema lehkav kaenalaluse karvapuhmas oli paari sentimeetri kaugusel mu näost. Ühistranspordis pole meeldiv ka teiste hommikusöögilõhnu tunda – suitsuvorst, küüslauk, tomatimahl – hingeõhu põhjal ei soostu ma neid headeks toiduvalikuteks pidama.
Väsimuse ja paha tuju päevadel torkavad tugevamalt ninna ka töökoha lõhnad koridorides: turvameeste kiirnuudlid, ülitugev odekolonn, hautatud köögiviljad. Kõik korraga on tappev kombinatsioon.
Rasedana olin eriti tundlik kõikvõimalike aroomide suhtes, kui nägin juba eemalt suitsetajat, räpakalt riides inimest, lihapirukat haukavat prouat, tõmbasin kopsud õhku täis ja kõndisin nii kiiresti kui suutsin edasi, et potentsiaalset iiveldust vältida.
Armastus
Eesti suvi on maailma üks erilisemaid asju. Minu jaoks on suve sümbol lõhnav kruusatee kuskil maakohas. Teede ääres viljapõllud, nende servades niidutaimede ribad. Kasvava vilja, pealetükkiva angervaksa, kirbe puju, magusa ristiku ja kergelt pissilõhnalise härjasilma lõhn moodustavad tolmuse teeraja ning tolmupilvedega vabaduse ja tasakaalu lõhna.
Taimelõhn on oluline ka sünnipäeval, kingitakse ju lilli hoolimise märgiks. Gladioolid, liiliad, päevalilled, astrid – need on minu sünnipäevalilled. Alguses on nende aroom segunenud sünnipäevatoitude hõnguga, päevade möödudes võib vaasivee kirbet lõhna tunda.
Tugeva armastusetunde tekitab oma lapse juuste ja naha lõhn. Tahad teda hoida ja juba tead, et pead talle õige pea vabaduse andma.
Soe piima- ja pissihaisuline koerakutsikas, vanilje, kaneelisaiad, äsja keedetud vaarikamoos, armastatud inimene – kõik need lõhnad tekitavad koheselt armastusetunde.
Turvatunne
On lõhnu, mis tekitavad turvatunnet, teadmist, et vähemalt näiliselt on olemas asju, mis ei muutu. On püsivus ja tasakaal. Kindlasti on üks neist oma kodu lõhn: raamatud, kohv, apelsinid, kuivav vihmavari, alati paokil aken, kust sisse pressimas olenevalt aastaajast kas lehtivate puude, jäise tuule või vihmamärgade puulehtede lõhn.
Kohv on ka kindlasti aroom, mis loob kaitstuse tunde, see on lõhn, mis saadab igat päeva. Ergutav, mõrkjas, hõrk, soe, kutsuv – nii igal hommikul, nii igal lõunapausil.
Eriliselt lõhnab puhas voodipesu, mis on talvel õues pesunööril kuivanud, kangestununa tuppa toodud, triigitud. Sellisesse voodisse heites, võrratult värskesse, saavad tulla ainult hea uni ja head mõtted.
Igatsus
Igatsust pääsemise ja vabaduse järele sümboliseerib maikuupäikesest kuumaks köetud klassiruum. Istud seal suurte akendega ruumis, kus tülpimuse, kriidi, paberi ja tolmu hais laeni. Ja pääsu ei ole.
Igatsust tähistasid ka 1990ndatel tulnud uued lõhnad: margariini asendav toiduõli, jogurtid, kalapulgad, humanitaarabi riiete magus-imelik pesupulbri hais. Nendega harjumine võttis aega, kohanesid ja kadus ka igatsus tundmatu ja „midagi on veel võimalik“ järele.
Paratamatus
On lõhnu, mida sa ei salli, aga mis sind ka ei ärrita – need on paratamatud. Lepid, läheb mööda. Kuni järgmise korrani.
Üks väga paratamatu nähtus oli kool oma lõhnadega: garderoobide sussihais, võimla topispallide ja mattide umbne lõhn, söökla keedetud köögiviljade ja halvasti pestud nõude rasvane haisting.
Nõukaaegne väljakutse oli minu jaoks bussisõit. Maaliinibussides oli alati värvikas seltskond koos, kuulis lahedaid jutte, kahjuks ma seda väga nautida ei suutnud ja seda just lõhnade pärast. Kütuselõhn oli ülitugev. Ja see polnud ainuke. Tariti erinevaid toiduaineid: roheline sibul, kala, liha. Istud suvel bussis, okseklomp haisudest kurgus, sinu ees istub vanem proua, sööb keeduvorstivõileiba. Hingad kergendatult, kui ta oma peatuseni jõudes tõuseb, kannikate külge kleepunud kunstsiidist kleidi hoogsa raksakaga lahti tõmbab ja läheb. Lõhnad jäävad mõneks ajaks veel maha.
Üksindus
Lapsepõlves oli mul aeg-ajalt vajadus teistest eralduda ja tundide kaupa vaikuses omaette olla. Ka neid olemisi saatsid konkreetsed lõhnad: vanaema juures maal pihlakad ja kodus linnas pori.
Maal vanaema kodu lähedal oli suur kivihunnik, kus kasvasid kaks pihlakat. Istusin seal soojadel kividel ja tegin endale pihlakamarjadest ehteid – ajasin nõelaga niidile pihlamarju, valmisid kaelakee, kõrvarõngad, käevõru ja sõrmus. Seda tegevust saatis pihlakamarjade intensiivne hapu lõhn. Kui ehted valmis, siis kandsin seda ilu oma 5 minutit ja seejärel sõin need ära. Ja naasin tsivilisatsiooni.
Linnas oli mul üksindusse tõmbumiseks oma porikoht. Vihmaveetoru all oli alati väike porilomp ja kui torust tilkus vaikselt vett, tekkisid sinna porivigurid – kõikvõimalike kujudega nikerdused, meenutasid vana-aasta õhtu tinavalamise saadusi. Näppisin kükitades seda pori seal ning mõtlesin välja igasuguseid lugusid. Kevad-suvel tuli seisnud vihmavee ja niiske porilõhna juurde jõulise tugeva võilillede lõhn. Tegin võililleinimestele – puupulga otsa võililleõis, vars lõhestada pikuti ribadeks – lombis soenguid, keerutasin varre ribasid vees kuni tekkisid lokid.