Majatäis lugudega asju

Asjad, taaskasutus ja prügi Lisatud: 04.09.2022

Autor: Ulla - 1975

Ulla Kadakas (1975), arheoloog
Majatäis lugudega asju 2016. aastal kolisin tagasi oma sünnikoju Hiiule (Nõmme, Tallinn). Silikaattellistest roheliste aknaluukidega ning viilkatusega maja ehitasid pärast Stalini surma minu ema vanemad, Ellinor ja Kalev Vaher. Maja valmis 1955. aastal, st ehitamine toimus vaesel, keerulisel ning rõhuval ajal. Noor pere oli elanud pärast abiellumist 1947. aastal üürikorteris Vabaduse pst 21. Sinna kolisid nad tädi Alide Kuusiku juurest 1948. aastal. Järgmisel aastal sai sellest ühiskorter julgeolekumehega. Räägiti, et jõulukuusk tõsteti õue poolt aknast sisse, et mitte esiku kaudu tuua – naaber ei tohtinud teada saada, et jõule peetakse. Selline elu oli õudne, mistõttu otsustati 1954. aastal, et tuleb hakata ehitama maja. Olen kuulnud, et maja akende ja uste jaoks müüdi maha vanavanaisa, Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali suur juubelipiibel ja kuldne rist, mille ta oli saanud mingi ametijuubeli puhul või Lääne-Harju praostiks saades 1935. aastal. Kuidas hakkama saadi ja mida veel selleks ehituseks ohverdati, ma ei tea.
Koos vanavanematega ning isa-emaga möödus selles majas minu ja õe lapsepõlv – kuuele inimesele on see maja tegelikult muidugi kaugelt liiga väike.
Pärast vanaema surma 2015. aastal otsustasime, et otstarbekas on emal ja minul elukohad ära vahetada: mina majja, ema korterisse, sest maja – see on ju täisajaga töökoht (ahjuküte, muruniitmine, leheriisumine, lumerookimine jne), ema tahtis aga minna majast täieõiguslikule pensionile ja tegelda edaspidi ainult tõlkimise ja toimetamisega.
Nõnda siis kolisime sisse pika ajalooga majja: mina, minu abikaasa ja kaks tütart. Abikaasaga oleme mõlemad arheoloogid, mistõttu on meil tõsine probleem – kui asjadel on lugu ja tähendus, otstarve ja nad on töökorras, siis kuidas saab neid ära visata või miks seda üldse peaks tegema? Nõnda me püüame hakkama saada nii omaenda kui ka kõigi nende asjadega, mis meile päranduseks on jäetud – tunneme end tulehoidjatena.
Meie majas on mitu „stratigraafilist kihistust“, osa neist vanemad kui maja ise. Keila kirikumõisast, kus möödus minu vanaema lapsepõlv, pole suuremaid asju meieni jõudnud, sest sõja ajal, mitme kolimise, rüüstamise ja pommitabamuse tõttu ei jäänud eriti midagi alles peale Brockhausi entsüklopeedia (21 köidet), vanavanaisa päevaraamatute ja fotoalbumite (vt https://harjumaamuuseum.ee/koogardal/), mõne nipsasja ja natukese lauahõbeda. Aga neid on see-eest siiski mitme sahtli jagu, igaühel oma lugu – olgu selleks mõni portselantoos või hõbedast laiad rõngad salvrättide sättimiseks pidulikule söögilauale (kujuteldav 18. sajandist pärinevas kahekordses kivist pastoraadis kasutamiseks, mitte 11 ruutmeetri suuruses söögitoas väikses individuaalelamus).
Suurimateks asjadeks majas on juugendstiilis nurgakapp, üks juugendlauake ning tõenäoliselt 1930. aastatest pärinev tugitoolide komplekt – need peaksid olema pärit minu vanaema tädilt, kes suri 1972. aastal. Matemaatikaõpetajana töötanud Alidel endal ei olnud lapsi, mistõttu tema asjad jõudsid meie perre. Teiselt tädilt, kurva elusaatusega Anna Marie Soodlalt on meieni jõudnud üks maal (naise portree, kelle tehtud ja keda kujutab, ei tea – teame, et ta liikus Pallase ringkondades, küllap sealt kellegi koolitöö). Lisaks oma pere asjadele jäi vanaemale asju ka sõpradelt. Näiteks tulid meie majja pärast vanaema venna klassivenna Kuno Thomassoni isa surma üks magamistoa öökappide komplekt. Kuno oli 1944. aastal Läände läinud ning kodumaal nendele asjadele pärijat polnud. Selle komplekti sai ema endale korterisse kaasa, sest mul endal oli vaja ära paigutada minu isa sünnikodust Laekverest Salutaguselt pärinev magamistoakomplekt. Vanaisa poolt talust Sangaste lähedalt, kust küüditamishirmus ära põgeneti, on pärit paar villast tekki, mida kasutati voodikatetena (siiani alles).
Järgmiseks kihistuseks on vanaisa-vanaema abiellumise puhul soetatud asjad: täispuidust kirjutuslauad, paar kappi, ümar vaheplaatidega söögilaud, toolid, taburetid jms. Vanaema kappides peitusid eestiaegsed täislinased linad, kus peale tikitud vanavanaisa monogrammid, käterätid, laudlinad, linikud, ning mitmed uuemad voodipesukomplektid, osa juba viledaks kulunud, osa üldse kasutamata. Neist viledatest sai vanaema nõukogude ajal häid kaltse, niisama ei tohtinud miskit ära visata.
Vanaema oli meil kuldsete kätega, tegi süüa, õmbles, kudus, tikkis, heegeldas Haapsalu salle. Lisaks valmistoodangule (sokid, kampsunid, kleidid, püksid jms, mis sai truult ribadeks kantud) jäi temast maha rullide viisi niite, lõngakerakesi, väiksemaid ja suuremaid kangatükke. Keldris on riiulite kaupa ilusaid klaaspurke (weck-purgid) koos kaante ja klambritega, pruune rohupurke apteegist, kus ta sõja ajal ja pärast sõda mõnda aega töötas, eestiaegseid traatkinnitusega keraamilise korgiga Saku ja A. le Coqi õllepudeleid, hiigelsuuri veiniajamise pudeleid jne. Ja siis mõne riiuli jagu on seal vanu keraamilisi nõusid, serviisidest viimaseid ellujäänuid, seinavaase, mis olid moes 1960. aastatel. Nende häda oli selles, et vesi imbus neist välja. Neid saaks kasutada kuivatatud lillede hoidmiseks, kuid seda pole meie peres peaaegu kunagi tehtud – niisiis on vaasid keldris ootamas oma uut elu.
Nii vanaisa kui ka vanaema lugesid palju. Vanaisa luges peamiselt „Peeter Suurt“ ja „Vaikset Doni“, „Saturninit“, „Švejki“ ja Capeki „Aedniku aastat“. Vanaema oskas eesti, saksa ja inglise keelt, pensionipõlves õppis ka rootsi keeles lugemise ära. Pärandvara seas on vanavanaemast jäänud riiulitäis saksakeelset ajaviitekirjandust ning paar lastele mõeldud, samuti saksakeelset pildiraamatut Jeesuse elust. Need viimased ei pärine üldsegi mitte meie oma perest, mida võiks kirikuõpetaja kodust arvata, vaid tõenäoliselt oli need toonud meile mõni vanaema sõbranna, kellel endal lapsi-lapselapsi ei olnud. Majja osteti kõik väärtkirjandus, mis nõukogude ajal välja anti, Tolstoist, Cervantesest ja Balzacist ja teistest suurtest sõnameistritest kuni „Seiklusjuttudeni maalt ja merelt“. Need viimased püsivad raudvarana ikka raamaturiiulil endises minu, nüüd mu noorema tütre toas. Muude asjade kõrvalt uuris vanaema sõbrannadega Euroopa kuningakodade dünastiaid (mitu vihku on sugupuid täis joonistatud), mistõttu oli meil riiulis mitmeid sedasorti elulooraamatuid. Hiljem sai sellest ajalooharrastusest töö ja teenistus. Oma 75. sünnipäevaks tõlkis vanaema 1995. aastal koos emaga saksa keelest kirjastuse „Kunst“ kuldse kuningatesarja esimese raamatu: Gerd Trefferi „Valitseja ning metseen. Prantsusmaa kuningas François I (1494–1547)“. Selle eest osteti vannituppa elektriboiler ning vanaema käis Soomes reisil. Osa kirjandusest läks emaga uude koju kaasa, kuid majja jäi ka mitme seina jagu. Tühjad riiulid täitsime kohe oma raamatutega – abikaasaga kahe peale on meil olemas põhiosa Eesti arheoloogiakirjandusest, mida sigineb ka kogu aeg juurde, samuti ajalooraamatuid, mida äkki läheb kunagi vaja.

Nii me siis elame, ümbritsetuna sajandi jooksul kogunenud asjadest. Osa asju, mis senini kasutatavad – milleks uut pudrunuia või pashavormi osta, kui vanavanaema oma on töökorras? –, on ikka käepärast, kuid osa on siiski liikunud pööningule, katuse servade alla kamorkadesse, osa keldrisse ja garaaži. Mõned asjad, mille ema oli kunagi eest ära pannud, on jälle tuppa tagasi imbunud.
Vahel on mul kõigist asjadest jubedalt kõrini, siis ma plaanin õuele konteineri tellimist, et saaks lõpuks ometi elada valgete seintega Jaapani või Skandinaavia stiilis minimalistlikult möbleeritud tubades.
Aga ma tean, et see ei õnnestu mitte kunagi. Niipea, kui püüan olla otsustav, et see või teine riiulitäis kola majast välja visata, satub kohe miskit näppu, mis sellele plaanile emotsionaalse kriipsu peale tõmbab. Näiteks vanaema õmbluskarp või nööbitoos – kohe meenub, kuidas ta sealt valis nukukleidikesele punast või kollast nööpi, meie õega kõrvalt tema näppude osavust imetlemas. Vanaema õmbles nukkudele ka saapaid ja sukki ja kübaraid, isegi sadula ühele mänguhobusele. No kuidas ma saan?
Mulle tundub, et nii kaua, kui on mäletajaid, nii kaua kannavad asjad neid puudutanud inimeste mõtteid ja tegusid edasi. Nende asjade ja lugude kaudu elan ma koos oma esivanematega. Selles suures peres olen õnnelik.