Minu esmakohtumine teisel pool Läänemerd õitseva sõbraliku Soomega toimus 1989. aasta suvel, pärast kaheksanda klassi lõpetamist. Ettevalmistused selleks erakordseks merereisiks kulgesid toimekalt. Tallinnas Liivalaia tänaval asunud viisaosakonnas olid järjekorrad mitu päeva ning sadadesse meetritesse veninud elav saba näis ühtaegu naljakas kui ka ärev, et kas ikka omandame viisa ja pääseme laevatekile. Mitmepäevase ooteajaga õnnestus viisa soetada ja see kallihinnalise reliikviana meie Harjumaa koju ootele tuua. Esimene suur võit läbi katsumuste, et näha oma ihusilmaga läänemaailma mõjusfääri kuuluvat vennasrahvast, kes kriitilistel aastatel ennastohverdavalt iseseisvuse säilitanud. Sel ajal ei teadnud ma ajaloolisest taustast midagi põhjapanevat. Teadsin, et õige varsti saan liikuda muinasjutulises keskkonnas, millest telereklaame näinud kogu lapsepõlve jooksul Soome televisiooni vahendusel. Ja see peegeldas muidugi mõista sootuks teist maailma, uskumatut reaalsust ENSV kodanikele ja koolilapsele.
Tähtsa reisi õnnestumiseks saabusin koos vanematega sadamasse tükkmaad enne teekonna algust. Kohapeal tuli läbida paras bürokraatlik kadalipp, enne kui läbi pika tunneli uljalt laeva avatud ukseni marssisime. GEORG OTS oli see Läänemere liikuv au ja uhkus, 80-ndate lõpu vabaduse sümbol, kelle avatud sissekäigu juures pääsmeid kontrolliti ja meeldiva naeratusega pardale kutsuti. Algas sõit põliste põhjanaabrite juurde, et avastada nende elu nii palju kui see nädala jooksul võimalik on.
Sel esimesel Soome-reisil omasime tellitud kajutit pealpool veepiiri, millega kohe algul tutvusime ja kuhu kohvrid maha panime. Kajutit jagasime ühe võõra abielupaariga. Seinte ääres magamiseks kahekordsed narivoodid, ukse ligi tualettruum ning ühine pesemisnurk kraanikausi ja dušikabiiniga. Voodite taga seinas väike aken vaatega merevaibale. Maru kihvt!
Laevas reisisid erinevast rahvusest inimesed. Kõneldi eesti, vene, soome, rootsi ja inglise keeles. Olin sattunud esimest korda elus täielikku rahvaste paabelisse, mida ei saanud võrrelda reisidega vennalikesse liiduvabariikidesse. Soome keelt mõnevõrra mõistsin tänu Soome televisiooni aastatepikkusele mõjule. Kõik muu kõlas kõditava globaalse muusikana noortele avatud kõrvadele. Liikusin ringi nii siseruumides kui välistekil. Koridorides kiunusid metallraha toel töötavad mänguautomaadid, mida hasartsed mängurid rahaliste võitude saavutamiseks usinasti kasutasid. Leidus õnnelikke, kellele metallikõlin automaadi allolevas anumas suureks rõõmuks osutus ja mõnigi mängija läks uuele ringile.
Poodides pakuti kõiksugu kaupu, rõivaid, suupisteid, maiustusi, alkoholi ja reklaamiklippidest tuttavaid karastusjooke, mille järele kippus keel vesiseks minema.
Toitlustuse eest hoolitsesid restoran ja kohvik. Iseteenindusega söögisaalis võlusid vaheldusrikkad menüüd, kus meelehead igale maitsele. Seal sai ikka kere korralikult täis pargitud, niisama suheldud ja inimesi vaadatud. Kõigil oli oma lugu selle reisiga, sihtpunktiga, mis meid ühendas.
Õues välistekil oli lahe kõrge piirdetoe tagant merd ja mööduvaid saari vaadelda ja kosutavat õhku hingata. Väljas ka suitsetati ning siingi käis pidev elav suhtlus.
Taamalt hakkas paistma Helsingi siluett, esmalt väiksema ja kaugemana, siis ikka suuremana ja lähemana. See tundus uskumatu, et saan jala sellele pinnale asetada.
Kuigi meil oli nädalaks tuttava soomlase kaudu öömaja kindlustatud, jäime me esimeseks ööks kajutisse, et hommikul startida.
Hommikul venisime ilmatu pikas aeglases kokkuliibunud rivis läbi tunneli Helsingi sadamahoonesse. Küll oli tüütu see inimrong, kus üksteise seljas kohmitseti ja võõraid maailma keeli kuklasse kõneldi. Minu taga seisid ja lonkisid kaks pikka Ameerika inglise keelt rääkinud meest, kes aina temperamentselt jutustasid ja oma valjudele sõnadele plekkpurgist Sprite jooki peale jõid.
Sadamahoone järjekorrad ja bürokraatiatoimingud edukalt läbinud, kohtusime linnatänaval meile vastu tulnud tuttavaga, keda mina nägin esmakordselt, kuid kes oli Eestiga juba kontaktis seoses põllumajandustehnika maaletoomisega, kuna laulva revolutsiooni järgne Maarjamaa oli võtmas kindlat kurssi talude taastamisele. Juba astuti esimesi otsustavaid samme sel teel, kus Soome kolleegide toetus osutus ülimaks õnnistuseks.
Ta oli pikka kasvu, tugev, soliidne härrasmees, triiksärgis ja viigipükstes, rahvusvahelise haardega VALMET firma müügidirektor. Tema hoolitses selle eet, et kvaliteetne põllumajandustehnika, traktorid ja muud masinad jõuaksid kõikjale maailma. Ta reisis tööalaselt korrapäraselt baltikumist kaugete idamaadeni, olles harjunud väliskomandeeringutega. Tema saigi meie majutajaks ja sõidutajaks kogu nädalaks ja see nädal kujunes sisukaks.
Siirdusime sadamast võõrustaja töökohta, kus ta korraldas sekretäri kaudu meile kesklinnas ühes elumaja möbleeritud korteris koduse äraolemise. Tutvusime asutusega. Mäletan, et kabineti seinal seisis suur värviline Soome maakaart. Majanduslikult jõukasse Soome saabunutena üllatusime härrasmehe heldusest kui ta pani korteriukse allosas olnud liikuva avause kaudu meile markades päevaraha kingituseks. Siit algas meie pere esimene Soome kogemus, täis linnatuure, ringsõite, söögikohti, kohalikku kultuuri ja meelelahutust.
Töövälisel ajal viis tasakaalukalt muhe müügimees meid autoga Helsingist eemale, laiemat vaadet saama. Ülejäänud aja jalutasime perekeskis linnatänavatel ja külastasime kaubandust. Kogu see kirju läänelik tänavapilt koos paljurahvuselise kontingendiga võttis alul pea ringi käima. Mõistetavalt paelusid eriti ENSV noore poisi pilku laias valikus kirevad dressid ja tossud rõivapoodides ning nätsud, kommid, šokolaadid toidukauplustes. Esimene tervitamine selle hullutava küllusega ilma teleekraani vahenduseta. Ühel tänaval sõitis jalgrattaga vastu tuttav naisterahvas, Soome televisiooni tuntud õhtuste uudistesaadete diktor, keda vaatasin ja kuulasin kogu dekaadi vältel. Sadulas väntas ta mugavates lühikestes dressides, puhates ametlikust pintsakust ja sviitrist. Huvitavad äratundmised!
Maailma näinud edukas Valmeti esindaja viis meid ka oma koju Nurmijärvile, kus vaikses eramute rajoonis tema madal hubane puidust elumaja, kõrvalhooned ja ilus aed. Tema kunstnikust abikaasa ootas ees ja vastuvõtuks oldi valmistunud. Siia jäime ankrusse mitmeks ööks, tehes samast väljasõite valitud paikadesse, mida näitaja soojalt soovitas. Majapidamise garaažis peitusid vanemad ja uuemad SAAB-autod, sest härrasmehe hobiks oli Saabide kogumine, remontimine, hoidmine, eksponeerimine, neile varuosade hankimine. Eriti ägedad olid uunikumid. Huvitav harrastus igatahes. Sõitis ta igapäevaselt kõige uuema mudeliga, hoides varju all vanemaid tüüpe.
Autoga käisime muuhulgas Heureka teaduskeskuses, helilooja Jean Sibeliuse majamuuseumis kirikutes ja näitustel. Peatusime teeäärsetes söögikohtades, imetlesime autoaknast paistvaid ilusaid maamajasid ja kaljuseid mägiseinu, mille möödumist seljataha saatsid automakist vaikselt kõlanud Soome kultusbändi Dingo hitid. Mina veel sel reisil soome keelt piisavalt hästi ei puhunud, rohkem kuulasin vanemate vestlusi. Kuid sai palju uut ja huvitavat teada sellest karmi kliimaga maast ja vaprast hõimurahvast, keda seni harjunud vaid telekast nägema.
Nurmijärvi kodumaja saun oli aus ja selles Soome perekonnale asendamatus hügieenikeskuses veetsime aega mitmel õhtul. Lahkumise päeval sõidutas võõrustaja meid Helsingi sadamasse. Siis ei aimanud veel, et siitsamast paljurahvuselisest kirbuturust läbi kõndides saan edaspidises elus veel palju Soomes käia. Vabades vetevoogudes seilanud tollane luksuslaev GEORG OTS võttis suuna Tallinnasse. Selge see, et laevas liikudes ja välistekil tagasi vaadates ei olnud ma enam seesama poisike, kes siis saabudes. Ma olin näinud lääneliku elukorraldusega põhjamaist heaoluühioskonda täies hiilguses.
*
Üheksakümnendate alguosas käisin veel kaks korda perega ühistel Soome reisidel, kus elasime sellesama Nurmijärve tuttava juures ning kohtusime ka juba uute soomlastega, kes samuti omal moel Eesti maamajanduse arengut toetasid, kes kuidas.
Uus tuttav perekond, mees, naine ja kaks last, elasid Forssa linna külje all. Ka nende juures peatusime päevadeks ja tegime ühiseid ringsõite. Sellel mehel oli majapidamine kohe järve ääres ja vinge saun. Ta ise omas töökoda, oskas masinaid remontida, hoidis üleval humoorikat meeleolu ja naeris alalõpmata enda ja teiste naljade peale. Pisut tagasihoidlikuma natuuriga naine töötas Forssa kohvikus. Ühel õhtul pärast saunatamist vaatasime kõik ühises ringis huvitavat Soome ajaloolist mängufilmi, mis kestis pikalt, aga mille pealkirja ei mäleta. Küll aga sai sellest mitmest järjestikusest seeriast hea ülevaate Soome ajaloost läbi värvipildi, ilma muuseumi külastuseta.
*
1993. aasta reisi järel tekkis pikk vahe, enne kui kunagi koduseks kujuenud Soome mind uuesti kutsus. See sündis 2003. aastal, mil asusin kolmeks aastaks tähtajaliselt tööle Soome Turismiarenduskeskuse Tallinna esindusse infosekretärina. Toredad elamusterohked aastad, kus klientidele Soome tutvustamise ja materjalide jagamise kõrval sai laevafirmade kinkekaartidega kiirlaevadega päevaseid Helsingi reise tehtud ning osaletud Helsingi turismimessidel ja organisatsiooni suurüritustel. Igal talvel toimus Espoos Pasilas Rahvusvaheline Turismimess, kuhu siirdusin Helsingi kesklinnast rongiga ja kogu kolmepäevane komandeering teadagi asutuse kulul. Ühel sellisel komandeeringul tegin läbi Helsingis bussisõidu vastavas turistibussis, milles kõrvaklappides sai valida sobivat võõrkeelt ja kuulata audiogiidi harivat juttu. Sel tretil kuulsin helilooja Jean Sibeliuse kuulsa sümfoonia FINLANDIA alguseosa, mis meenutas läbi pakaselise talvepäeva sõites kunagist suveõhtut suurmehe Ainola majamuuseumis. Kokkusattumus missugune!
Pasila raudteejaamast messihoonesse jõudes kasutasin ikka ära võimalust enne saali minekut kohvikus suu soojaks ja magusaks teha. Ostu sooritasin Eurode eest, kuna siinmail olid margad juba ajalukku hajunud, kuna Eestis endiselt kroonid käibel. Messikohvikus kujunes igal talvel lemmiktooteks võrratu kaneelisai, mille juurde oivaline soe tee või kohv. Ühel messieelsel maiustamisel märkasin silmi tõstes eemal lauas istumas meie organisatsiooni soomlasest peadirektorit, valges särgis ja lipsus, kes mind nähes naeratades kätt tõstis, kuna olime juba varem kohtunud. Tema käis vahel harva Tallinna büroos, ületades mere reeglina helikopteriga.
Pärast messipäeva kogunes kogu kollektiiv, kaheteistkümne riigi Soome esindusest kokkutulnud rahvamass, reserveeritud konverentsihalli või hotelli, kus toimusid kord Soome-teemaline stiilipidu, kord rahulikumas õhustikus pidulik koosviibimine. Alati kuulusid nende programmide juurde kõned juhtkonnalt, külalisesineja üldhariv loeng, rahvuslik toiduvalik ja saatemuusika. Otse loomulikult ei saanud ka neil pidustustel läbi ilma saunata, mille juurde ühel aastal Tuusulas kuulus koguni ujumisbassein.
Need olid kogemuslikult rikastavad ajad. Õige pea pärast minu lahkumist ametist sulges Soome riik Soome Turismiarenduskeskuse kõikide välisriikides tegutsenud esinduste uksed ja lõpetas traditsiooni, mis Soomet väga viljakalt maailmas reklaaminud.
*
Minu viimane käik Soome oli 2007. aastal, mil külastasin muuhulgas Korkeasaari loomaaeda Helsingis. Hinnatud turismiobjekti, kuhu olin varem tööhoos paljusid kliente saatnud ja vastavat materjali kaasa andnud. See oli päevane linnatuur, kus laevast maale tulemiseks pikad venivad rivid juba ammugi ajaklukku jäänud. Selleks ajaks olid muutunud Eesti ja Soome mõlemad. Nüüd valitses ka Eestis Euro ja ei pidanud enam enne reisi valuutat vahetama.
Eesti oli jõudnud järje peale, kus enam ammu ei vajatud Soome kui suure venna almusi meie arenguteks. Võõrastavaks olid jäänud hetked, kus tuttavate soomlaste Eesti visiitidel ja vastupidises suhtes anti eestlastele üle sületäis kingitusi, mille hulgas võisid esineda riided, pleierid, kassetid jm. Võimsad arengud olid toimunud vahepealsetel aastatel, kuid Eesti ja Soome vaheline eriline side jääb meid kahtlemata siduma ajaloolises vendluses ja õlatundes.
Andre Tamm