Oli see nüüd kaheksakümnendate lõpp või olid üheksakümnendad just alanud, seda ma enam täpselt ei mäleta. Küll aga mäletan üht suvist päeva, kui jalutasime vennaga Võrus Tamula rannas ja leidsime rannaliivast väikese paberitükikese, mis oli ilmselt osake mingist pildist. Eemal paistis teine-kolmas-neljaski tükk, kuni mõistsime, et oleme sattunud tõelise aarde peale – keegi oli puruks rebinud Donaldi nätsu sees olnud koomiksi! Leidsime liiva seest kõik tükid üles. See paber oli ilmselgelt täiesti värskelt nätsu ümbert võetud, magus kaugete maade imeline lõhn veel küljes! Need Donaldi nätsu paberid ja seal sees olnud koomiksid, mida seni olime näinud, olid juba kulunuks silitatud, kortsus ja tuhmunud. Seega oli meie lõhnav paberipuru midagi enneolematut. Kleepisime need tuliuued magusa aroomiga paberitükid valge paberi peale ja saime koomiksi kokku. Kahjuks ei mäleta küll enam selle sisu, aga see imeline tunne ja lõhn jääb vist eluks ajaks meelde. Meil oli, millega sõprade ees uhkustada!

Teisegi mällu sööbinud mälestuse juures oli osaline minust kaks aastat vanem vend. 1991. aasta septembris kuulutas ajakiri Täheke välja kõikide tüdrukute unelmate konkursi: vasta küsimustele ja võid võita Barbie-nuku ja nii igal kuul! Ma ei suutnud tol ajal kuidagi ette kujutada, et mina, üks täiesti tavaline tüdruk täiesti tavalisest Eesti perest võiksin üldse kunagi oma elus saada endale päris oma Barbie-nuku. See oli nii põnev mänguasi, et minu vend, kes oskas minust tublisti paremini joonistada, võttis kätte ja joonistas novembrikuu ajakirjas ilmunud üleskutse peale ühe ilusa pildi suusatavast Barbiest. Sellest samast, mis oli joonistusvõistluse auhinnaks lubatud. Vend aga ei julgenud tunnistada, et tema selliste asjade joonistamisega tegeleb, seega saatsime pildi Tähekese toimetusse minu nime all. Läks mööda tükk aega, olin vist selle pildi jõudnud juba unustada, kui leidsin ühel päeval postkastist põneva ümbriku. Ma olin hetkega mingi pehme roosa udu sees, sest ümbrikus oli teade – olen võitnud suusataja Barbie! Kui ma sellest vennale rääkisin, oli ta sisimas kadedusest roheline. Tema oli ju tegelik võitja! Ja auhind oli ju üliäge! Aga miks, oo miks, pidi selleks auhinnaks olema plikade mänguasi, millega temasugusel poisil ometigi mängida ei sobinud?!