Minu lapsepõlv oli 1990ndate Nõmmel, Tallinnas. Üks kõige erilisem lõhn lapsepõlvest, see oli lõkete põletamise lõhn. See levis kevaditi mööda tänavaid, hoove ja aedu. Selles oli ilmade soojenemise, peatse saabuva suve ootust ja valgema aja helguse tunnet. Paljud inimesed koristasid oma aedu ja põletasid oksi, sügisest jäänud lehti. Meil oli komme ka lõkke kohal küpsetada leiba. Seda oli mõnus õhtu lõpuks näksida. Lõhnaga kaasnes ka üks eriline tunne: esimene jopevaba õuesolek. Lapsele oli nii eriline tunne võimalus viimaks ainult kampsuniga õue minna.