Käisin Soomes suvedel 1990 ja 1991 marju korjamas Mäntyharju lähedal, lähim linn oli Mikkeli. Maasikale sain tänu kuulumisse ELO-sse, selle kaudu sõprussuhete arendamise raames olid talud välja sebitud, kokku käis selle programmiga ehk 20-30 inimest.
Meie talus töötasid kolm tüdrukut: Kristina Viirpalu Antslast, Birjo Loolt nagu tollal öeldi – linnuvabrikust, ja mina Tartust ning kaks naist Kullo huvikeskusest Tallinnas. Küllap oligi see maasikatrip neile prouadele mõeldud, meie olime kaasas, et saaks lasteprogrammi nime all minna. Need naised muide olid eriti osavad – lisaks sellele, et sõime piiramatul hulgal maasikaid, keetsid nemad endale veel purkide kaupa moosi ka kaasa! Lisaks soovitati meile noortele tüdrukutele võtta Eestist maha müümiseks kaasa viina ja sigarette, millest meil siis taluperemees vabaneda aitas.
Talu nime ma enam kahjuks ei mäleta, aga pere oli noor, Annuka ja Timo vist kolme lapsega. Palka saime korralikult, maasikaid korjama tulnud Kristina sai igatahes oma igatsetud autoraha kätte.
Mulle polnud raha nii oluline, raiskasin selle suhteliselt kergekäeliselt ära – ostsin Mäntyharju K- Rautast endale tosse-retuuse-pusasid, õdede imikutele gaasirohtu ja elasin veel sügisel kodus ka lahedasti. Mäletan, et sada FIMi andsin sõbratarile rattaostuks.
Meid võeti ka kui toetust vajavaid hõimukaaslasi – esimene peatus Soome jõudes oli mingis abiorganisatsioonis, kust meile kottide kaupa riideid kaasa anti. Mõlemal suvel käis meie juures ka naabruses elav saapakaupmees, kellelt me kõik tõesti vist päris soodsalt nahast talvesaapad ostsime (ettenägelikult juulis).
Tööpäev algas kella 5-6 ajal ja kestis pikema lõunapausiga pärastlõunani. Põlvedele kasvas igatahes nende mõne nädalaga maas põlvili roomamisest korralik korp. Pererahvas andis meile väga korralikud vihmakostüümid ka.
Perel oli elumaja, meil oli elamiseks väga tore kesämökki naridega.
Iga päeva lõuna ajal saime soovi korral peremehega Mäntyharjul käia, mis oli alati huvitav, sest pärast tühja Tartu kaubahalli tundusid kõik külapoed ülipõnevad.
Muide, mina sõin tollal Soomes esimest korda müslit ja jogurtit ja tutvusin maksituutuga, mida meil tänaseni müüakse, nii, et tutvumine uute toitudega toimus samuti sellel maasikakorjamise ajal.
Paar korda viidi meid, noori, ka külanoortega tutvuma. Nii pakkusid naabripoisid mulle võimalust vesisuuskadega järvel sõita ja kuna ma olin näinud isa sõpru sõitmas, pidasin seda lihtsaks trikiks. Kohe, kui paat hoo sisse võttis, kihutasin ma aga ühes suuskadega Soome järve sügavusse… Teised olid ehmunud, mul polnud viga midagi. Needsamad külanoored lasid meile kassettide pealt ka uuemat muusikat ja püüdsid bände tutvustada, aga ega meist keegi soome keelt ei osanud, nii et detailid jäid ähmaseks. Ühel pildil on näha ka üks nendest külanoortest, kes meid oma Audi80-ga sõitma viis, piltidel on ka väike peretütar Tina.
Ükskord teatas perenaine, et mingis kõrvalkülas on tanssiaiset , samba karneval. Kombineerisime käepärastest hilpudest midagi, mis meie arvates sambakarnevalile sobiks. Kohapeal selgus, et oli tavaline tantsupidu samba muusikaga, ilma karnevalita, inimesed pigem keskealised. Kullo prouad särasid tantsupõrandal, meie olime niisama.
Väga palju detaile nendest suvistest maasikakorjamistest meelde pole jäänud, küllap enamus aega tööd tehes läks. Üldiselt oli vist nii, et süüa ostsime ja tegime oma mökkis, vahel tegime pererahvaga koos grillimakarat ja grillplaadil pannkooke. Pererahvas oli meie vastu tagantjärele mõeldes väga kena. Osa sööke olime kodust kaasa võtnud, et odavam oleks – linnuvabriku Pirjol oli munapulber näiteks suure kilekotiga kaasas, minul isa põdravorstid ja – konservid.
Meenub veel, et sealt Mäntyharju K- Rautast sai ostetud paar tolle aja mõistes uhket särki, millega talvel ülikooli klubis tantsimas käisin. Need on vist isegi nostalgia mõttes alles veel.
Must-valge pilt on pärit Länsi-Savo ajalehest, seega tehti meist, kui Eestist tulnud maasikakorjajatest lehte mingi lugu, mida ma ise kahjuks enam ei mäleta.
