ERMERM

Lõhnamälu tundetoonid

Lõhnad minu elus Lisatud: 07.08.2023

Autor: Piret - 1956

Esimene meenutus. Lapsepõlve 1960ndate Nõmmel tähistab eelkõige kaks lõhna. Kahekorruselise puumaja koduakna all oli kolm suurt toomingat, millel kaks kuldnokapuuri. Toomingate lõhn ja linnulaul on kogu eluks jäänud kevade märgiks. Teine lõhn on tänavanurga jasmiinipõõsas, millega seostub tohutu uhkus – vist viieaastasena lubati mul esimest korda üksi asjatoimetusele minna. Kodus telefoni mõistagi polnud ning ema saatis mind läheduses elavale onule kirjakesega teadet viima. Kokku pidin mööduma ehk 8 majast, aga uhkus iseseisvusest paisutas põue, kui kodutänava nurgalt Pärnu maanteele pöörasin, kus üle rohelise plangu jasmiin täies õies lõhnas.
Veidralt ebameeldiv lõhnamälestus pärineb hilisteismeliseajast. Juhtus nii, et maal maeti mitu vana sugulast üsna lühikese aja jooksul ning mina kui ainus laps (täiesti linnatüdruk) pidin kaasas käima. Sel ajal oli moes Leningradist toodav lõhnaõli “Bõt možet” – see kombineerituna kuuseokste ja kodutares toimuva ärasaatmise matusemeeleoluga moodustas omamoodi emotsionaalse trauma.
Kolmas lõhnamälestus on välismaa lõhn. 1990ndate alguse vaesel ajal saabus kooli, kus noore õpetajana töötasin, Saksamaalt humanitaarabi pakke. Need sisaldasid nii riideesemeid kui konserve kui seepi (tõesti oli vahepeal seebipuudus) jms. Kastide avamisel hoovaski välismaa lõhna. Õpetajate ülesanne oli muuseas see kraam õiglaselt õpilastelele jaotada.
Meie elu lõhnad – nii tita kui kutsika beebilõhn, suvevihma lõhn, mere lõhn, värskehapukurgi lõhn jpm – moodustavad kireva vaniku. Viimane pärineb sellesuvisest jaanilaupäevast. Läksime uudistama lapsepõlve randa. Tookord sai sinna rongiga sõidetud, nüüd, avanud autoukse, tuli momentaanselt suust lause: “Kloogaranna lõhn!”