See juhtus ca 20 aastat tagasi, jaanuaris. Olime seltskonnaga ühel Eesti väikesaarel, kui algas kohutav lumetorm. Tormist räägiti hiljem lausa Õhtulehes.
Olime saarel puhanud terve nädalavahetuse, käes oli pühapäev ja hakkasime auto peale minema, et Tallinna poole sõita. Meid oli kaks meest, kolm naist ja kaks eelkooliealist last. Autoni oli mööda teed ca 20 minutit.
Torm oli juba tõusnud, aga kuna kõik tahtsid ikka enne töönädala algust koju saada, siis hakkasime minema. Läksime majast välja umbes 16.00 ja hakkas hämarduma. Ilmastikuolud olid väga imelikud, aga mööda teed natuke autoni minna ei tundunud midagi rasket ega hädaohtlikku.
Me ei arvestanud ilmaolusid, väljas oli lumetorm ja hakkas hämarduma ning hetkega oli nii pime ja tee täis tuisanud, et midagi ei näinud.Teoorias oleks me ilusti jõudnud autoni, aga nähtavus oli väga halb ja halvenes iga minutiga. Hämaras ja järjest karmimas lumetormis oli nähtavus mitte enam kui 1 meeter. Hetkega ei olnud enam teed ja me sumpasime pimedas hangedes kuni saime aru, et oleme kursilt täiesti kõrvale kaldunud ja tegime saarel sõna otseses mõttes ringe.
See oli aeg, kui veel polnud nutitelefone, kus peal oleks olnud kompass. Meil oli ühel inimesel kompass käe peal ja alles siis tunnistasime, et oleme eksinud. Võtsime suuna, aga me olime omadega nii eksinud, et ei jõudnud kuhugi. Me oleksime pidanud kohe, majast väljudes kompassi ette võtma, siis oleks ehk jõudnud autoni.
Lapsed hakkasid väsima ja otsustasime puhata. Olime juba kindlad, et peame öö veetma väljas. Meie seas matkamisega rohkem sinapeal olev naine ütles, et me peaksime otsima kadakapõõsastiku, kus oleks tuulevaiksem ja saaks lõkke üles teha. Otsisime taskutest kõik täisnuusatud salvrätid ja paberitükid, et lõket teha. Sel ajal oli seltskonnas veel suitsetajaid ja taskus välgumihkel. Kaks meest ronisid kadakate vahel ringi ja kogusid kuivanud oksi.
Lapsed, kes olid kaasas, olid koolieelikud, mu oma poeg, mis ta oli, ma arvan viiene. Lastel ei olnudki niipalju paanika, kui nad väsisid ära. Ma sain aru, et sellistes olukordades ei saa lapsi sundida ja utsitada, et võta nüüd ennast kokku, käime edasi, liigume, et pigem on vaja säilitada rahu, püüda teha lõke ja puhata. Siis vaatame edasi. Kõige olulisem lastega koos on rahulikuks jääda.
Me helistasime ka hädaabi numbrile ja meile püüdis appi tulla helikopter, aga kuna torm oli nii kõvas, siis ei saanud nad liikuma ning enne hommikut poleks saanud meid päästma tulla – polnud lihtsalt võimalik. Tuli hakkama saada.
Minu jaoks oli kolm olulist õppetundi:
1. Loodust ei saa eirata, 20 minutit autoni hämarduval kellaajal ja lumetormis on sinust suurem. Arvesta sellega, mitte ära raiu, et ma pean homme tööle minema.
2. Lapsi ei saa sellises hädaolukorras utsitada, et kõnni edasi ja liigume edasi… peab puhkama ja rahulikuks jääma.
3. Võta loodusesse kaasa kompass ja kasuta seda kohe!
4. Kui oled tormiga metsas, siis otsi varjuline põõsastik ja hoia kaasas asjad, millega saad lõket teha.
5. Piinlik oli, kuidagi imelik äpu tunne oli ära eksida ja tunnistada endale, et nüüd vajad abi, kompassi ja peab puhkama.