Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal oli päike kollasem, muru rohelisem ja piirid valla. Töökohad olid noortel enamasti olemas, paljudel juba kohe pärast kõrgkooli lõpetamist ka pere loodud, kuid raha oma elu ülesehitamiseks ei olnud. Minu põlvkond oli jäänud oma väikeste lastega lõksu kahe süsteemi vahele – liiga noored, et Nõukogude võim oleks jõudnud meile kortereid jagada ja liiga vanad, et veel muretut lapsepõlve pidada. Niisiis otsisid 1960ndatel sündinud inimesed võimalusi lisaraha teenimiseks, et ehitada oma maja või osta korter.
Edukalt töötanud süsteem EÜE otsis samuti uusi väljundeid ning nii need kaks poolt kokku saidki. Kuna Soome päike oli alati kollasem ja muru rohelisem tundunud, siis otsiti võimalusi suviseks tööks ja lisaraha teenimiseks just seal. Soomes vajati aga hooajatöölisi maasikapõldudele.
Meid, maasikakorjajaid, ei huvitanud, kuidas asjaajamised käisid. Olime oma nimed kirja pannud ja õnnelikena jaatava vastuse saanud. Viisad vormistati ja transport korraldati asjaajajate poolt ja meie olime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Siinsel konkreetsel juhul “meie” olime neli naist, kõik abielus ja kahe lapse emad oma hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates.
Bussidega Suonenjoele jõudes toimus seal inimeste taludesse jagamine juba eelnevalt paika pandud nimekirja alusel, seega läks kõik ladusalt. Perepoeg sõidutas meid oma majapidamisse, kus ootasid ees perenaine ja köögiabiline. Selgus, et terve sealne piirkond kasvatas maasikaid ja vaarikaid, küllap oli siis sobiv pinnas ja pikad traditsioonid.
Elasime maja kõrval aidas neljakesi ühes toas. Võisime kasutada nii õue peal asuvat välikemmergut kui ka majas asuvat wc-d. Saunamaja kütsime täpselt siis, kui ise soovisime, paar-kolm korda nädalas.
Pererahvas varustas meid vihmariiete ja kummikutega, neid läks 1991.aasta suvel ka vaja. Päevas oli kolm söögikorda ja kaks kohvipausi. Õhtuti käisime järve ääres ujumas või olime niisama, puhkasime oma väsinud lihaseid ja vaatasime peretoas televiisorit. Paaril korral julgesime paluda perepojal ennast linna sõidutada. Nii need kolm nädalat möödusid. Meid koheldi hästi, neutraalselt, aga hästi. Pererahvas oli imestunud, et me kõik oleme juba abielus ja et meil kõigil on juba kaks last.
Töökorraldus oli lihtne, aga toimiv: igal korjajal oli oma number, numbriga plastikust kaarte oli palju. Kaart korvi põhja ja maasikad peale. Perepoeg korjas korvid traktori peale, kaalus ära ja päeva lõpuks oli iga korjaja arvel mitukümmend kilo maasikaid.
Kõrghooajaks oli meie pererahvas tööle võtnud veel neli poolakat ja aeg-ajalt käisid mõned kohalikud Soome noored, kes teenisid endale nädalaga Mallorcale sõiduks raha. Kui vihmaste ilmadega saaki vähemaks jäi, siis kohalikud põllule ei pääsenud ja ka poolakad saadeti ühel hetkel minema. Meie olime kahepoolse siduva lepinguga tööle võetud ja pidime tööd saama.
Viimasel nädalal korjasime vaarikaid. Nende õrnade marjade jaoks olid väga väikesed karbid, mille pidime asetama nööriga kaelas rippuva suurema karbi sisse. See oli küll üsna kohmakas viis, aga vähemalt olid mõlemad käed korjamiseks vabad.
Kui töönädalad läbi said, siis sõidutati meid jälle Suonenjoele busside peale. Kaasa saime ilusad sinised kummikud, mis olid meie jalanumbrite järgi ostetud ja mida olime põllul kasutanud. Need on mul siiani alles :) No ja muidugi palga, nii umbes paartuhat soome marka.
