1990. aasta mais alustasin tööd Hiiumaal Pühalepa vallas (tollal veel külanõukogus), kui külanõukogu esimees Tõnu Otsason (Rein Otsasoni vend) kutsus mind kolhoosist “Rahu eest” Pühalepa piirkonna metsandusega tegelema. Peagi selgus, et lisaks metsandusele tuli Hunt Kriimsilma kombel veel kõikvõimalike muude asjadega tegelda.
Esimesed suuremad üritused, kus mul tuli aktiivselt osaleda, olid hiidlaste päevad 1990. aasta suvel. Tuli kokku panna kultuuriprogramm ja koostada transpordigraafikud. Häda oli aga selles, et igal hommikul ilmus Tõnu lagadale uute lennukate ideedega ning kõik eelmisel päeval kavandatu tuli jälle ümber mängida. Tõnu kutsus appi näitleja Tõnu Tepandi. Too oli muhe mees- popsutas piipu ja säilitas ülima rahu, kui mina kippusin samas närvi minema. Pidustused läksid igati korda ja rahvas lõi vaimustusega kaasa.
1990/1991. aasta talvel hakkasime tõsiselt tegelema tulevase valla arengukava koostamisega. Selleks käisime Saaremaal Muhu vallas ja ka Tallinnas kogemusi ja tarkust kogumas. Kogu see vallavärk oli meile kõigile täiesti uus ja tundmatu maa, kuid 1991. aasta augustiks oli meie arengukava trükkiandmiseks küps. Mulle toodi kõige tavalisem mehaaniline trükimasin koju ja seal ma siis toksisin päevad otsa. Illustreerivad graafikud joonistasin muidugi käsitsi. Tollal ei osanud veel undki näha arvutist ja programmidest. Augustis 1991 oli poliitiline olukord riigis juba väga ärev. Arengukava saime valmis just selleks ajaks, kui vene soomusmasinad olid tulnud Tallinna võimu pöörama. Tõnu Otsason köitis sel ajal Pärnu maantee köitekojas dokumente ning viis meie tulevase valla arengukava Kadriorgu ja esitas seal taotluse Pühalepale valla staatuse andmiseks.
Eesti taasiseseisvusega alanud haldusreform asendas külanõukogud valdadega. Pühalepa vald taastati Eesti Ülemnõukogu otsusega 24. oktoobril 1991. a. Valla staatuse üleandjateks olid Arnold Rüütel, Tiit Nuudi ning maakonna esindajad Tarmo Mänd ja Jüri Lauter. Valla staatuse võttis vastu esimene volikogu koosseisus Tõnu Otsason, Rein Oolmets, Eha Kivi, Meeme Leigri, Ants Saarnak, Helju Ehand, Randu Mammuspuu, Erika Aron, Toomas Remmelkoor, Rein Raudsepp, Mati Vaher ja Ilme Lilleöis.
Esimese aasta jooksul kujunes valla oma vastutusala- üle tulid koolid, lasteaiad, kultuuriasutused, raamatukogud, kommunaalmajandus. “Rahu eest” kolhoosist tuli üle Hellamaa perekeskus (tollal töötas veel sööklana) ja Soera muuseum. Vaja oli taastada Suuremõisa kool ja lasteaed ning luua Suuremõisa abivallamaja. Ees ootas Kerema piirkonna külade arendusprojekt. Kuna senine külanõukogu hoone jäi kitsaks, hakati vallamajale juurdeehitust tegema. Esimesel aastal ei olnud vallal veel oma eelarvet ning rahastamine oli küllaltki juhuslik.
Enne rahareformi maksti vallamajas palka igal nädalal. Väljamakstavad summad olid suured ja pangas tuli käia kahe inimesega. Raha tassiti kilekottidega autosse ning terve auto pagasnik oli palgaraha täis! Arvepidamine toimus paberil pliiatsi, lauaarvuti ja arvelaua abil. Esimese arvuti sai vald 1994. aastal ja ega seda ei suudetud algul uskuda ka ning raamatupidajad pidasid topeltarvestust paberil edasi.
Kantseleis olid töövahenditeks mehaaniline trükimasin, kopeerpaber ja auguraud. Tegelda tuli igasuguste tõendite väljaandmisega, majapidamiskaartide täitmisega, notariaaltoimingutega (põhiliselt allkirjade ehtsuse tõestamine), kalastuskaartide ja võrgulubade väljaandmisega, äriühingute moodustamisega, kauplemislubade andmisega, tohutult oli tööd seoses uute Eesti passide väljaandmisega.
Oli nii muresid kui rõõme, mida jagasime üheskoos. Meie üksmeelt olid tugevdanud lipuheiskamine Toompeal Tartu rahu 70. aastapäeval, koosviibimine Tallinna Linnahallis, kus kinnitasime iseseisva Eesti valikuid, hiidlaste päevad ning ühine vallatöö kavandamine.
Esimesed Pühalepa valla ametnikud olid: vallavanem Tõnu Otsason, abivallavanem Veljo Tammistu, vallasekretär Helve Maar, maanõunik Eha Kivi, maakorraldaja Mai Julge, ehitusnõunik Jaanus Rohusaar, majandus- ja arendusspetsialist Mati Vaher, varustaja Iilu Lauri, raamatupidajad Aino Lahe ja Annika Sõlg.
Maanõunikuna oli minu põhitööks maareformi juhtimine ja korraldamine Pühalepa vallas 1990. aasta maist kuni 31. jaanuarini 2004. aastal.
17. oktoobril 1991. aastal võeti vastu maareformi seadus, mille järel algas massiline talumaade tagastamine ja erastamine. Kui praegu peab iga vallavalitsuse või volikogu õigusakt olema piisavalt seadusandlikult põhjendatud ja motiveeritud, siis meie algusaastate vastavad dokumendid ei kannata mingit kriitikat. Abi ei olnud tollal loota ka maavalitsuse ametnikelt, sest nemad olid sama algajad kui meiegi. Taasiseseisvunud Eestis ilmus aga uusi õigusakte kui Vändrast saelaudu ja orienteerumine neis oli tõeline müstika, sest meil kõigil puudus nii juriidiline kui praktiline kogemus.
Riigiarhiivist saadud plaanimaterjali ja nimekirjade järgi hakkasime vanu talupiire otsima ja külade kaupa talude nimekirju koostama. Need värvilised 1938. a. talupiiridega kaardid (iga küla maad eri värviga tähistatud) ehk meie kõnepruugis „lehmanahad“ olid ilmselt kõigis Eestimaa valdades.
Vallamajas algas tõeline rahvaste ränne. Maakonda vastava avalduse lisaks joonistasime igale inimesele käsitsi tušiga kalkapaberile tema endise talu piirid ning tegime veel paar väljavõtet arhiivipaberitest. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise taotluste tähtaeg oli 17. jaanuar 1992. a. Mida lähemale see kuupäev tuli, seda pikemaks järjekorrad minu ja maakorraldaja laua juures kasvasid. Samas käis ka igasuguste avalduste esitamise kampaaniaid üksteise järel ning see muutis meie töö veel pingelisemaks. Kuna maaosakond ja raamatupidamine olid ühes ruumis, siis oli päevi, kus meil käis nii palju rahvast, et raamatupidajad ei saanud oma tööd teha ja jäid lihtsalt koju.
Pärast 17. jaanuari 1992 hakkas maakonnast pisitasa valda tulema õigusvastaselt võõrandatud vara toimikuid. Kokku oli Pühalepa vallas neid lõpuks 713. Toimikutes olid kõigepealt taotleja poolt esitatud avaldused ja tõendid (vanemate, vanavanemate jne. sünni ja surma, laste ja õdede-vendade ja kes teab veel mille või kelle kohta), siis maakonnakomisjoni otsus õigustatud subjekti osas, dokumendid taotletava maa ja varade kohta (osadel veel ühistatud varade kohta). Järgnesid vallavalitsuse poolt vastuvõetud õigusaktid (koos lisadega arvestuskäigu kohta) maa ja igasuguste varade tagastamise või kompenseerimise osas. Kui ma hiljem neid toimikuid arhiveerisin, siis kõige õhemates (kui ei tunnistatud õigustatud subjektiks) oli 5 lehte ja kõige mahukam toimik (pretensioonika väliseestlase oma) koosnes kolmest ca 3 cm paksusest kaustast!
Pühalepa valla esimesed 14 talu olid loodud juba taluseaduse alusel ja nende piirid ei järginud vanu talupiire, mis omakorda tekitas hiljem päris palju pahameelt talude taastajate seas. Esimestele talutaastajatele andsime maapaberid vallamajas pidulikult üle.
Aastate jooksul käis valla maaosakonnast läbi väga palju inimesi. Juhtus ka igasuguseid olukordi – mõnikord naljakaid ja mõnel puhul jäi üsna nadi mälestus, kui vend ei tundnud venda. Kuid üldiselt panime tähele, et vanemad inimesed olid enamasti tagasihoidlikumad ja noored väga kuraasikad. Mandriinimesed olid eriti kartlikud. Kui selgus, et me polegi „inimsööjad“, muutusid nad rõõmsaks ja lahkusid tänuga. Väliseestlased seevastu olid enamus väge täis ja neile tuli ka selgitada, et kui nõukaajal poleks nende maad ja varad ühismajandite käes olnud, siis ei oleks neil peale võsa ja varemete ka midagi tagasi saada.
Allpool toon mõned enam meeldejäänud seigad minu tööaastatest.
Enne 1991. aasta augustit tuli vallamajja vanapapi, kes nõudis meilt tões ja vaimus tagasi oma põllumaid koos rukkiga nagu see temalt kunagi ära oli võetud. Iseenesest oli ju mõte õige, aga rukist ei olnud meil küll kusagilt võtta ja see papile üldse ei meeldinud. Augustiputši ajal helistas seesama vanapapi ja nõudis kategooriliselt, et ma kohe kõik tema avaldused ahju ajaks, sest tema ei taha enam midagi. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et kõik paberid on vallast ära viidud ohutusse kohta. Tegelikult aga oli kogu maaosakonna asjaajamine minu kodus kahe spordikoti sees! Mina noore inimesena ei osanud siis üldse ohtu karta, kuid vanemad inimesed, kes olid küüditamist näinud, olid ilmselt suure hirmu all.
Ühel 1991. aasta lörtsisel detsembripäeval marssis meile sisse proua, kes maksab ja on Tallinnast. Teadis ta ainult oma vanaisa nime, aga kus külas või talus tema esivanem elas, seda ei pidanud mitte tema teadma, vaid loomulikult mina. Leidsin siiski otsitavad andmed üles, joonistasin plaanid ja siis nõudis proua, et ma viivitamatult tulen ja näitan talle looduses piirid kätte. Lõppes see lugu siiski sellega, et ta pidi seda ise tegema ning õhtul tuli koos kaaslasega tänama, sest oli hakkama saanud.
Algul tahtis vallavanem Tõnu ise iga tagastatava talumaa piirid looduses läbi käia, kuigi peagi me sellest plaanist loobusime, sest jaks ei käinud enam üle. Aga kui olime kord jälle neljakesi (Tõnu, mina ja veel kaks meest) ringsõidul ühte metsatükki otsimas, hakkas valla Sapika all midagi hirmsasti kolisema. Tõnu ütles, et oh see on tühiasi. Aga kui pöörasime suurelt maanteelt ära, veeres äkki minu poolt küljest üks autoratas mööda! Tookord jäi kolmerattalise autoga sõit siiski katki.
Mõni on minu käest küsinud, et palju mul endal siis ka maad on krabatud, kui olen nii-öelda pumba juuresolnud. Pean alati vastama,et õnneks või õnnetuseks on meil ainult maja juures õuemaa ja seegi mehe oma. Kuigi kord tahtsin isegi terve Heinlaiu ära osta! Täiesti juhuslikult lugesin Maalehest kuulutust, kus pakuti tervet laidu müüa. Lugu oli seda ootamatum,et Heinlaiul oli päris palju tagastatavaid maid ning ühtki otsust nende kohta veel ei olnud. Võtsin natuke hoogu ja otsustasin mängida ostjat. Helistasin ja esinesin võhikuna, kes ei tea midagi – kus see laid asub, kaugel ta Hiiumaast on, kas sinna ka suvilat tohib ehitada jne. Sain üsna korraliku info, ainult ehitamises ei oldud kindel. Soovisin pakutavat kaupa enne ikka näha, andsin oma koduse telefoninumbri (valla oma oleks mind reetnud). Lubati ühendust võtta, kui nad paadimehega kaubale on saanud. Ootan seda kõnet juba aastaid, aga ju nad ei saanud paadimeest nõusse. Kuid rohkem seda müüki ka enam ei kuulutatud.
Väga värvikana on meelde jäänud üks Eestis omal ajal tegutsenud kuulus ärinaine. Ta oli kunagi mingite poololematute tehingutega omandanud ühe saunakese päris mere piiril. Kuna koht oli ülimagus, siis taheti seda hoonet ka koos maaga tagasi saada. Proua oleks pidanud oma paberid korda ajama ning taotlema maa erastamist. Aga tema mõistus seda eriti ei võtnud ja ilmselt ei vaevunud ta süvenema. Helistasin talle korduvalt ja küll oli ta oma jutu järgi välismaal või haiglas kohe kokku kukkumas jne. Kuid mõne aasta pärast ühel tulikuumal juulikuu päeval sõitis vallamaja ette uhke limusiin, kust astus karusnahkade (!) lehvides välja tõeline daam. Jõudsime ikka selle visiidi ära oodata! Kui üritasin selgitada asjade käiku, sain aru, et vastasistuja ei vaevu kuulama ja veel vähem kaasa mõtlema. Tema lahendus oli lihtne ja labane- võttis ridikülist paksu rahakoti (nii palju raha ei ole ma kellelgi näinud) ja küsis numbrit, mille eest ma olen valmis kõik tema probleemid korda ajama. Tema üllatuseks me kaubale ei saanud.
Mõeldes tagasi oma neljateistkümnele tööaastale Pühalepa vallas on mul hea meel, et olin seal nii huvitaval ja pöördelisel ajal. Valla taastamise algusaastatel olime kõik täis entusiasmi ja õhinat. Lootsime ja ootasime uuelt Eesti Vabariigilt palju. Aastatega on osadel meist ind ja vaimustus küll raugenud, aga tänaseks oleme enamus kohanenud tollal toimunud muutustega ja mõistame, et elu areneb pidevalt-tuleb ainult uuega kaasa minna.
Loe siit ka teisi lugusid üheksakümnendatest aastatest Hiiumaal.