Risti maja (Lehtmetsa külas Albu vallas Järvamaal) ehitati 1969. aastal karjanaiste majaks, nagu enamasti mujalgi. Lüpsilaut asus siit ~ 300–400 m kaugusel.
Minu vanaema ja vanaisa elasid samas külas. Mingil ajal olid kõik küla postkastid kortermaja naabruses asuva koolimaja seina küljes. Käisime emaga posti järel, sõitsime ratta või soome kelguga kortermajast mööda ja minu meelest oli see „õnnelike inimeste maja“. Hoovis mängis alati palju lapsi ja maa-mudilase jaoks tundus see maja põnevalt teistsugune.

1988. aastal sai sellest majast minu kodu. Kolhoos oli helde ning andis mulle „õnnelike inimeste maja“ kõige suurema korteri! Muidu olid korterid kahetoalised, aga millalgi varem oli juhtunud ühte korterisse üksik inimene ja kõrvale kolme lapsega pere. Üksikult võeti üks tuba ära ning vaheseina raiuti trapetsikujuline ukseauk.

Kord töölt koju sammudes hääletasin endale mehe (kes Risti majast kilomeeter eemal asuvast karjäärist Aravete silikaltsiiditehasesse liiva vedas). See, et noor tüdruk kolmetoalise korteri sai, ei andnud kolhoosiesimehele rahu. Käis paaril korral rääkimas, et väiksemasse korterisse koliksime või abikaasa ka kolhoosi tööle tuleks. Aga siis sündisid lapsed ja lubati jääda. Nüüdseks olen siin elanud 28 aastat.

Maja juurde oli ehitatud kuuest boksist laudaplokk (ka naabermajadele mõeldes). Kuna neid kõiki ei kasutatud, saime 2 lauta (ca 2x3m), kuhu loomapidamise tippaegadel ladustasime 2 lehma, pulli, 2 siga, 2 vasikat ja kümmekond kana. Oli veel piimapuki aeg, aga kippus juhtuma, et läksid piimanõu tee äärest ära tooma, aga see oli minema kõndinud. Vahel tühjalt, vahel koos piimaga. Kuna piimamees oli tuttav, pakkus ta lahkelt, et võime puki oma õuele ehitada. Sellest sai mu vanemate laste lemmik-mängupaik.

Majarahvas võttis meid kohe omaks ning meid arvati sõpruskonda. Kui keegi naabritest sünnipäeva pidas, läksime kogu majarahvaga. Alguses oli väga ebamugav: pole inimest näinudki, kuidas me lähme? Sünnipäevadega oli veel see häda, et maja juures asus saun. Igal laupäeval tehti sauna (aga sünnipäevapidu peeti ju ka laupäeval). Saunas käidi ka naabermajadest, aga ka naaberküladest.

Saunamees elas üle õue pisikeses majakeses sauna kõrval. Kui ta viletsaks jäi, võttis mu abikaasa saunakütmise enda ülesandeks. Lõunast katlale-kerisele tuli alla, lava-pingid-kausid-põrandarestid ja kummimatid kuuma veega üle ja viiest-kuuest said naised-lapsed sauna. Tunni-pooleteisega oli see osa majaelanikest puhtaks küüritud. Siis algas meeste saun. Aga nemad kippusid vahel alles varahommikul saunast välja saama.

Igapäevase pesemisvõimalusega oli kehvasti. Pliidi sisse oli küll kuumaveekatel ehitatud, aga see oli pikatoimeline ja kui keema läks, kippus tühjaks keema. Tavaliselt hõivas ühe pliidipoole 20-liitrine veepott (nõude-, mähkmete- ja lastepesuks). Meie korteri kunagised paljulapselised olid ehitanud kraanikausi kõrvale pika kapi, mille pealisplaadi sees oli lastevanni jaoks auk. Sinna käis veel teine plaat peale, mida sai tööpinnana kasutada. Meie tuleku ajaks oli see inseneri-ime aja ära elanud, kapp kaeti uue plaadiga ja värviti üle. Tavaliselt hõikasime üle toaukse: „Mina hakkan pesema“ ja lobistasime köögis. Kraanist tuli külm vesi, aga kõik paksem, mis kraanikausist alla ei läinud, tuli ämbriga välja tassida. Solgikaev kippus ka kole ruttu täis saama. Nii oli tavaline, et vähegi parema ilmaga vinnasin oma “Aurika” kaenlasse, tassisin trepist alla köögiakna juurde, viskasin juhtme kööki ja pesin pesu õues.

Esikus asuv kuivkäimla oli muidugi suur samm edasi kuuse all käimisest. Paraku kippus ilmamuutus üles kergitama korraliku lõhnabuketi. Buketti ilmestas suitsuhais. Kui muidu oli meil korteris suitsetamiskeeld, siis see kabinet käis paraku seest haagis. Nii oli vetsuaken enamasti lahti, sest muidu polnud mittesuitsetajatel võimalik säherduses gaasikambris käia.

Enne meie aega olevat naabritel olnud kasutusel väga hästi välja arendatud torustiku-morse. Meie ajal kasutati torude vastu tagumist siis, kui taheti, et naaber aknast õue vaataks või alla tuleks. Aga „kutsungimustrit“ enam ei mäleta. Et elan esimesel korrusel ja mul oli suur seinakell numbrilauaga köögiakna poole, harjusime vaatepildiga, et naabrid aeg-ajalt aknapleki küljes rippudes nägu vastu klaasi surusid ja kella vaatasid.

Kaheksakümnendatel oli meil veel päris uhke bussiliiklus: sai nii Tallinna, Paidesse kui ka Tapale (tagasi ka). Aga siis kuivasid liinid kokku. Autot ei jätkunud kõigile pereliikmetele (ega kõigil maja peredel autot olnud ka). Suvel käisime poes, arsti juures, apteegis ja juuksuris jalgratastega (6–15 km). Talvel kutsusime juuksuri endile koju. Tuli oma juuksuritooli ja -tarvikutega ning külanaised seadsid end meie „korter-salongis“ järjekorda.

Kui võrrelda praegust aega endisega, siis vanasti tehti töid rohkem ühiselt: talgu korras pandi kartul maha ja võeti üles, käidi heinateol ja saunapuid tegemas… Samas, eks neid ühistöövõimalusi on väheks ka jäänud. Saun ei tööta juba üle kümne aasta, laudad seisavad jõude ja talvekartulit ei kasvata enam keegi ise. Suvised grilliõhtud on jäänud.
Lapsed on ka laiali lennanud. Veel paar aastat tagasi läks hommikul bussiga kooli ja lasteaeda majast 5–6 last, praeguseks on noorim majaelanik 17-aastane, aga temagi külastab kodu vaid loetud nädalavahetustel.