Loomulikult olen teinud seda ja toda pisikest asja, annetanud siia ja sinna, kõige rohkem vist 150 raha korraga, naeratanud endamisi, kui kuulen pealt rongikaaslast rääkimas Ukraina põgenikust noore naise ja tema lapsega, kes on erutatud teemal “ma saan varsti viieaastaseks ja siis tuleb pidu ja ma saan NERFi!” jne.
Mu sõbrad on samasugused. Mu facebooki sõbrad ka.
Aeg-ajal jagavad nad seal erinevaid kohti, kuhu annetada, ja üks jagas pilti kohe Ukrainasse saadetavatest luuredroonidest, millel nendele antud nimed valge paberi peal kirjas.
Mul on meeles nimed “Džohar Dudajev” ja “Run, orc, run”, aga kõik kaheksa olid samalaadsed.
Üks tuttav kommeneeris pildi all, et nimedeks võiksid olla ka Orcrist või Glamdring. (Kui te ei tea, siis haldjamõõgad “Kääbiku” raamatust, hakkasid helendama, kui vaenlane lähedal, aga mäekollid vihkasid ja kartsid neid kirega, kuigi nimetasid neid lihsalt “Hammustajaks” ja “Lõhkujaks”.)
Hm, ütles pildi jagaja. Tegelikult … kui me saaks kamba peale 8000 euri kokku, me saaks ise nime panna oma droonile!
Ja kampaania sai teoks.
Kui 4000 täis tuli ja lootus üha kasvas, panin ka oma raha alla – algul mõtlesin 100 peale, aga kui koguja-mees ütles, et võin vabalt ka järgmisel kuul maksta, tõstsin 300-le.
Lõpuks jäi natuke puudu, aga no mida =) “Selle maksan ise oma järgmitesse kuudesse plaanitud annetusrahast,” ütles too organiseerija, maksis luuredrooni-organisatsioonile ja Orcrist läks teele.
Lisan, et olen eriti rahul, et nimeks sai just Orcrist ja mitte Glamdring, sest see oli minu lemmikmõõk raamatus.