ERMERM

Lõputud autoreisid suvel Eestis – see on minu 1990ndad

Lääne autode saabumine Lisatud: 21.09.2017

Autor: Toomas - 1994

Olin u 2-3 aastane. Ärkasin just uinakust ja vaatan, et vanemad sebivad ringi, terve elutuba on mingeid jubinaid täis. Ema-isa ütlesid, et näe, ostsime auto aga käigukast on katki, tuleb ära parandada. Auto oli Fiat 127. See on tänapäevalgi haruldane auto. Tol ajal ühtegi meistrimeest ei olnud kusagilt Ida-Virumaa metsade vahelt võtta, kes välismaa autot oskaks parandada.

Auto oli Soomest kuidagi toodud, õigemini smuugeldati soome romulast sisse. Kaks päeva vanemad putitasid, tuba lõhnas käigukasti õli järgi ja meenutas pigem autotöökoda. Aga lõpuks said nad auto korda.

Siis algas uus häda. Enamusel romula autodel olid ju rattad alt ära võetud ja leida Eestist inimest, kel oleks autorattaid müüa ja et need oleks õiges mõõdus, oli pea võimatu. Nad helistasid onud-tädid ja muud sugulased läbi ja siis lõpuks lubas onu, kes oli kaugsõidauaotojuht, et läheb toob Soomest ise ära.

Kui see esimene auto kokku saadi, siis isa väga hoolitses selle eest. Hoiti ikka garaažis. Aga siis algasid pikad suvised reisid. Esimesed olid Peipsi äärde Kauksi, Alajõe ja Uusküla kanti, enamuse suvesid möödus seal. Vaene aeg oli, palju reisida ei saanud aga sinna jaksasime ikka sõita. Mäletan ka pikki reise Lõuna-Eestisse Tartusse ja Värskasse.

Mäletan, et siis hakati uusi euroteid ehitama, seda oli huvitav autoaknast uudistada, tehnikat nagu polnudki, käsitsi tehti tööd.

Hiljem, kui auto enam ülevaatusest läbi ei saanud, jäi ta minu mänguasjaks ja ma mängisin seal palju. Sealt tuli ka huvi autode vastu.
Peale seda said vanemad laenuks vana vene Žigulli. Sel roostetas kere ära ja ta müüdi juppideks maha.

Kõige pikemalt, u kümme aastat, oli meil Ford Sierra, sellega sõitsime Eesti risti põiki läbi. Meie auto oli erilist värvi, selline kohvi või kakao värvi. Auto osteti Tartust. See oli pere kõige kallim ost, selleks võeti 20 000 krooni laenu. Igal võimalusel tahtsime autoga sõita.
Ise parandasime, putitasime ja värvisime seda autot. Kui vene autod lõhnasid kopituse või bensu või muu halva järgi, siis see auto lõhnas kuidagi magusalt ja hästi.
Kõik kooli lõpetamised jms seostuvad selle autoga, kui auto sai ehitud. Meenuvad lõputud reisid suvel mööda Eestimaad, eesti loodus, Lõuna-Eesti, Pärnu, rannas olemised, sõidud Läti piiri äärde, autos olemine – see meenub kõige rohkem. See on minu 1990ndad.
Ka paremini tundmine teistest, sest teistel olid enamasti vanad vene autod. Me ei olnud kõige rikkam perekond aga me tundsime, et see oli selline staatuse sümbol. See oli üks kolmest väljamaa autost, mida külavahel üldse nähtud. Meil kodus on alati selline, et autod peavad ilusad olema, võib olla ise käisime samal ajal kehvemini riides. Aga autod on pühad.

Autos mängis alati Vennaskond või Singer- Vinger. Isale meeldis väga Mati Nuude, siis osteti autosse esimene CD makk ja Mati Nuude plaat. See oli suur asi.
Kui linna sõideti, võeti makil alati esipaneel ära ja see peideti kuhugi salajasse kohta, istme alla või mujale, et kui keegi autosse sisse murrab. Esimese autoga oli sama asi, meil oli ka uhke välismaa makk seal ja löödigi küljeaknad katki, aga – oh õnnetust – raadio oli katki läinud selleks ajaks juba. Järgmine päev oli see raadio meile tagasi toodud, jäeti trepikotta. Välismaa sugulaste abiga leiti autole vähemalt uued aknad.

Loe ka teisi autolugusid!

Pane oma lugu kirja!