Meie pere kolis Jänedale aastal 1979, olin siis viieaastane. Jäneda külasaunas hakkasime käima kohe ja sellest sai laupäevane traditsioon pikaks ajaks, kuni Jäneda saun lõplikult suleti. Rohkem on millegipärast meeles just talvised käigud, kui isa autoga mulle ja emale sauna järele tuli ja meid koju viis – ilmselt selleks, et me pärast sauna ei külmetuks. Pärast sauna ootas kodus alati pirukas või muu maitsev toit, isa jõi õlut ja mina sain vahel (mitte sugugi alati) Kellukese limonaadi.
Jäneda saun, mis asus kunagises piiritusevabrikus, oli hästi kõrge laega ja leiliruumis oli väga kõrge lava (vähemalt lapsena tundus nii). Meeles on see tunne, kuidas ema läks lavale istuma ja kutsus mind ka ning kuidas ma siis neist kõrgetest astmetest käpuli üles ronisin. Vahel tuli paljaste tädide vahelt läbi ronida, et ema juurde pääseda. Mõned saunalised olid kõvad leiliviskajad, näiteks tädi Koidu. Kui tema lavaruumi tuli, oli teada, et varsti on lava ülemised astmed tühjad. Minu mälestustes oli Jäneda saunas alati kuum ja terav leil, aga kraadiklaasi tol ajal laval muidugi ei olnud.
Kõrgetes ruumides kajas hästi ja kui saunatäis naisi plekk-kaussides pesi, oli solinat ja kolinat palju. Kui duši alla läksid, tuli pidevalt peale passida, et keegi kraanist vett ei laseks, sest siis muutus dušivesi kohe kas kuumaks või jääkülmaks. See pilt, kuidas naised duši alt välja lendavad, on mul silme ees, aga kuna kõik teadsid, et nii lihtsalt on, siis keegi ei pahandanud, vaid oodati ära, millal kausitäitja lõpetab.
Saunas sai ka võrrelda. Sügisel võrreldi näiteks, kui päevitunud keegi on. Kui keegi oli teistest pruunim, siis seda ikka kiideti. Mul on meeles minu ema tunnustav lause meie toonasele naabrinaisele “Ülevalt oleks nagu naabrinaine, aga alt nagu neegrinaine!”. Kiidetav muheles rahulolevalt, sest päevitus oli tol ajal ju ilu kaanon. Siis sai võrrelda näiteks seda, millega keegi ennast peseb. Minu juukseid pesi ema lasteseebiga ja ma vaatasin kadedalt, kui kellelgi oli õuna- või mõni muu šampoon kaasas. 1980ndate lõpus hakkas Jäneda saunas ka juba Palmolive’i ja muude peente pesuvahendite järele lõhnama, aga seni oli saunas ikka kaseviha, seebi ja soojenenud puidu lõhn, mis oli iseendast ka väga meeldiv kombinatsioon.
1980ndatel läks moodi end saunalaval mee ja soola seguga kokku määrida. Naised uskusid, et see aitab liigesevalu vastu ja teeb üleüldse ilusaks ja nooreks. Mõtlen tagantjärele, kui palju tööd selline komme võis sauna koristajale juurde tuua. Ega ma teagi siiani, kes seda sauna koristas, aga minu mälestustes oli see alati puhas ja korras – tõsi küll, lava alla pimedasse ma ei vaadanud kunagi ega tea, mis seal võis olla.
Tänapäeval on keerukas leida sellist avalikku sauna, kus oleks lubatud vihelda. Tollal ei osanud nagu teistmoodi mõeldagi, saunas ikka viheldi. Kui vihelda ei saanud, polnud õige saun. Kui tekkisid esimesed spaad, oli nende saunades hulk aega imelik käia – mismoodi ma lihtsalt istun ja higistan, vihelda ei saagi? Nüüd olen harjunud, aga vihtlemine on ikka suur osa saunamõnust.
Tollele ajale iseloomulik oli ka see, et kõik riided ja muud asjad jäeti külasaunas riietusruumi lahtistesse nagidesse rippuma, mingeid lukustatavaid kappe ei olnud, aga ma ei kuulnud kordagi, et kellelgi oleks taskutest või kotist midagi kadunud. Küla oli väike, kõik olid omad, kõik tundsid kõiki ja omade tagant ei varastata. Praegu mõtleks ilmselt hoolega läbi, mida sellisesse sauna kaasa võtta ja selga panna, ning ilmselt oleksid ka seina peal sildid stiilis “Sauna personal kaasavõetud asjade eest ei vastuta”.
Jäneda saunas sai minust saunasõber. Seal õppisin hindama saunamõnu ja sauna lõõgastavat toimet. Armastan saunas käia siiani ja olen suutnud saunaarmastusega nakatada ka oma kolmeaastast tütart, kes istub laval, vihtleb ennast ise ja higistab mõnuga. Jäneda saun oli üks selliseid elu kingitusi, mis tol ajal tundus iseendastmõistetav, aga mida hinnata oskan alles nüüd.