24.02.2022 oli minu elu üks kurvemaid päevi- ma polnud ammu nii palju nutnud, kui tol hommikul Ukraina kohta uudiseid lugedes. Tegelikult olen ukrainlaste pärast väga palju nutnud tollest päevast alates.
Nutsin, kui viisime abikaasaga ukraina peredele elementaarseid asju – toidunõusid, söögiriistasid ja toitu esimesel korral. Nende tänu oli lihtsalt nii siiras ja nii südamlik ja ka mina ise olin kogu sellest olukorrast šokis.
Kui olin kolleegidelt kogunud juurde toidunõusid ja söögiriistasid ja neid neile viisin – nutsin juba vähem. Mul ei olnud enam hinges niivõrd suurt valu ja kurbust nende pärast, vaid tänutunne, et sain natukenegi neid aidata, kuid tundsin, et sellest ei piisa.
Tegin kodus inventuuri seisma jäänud riietele ja asjadele ja viisin need Koplis asuvasse ukrainlastele mõeldud heategevuspunkti, kuhu võtsin kaasa laste jaoks mahlajookide ploki ja suurema paki komme, et lapsed saaksid nii kaua maiustada, kuni vanemad endale vajalikku seal sorteerivad. Kuna enamus asjad võeti minult koheselt emade poolt ära ja veel koos kottidega, siis sain aru, kui palju mul on kodus asju ja kui vähe neil siin on. Järgnes kodune suurpuhastus – seisma jäänud riided said üle pestud ja pakitud kottidesse – kõik, mis korras ja puhas, aga meie pere kasutanud polnud, sai jällegi viidud heategevuspunkti kommide ja mahlajookidega. Nähes, et sealt asju võtvatel emadel ei olnud asju kuskile panna, mõtlesin seal olles juba järgmise korra peale, mil sinna midagi viin.
Meie valla heade inimeste abiga sain üle 150 paberkoti, ostsin poest allahinnatud lasteriideid ja jalanõusid (et võimalikult palju piiratud võimaluse eest saada), naistele aluspesu, hügieenivahendeid, mõned tasside komplektid ja jällegi mahlajooke ja kommikotid ja seadsin ennast jällegi Koplisse. Heategevuspunkt oli nii tänulik kottide üle ja tundus, et aluspesu oli väga oodatud. Sain seal aru, et järgmine nädal olen jälle seal ja siis aluspesude, mahlajookide ja kommidega. Ja nii läkski, aga siis olin oma asjade viimistega motiveerinud ka oma vanemaid, kes ka kodus kiirema inventuuri tegid ja mitu kotitäit asju sinna minuga saatsid.
Nüüd ootan järgmist palgapäeva, et sinna jälle asju osta. Muidugi ei jää ka siis ostmata kurikuulsad mahlajoogid ja kommid, millest on vanematel palju abi olnud – ka kõige aktiivsemad lapsed on seal mahlajoogi ja kommikeste nautimisega lasknud vanematel vajalikke asju rahus valida. Aga ikkagi on tunne, et sellest kõigest ei piisa – nende kodumaal on ju veel nii palju neid, kes selle õuduse sees on… Kui vaid saaks neid kõiki korraga aidata… Vaikselt kogun juba ka detsembriks Eesti laste kõrvalt ka Ukraina lastele päkapikkude komme, kellel päkapikud muidu ei tuleks. Eks siis paistab, kas urainlastele peab kommid saatma Ukrainasse või saavad neid siin…