Millal ja millistes koolides olete õppinud?
Koolis käisin alguses Nuia keskkoolis ja hiljem siis Alatskivi keskkoolis. Läksin Alatskivi kooli 1986. aastal. Tol ajal oli ta Juhan Liivi nimeline. Minu jaoks tegelikult oli see päris huvitav üleminek. Nuia kool oli hästi suur, paljude paralleelklassidega, siis läksid Alatskivi kooli – siuke väike. Seal olid ka paralleelklassid, aga siiski väike kool.

Milliseid muutusi tajusite alates 1980. aastate lõpust õppetöö sisus?
Keerukas oli see, et näiteks Alatskivi koolis ei olnud inglise keele õpetajat. Ma olin õppinud Nuias kaks aastat inglise keelt ja ma läksin Alatskivi kooli ja mulle öeldi, et õppigu ma saksa keele peale ümber, sest meil ei ole sulle inglise keele õpetajat anda. Hakkasin ise õppima saksa keelt. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja. Keegi mind seal ei aidanud õppida seda kahte aastat järgi. Vene ajal, kes siis hakkas maalapsele otsima kuskilt mingit eraõpetajat. Lõppkokkuvõttes ma arvan, kogu selle kooli aja kuni siis 1992. aastani, kuni ma selle keskkooli lõpetasin, oli mul saksa keelega tohutu probleem. Gümnaasiumis said inglise keelt valikainena võtta.
Vene keel oli kohe esimesest klassist.

90ndatel need vabad tuuled hakkasid tulema, siis tehti reaalharu ja humanitaarharu. Reaalharu omad said käia arvuteid JUKU näppimas. Need üksikud olid meil kuskil kõrvalhoones suure luku ja taba taga. Humanitaarharu omad said juurde eesti keelt ja kirjandust ja siis vene keelt. Inglise keelt sai võtta, tuli mingil hetkel juurde väga väikese mahuga.
Sisuliselt ütleks mina küll, et midagi ei muutunud. Takkajärgi olme omavahel ka arutanud, et ega see midagi juurde ei andnud. Ma arvan küll, et meie maakoolis ei teinud mingit tohutut arenguhüpet sellega. Üritati, prooviti. Võib-olla hilisemad lennud said sellest midagi, ei tea.

Kuivõrd jõudis poliitika koolitundi? Kas õpilased arutasid õpetajatega ja omavahel poliitilisi sündmusi?
Ikka olid teemad üleval, ikka arutasime. Noh, ma ei taha just öelda, et me arutasime mingite pidude käigus, siis oli ikka noortel pidu. Aga vahel näiteks bussi oodates. Või oli mingi äge tund, mille raames mingeid teemasid julgesid rääkida. Aga jah, mitte kõigi õpetajatega ja mitte kõikides ainetes.

Kooli lähedal oli üks kuusehekk. 80ndate lõpus julges meil üks poiss kuuseheki kõige kõrgemasse tippu panna sini-must-valge. Ja selle poisi vend käis meie klassis. Siis ta oli ikka hirmus tegija, et tal nii julge vend oli. Aga muidugi algasid tal seal mingid tohutud jamad ka. Ikkagi tuvastati ära, kes lipu pani. Ma arvan, et kui 1990ndal oleks see juhtunud, siis oleks nagu noh lihtsam olnud. Aga paar aastat enne – külakogukond oli ikka niimoodi vapustatud.

90ndad, et mis mulle selle ajaga meenub, on see, et see füüsiline keskkond ja majanduslik toimetulek, see nagu ei olegi meelde jäänud, mulle on hoopis meelde jäänud need vabadusetuuled ja see, et sa võisid mingitest asjadest juba rääkida. Ja mul on meeles mõned õpetajad, kes meid selles vallas harisid. See oli hästi äge selles kujunemishetkes. Ma mäletan ühte õpetajat, kes meil ainult ühe aasta oli, 11. klassis andis eesti keelt ja kirjandust. Aga kuivõrd palju ta meile tegelikult andis selle lühikese aja jooksul. Hästi-hästi äge.
Ajalooõpetaja oli samamoodi, ta oli ka hästi-hästi äge. Temalt ma ju tugeva tõuke sain ka, et ülikooli ajalugu õppima läksin. Ta tegi tohutult huvitavaks oma õppeaine ja soovitas raamatuid. Mina võin küll öelda, et mind see väga-väga mõjutas.

Aga mis mul veel sellest ajast meeles on, see maakooli väiksus või natuke nagu isoleeritum olek. Kauaaegsetel õpetajatel oli väga raske sellel keerulisel ajal ajaga kaasa minna. Need, kes neid uusi tuuli tõid, noh pikaks sinna pidama ei jäänud. Võib-olla ei ole ise nii asja sees olnud ja ei saa siin väita, aga vahetevahel jäi küll selline tunne, et nad söödi lihtsalt sealt välja. Me seal ikka nutsime mõnda õpetajat väga taga, kes ära läks.

Kirjeldage õpilaste riietust (kuidas suhtusite koolivormi ja milline oli õpilaste tavariietus pärast vormikandmise kohustuse lõppu. Kas kool seadis riietusele mingeid piiranguid?
Riietuse üleminek algas juba 1980te lõpupoole, 1990ndatel oli juba täitsa vaba. Üleminek sõltus sellest, mis sulle majanduslikult võimalik oli. Neil, kellel ikkagi väga ei olnud võimalik, siis käisid kooliriietes.
Gümnaasiumi viimased klassid oli ikkagi nii, et enamik käis mingite muude riietega. Lihtsalt riideid oli vähe. Sa käisidki ühe kampsuniga nagu kogu aeg, kuni viledaks kulus. Ikkagi oli vabanemise tunne, koolivormi mingil hetkel keegi ikkagi ei tahtnud kanda.

Riiete pärast mingit halvasti suhtumist teistesse inimestesse ei olnud. Tõesti ei olnud. Ma ei tundud küll. Meil olid kõik nagu ühteviisi. Majanduslikult ei olnud seal kellelgi nagu väga hõisata.
Ma ütleks nii, et 10. klassis veel kandsime koolivormi, kuigi seal ka tüdrukud juba õmblesid. Ma mäletan, et olid miniseelikud kooliriidest. Aga ma ütleks nii, et 11.-12. klass oli juba täiesti nii, et omad seelikud, omad kampsunid. Hästi popp oli kampsun ja mingi vöö peal.

Moodi hakati ikka jälgima, kui vähegi võimalik oli. Asju ei olnud palju ja mõnel võib-olla olid tutvused, kas välismaalt saadeti või ise kuidagi said.
Ma mäletan, et meie klassis sai üks tüdruk käia Soomes. Ma isegi ei mäleta, mis aasta see võis olla, umbes 1990 – 1991. Ja ta käis seal Soomes ära ja mis ta siis sealt kaasa tõi! Ja kui ta rääkis, siis minu jaoks oli kõige eredam „jogurt“. Rääkis, et ta sõi Soomes jogurtit. Et tõmbad paberi pealt ära ja on siukene asi seal sees ja hirmus hea. Et jogurt? Mis asi see on?

Tuli ju ka rahvaliku riide mood. Õmblesin endale rahvariideseeliku, millega talvel täiesti käisingi. Minu stiil oli selline: paks rahvariideseelik, all mingi paksem sukapüks, siis minu ema vildid, siuksed hallid, pealt lukuga, madalad. Siis olid vanaema kootud paksud villased sokid ja siis mingi moodne ultraroheline jope nagu need joped olid, tulid moodi, pehmed ja kapuutsiga. Siis oli mingi kaabulott ja kõige peal oli minu vaanema musta värvi kootud tohutu uhke õlasall ja siis rahvariidemustris käpikud. Selline uue ja vana sobitamine. Mäletan, et selle jope ma sain niimoodi, et mu tädi töötas Marati tehases, ta oli raamatupidaja. Sealt sebis jopesid meile.

Koolikotiks olid poistel kilekotid. Või siis oli fäänsi portfell, vanaaegne, kusagilt leitud. Siis ma mäletan, et osadel poistel olid popid metskonnas kasutusel onud tööõlakotid. Mul ema töötas metskonnas.
Ikka leiutasid ise mingi asjad ja kokku kombineerisid.

Make-up’iga oli niimoodi, et see laine käis üle nagu varem. Ma mäletan, et me olime vist 8.-9. klass, kus me tüdrukutega võõpasime silmi potisiniseks ja erkroheliseks. Kaks põhivärvi ju oli, mis seal paletis peamiselt leidus. Aga kui läksime juba gümnaasiumisse, oli hästi popp teha silma alla kriipse. Värviti ka ripsmeid.
Me ei olnud ka niisugused provotseerivad tüdrukud, hirmsasti ennast ikkagi ei värvinud, pigem ikka kui mingi pidu või sünnipäev oli, siis värvisid ennast.

Ehetega küll ja jälle isetegemine. Naharibadest oli hästi popp teha midagi, kokku neid keerutada. Mul isa oli jahimees ja tal olid olemas seakihvasid ja ilvese küüned ja vat need pandi keti või paela otsa. Ma ei mäleta plastmassist asju, et mul neid oleks olnud. Tõenäoliselt ongi see, et päris suurest perest olen pärit ja väga rahaga priisata ei olnud, ma rohkem nagu ise leiutasin.

Kirjeldage klassi- ja koolipidusid.
Meil maalastel ei olnud, et pidu on kellegi pool. Meil oli kas klassiõhtu või siis koolipidu. Näiteks kui aasta lõpp lähenes, siis toimus mingi suurem pidu.
Tüdrukud napsu ei teinud, poisid küll. Ma pakun, et joodi, mida kodust kätte sai, käepärast ja odavalt. Meil ei suitsetanud ükski tüdruk. Prooviti küll. Tublimad ja hakkajamad tüdrukud proovisid. Aga statsionaarselt kedagi, kes oleks suitsetanud, ei olnud. Poisid küll, mõned üksikud poisid. Meil olid suht karsked eluviisid.

Aga üks pidu, mis mul hästi eredalt on meeles. Tollal oli kohustus, et pidi sügiseti käima abis põllul. Meie käisime enamasti porgandipõldudel ja peete, kapsaid ja kartuleid ka võtmas. Ja ma mäletan, et 10. klassis sattusime ühe kartulipõllu peale mingist tehnikumist noorte kuttidega. Kuna meil oli tüdrukute klass, tolleks ajaks oli Alatskivi keskkool eriti väikseks kokku kuivanud, meie klassis gümnaasiumi osas oligi meid kokku ainult 15 ja poisse oli hästi vähe. Siis klemmis kuidagi jube hästi nende tehnikumi tüüpidega ja vot siis me tegime mingi saunapeo, ma mäletan. See oli ikka tohutu. Ja see oli tohutu võitlemine emaga ka, ma mäletan, et ma sinna saunapeole saaks. Lõpuks ma võitlesin selle kuidagimoodi välja, et ma sinna saunapeole saaks.

Kas koolis käidi koolibussiga? Või viidi autoga?
Käis buss, mis siis võttis lapsed peale, viis kooli ja tagasi. Aga 90ndatel mingi hetk see katkes, et see oligi probleem, et kuidas sa koju saad. Enam mingid bussid ei käinud sul järel, siis kõndisid vahest ikka jala umbes 7-8 kilti.

Kas varianti, et ema-isa tuleks järgi, ei olnud?
Ei. Meil oli isegi transport olemas. Näiteks, kui meil olid mingid klassiõhtud, diskotamised ja õhtul pikemalt jäid mingis vanuses, tulime ikka jala koju. Mul on nii meeles, kus me mingi seltskonnaga talvel läksime koju. Tshikkidel oli miniseelik seljas, vaja ju ikka hea välja näha, kodus sai pahandada, et tagumiku külmetad lõhki. Aga ikka oli vaja ju ilus olla. Siis sa lähed külmas talveõhtus. Läksime siis pärast seda kooliüritust, läksime kodudesse laiali ja põhimõtteliselt oligi nii, et Koosa lapsed olid veel meilt edasi, veel 3 km. Kõik võtsime kampa ja siis hakkasime järjest minema: esimene oli siis Metskonna peatus, sealt läksid mingid. Siis meie sealt Metsakivi peatus, siis tuli Koosa

Kuidas hindate praegu oma koolist saadud haridust?
Ma olen vist oma elus jõudnud sellisesse punkti, et ma väga palju selle peale oma aega ja energiat ei kuluta, et kas oleks või poleks. Oli nagu oli.
Ma ei tunne, et mul oleks kooliga mingit tohutuid helgeid mälestusi sellest perioodist, no tõesti ei ole.
Aga ebameeldivat ka ei ole.