Raplamaal, Kehtna külje all asuv Lelle alevik on ilus väike paigake. Elasin siin oma esimesed eluaastad ja mäletan sest perioodist üsna palju. Järgnevalt meenutan 1970ndate lõpu Lelle olustikku läbi lapsesilmade, siiralt ja ilma hinnanguteta ajastu poliitilisele õhustikule. Ma kirjutan ajast, kus paikne elu pulbitses rahvarohkest asustusest, sotsiaalne lävimine kees täistuuridel ning linnastumisest ja ääremaastumisest ei osatud undki näha.
Lelles asub tähtis teedesõlm – aleviku raudteejaam, kust hargnevad rööpad erinevatesse suundadesse. Täpselt samamoodi on Lelle minu isikliku elu plaanis teede hargnemise koht, sest siit võttis mu tee uue suuna 1980. aastal. Lelle elu oli lühike aeg, aga tänu heale mälule on võimalik tollest omamoodi ajastust nii mõndagi kirjapildis jäädvustada. Need mälukillud valgustavad tänast põlvkonda toonastest elulistest hetkedest, kuuluvad Eesti ajaloo elushoidmise missiooni hulka, ühe kodukandi ajaloo säilitamise nimel.

*
Punase katusega, hallide krohvitud seintega, kahekorruseline terrassiga eramaja ilusas rohelises keskkonnas on koht, kus avanes minu teadlik mälu selle maailma ajalisest kulgemisest. See oli väike kena Lelle alevik Rapla rajooni, Kehtna külanõukogu territooriumil, Viljandi maantee ääres. Üle maantee, pisut eemal sovhoosi töökoda, mille lähedal kalmistu. Alevikust teisele poole, üle raudtee jäid kruusatee äärsed üksikud talukohad, millest mulle lähedasemad Lalli ja Madise ning edasi juba Paluküla, Ingliste, Kädva ja Vahastu külad. Palukülas elasid vanavanemad, kellega lävimine pea igapäevane.
Lelle maja krundil õitsesid õunapuud, haljendas muru, põõsastel kasvasid sõstrad ja peenrad andsid toidupoolist. Pikad kartulivaod varustasid sügisese saagiga, mida käsikonksudega mullast välja urgitseti. Kilest kasvuhoone kasvatas tomateid ja kurke, kes nõudsid hoolt ja kastekannu turgutavat vett. Õhk ümberringi värske ja tervendav. Läheduses tiheda asustusega naabermajad oma kõrvalhoonete ja aedadega.
Siin, Pärna tänava majas 1970ndate teises pooles ärkasin elule. Hakkasin tajuma reaalsust, nägema materiaalse maailma tegelikkust ja tundma puudutatud esemeid. Avaldus maailmatunnetus, avanesid üha laiemad vaated ümbrusele. Teravnesid meeled ja salvestusid pildikesed, hääled. Teadvustasin ennast selle maailma ja oma kena kodukrundi täieõigusliku elanikuna.

*
Alevikus, raudtee kõrval tegutses tootmishoonena koondise “Standard” meistrijaoskond, kus toodeti kontori- ja lastemööblit. Inimesed kutsusid seda klotsivabrikuks, sest seal valmistati lastele igasuguseid klotse kodusteks mängulisteks ehitustöödeks. Neid leidus igat värvi, erineva kuju ja suurusega ning mõnedel kirjatähedki peal ilutsemas. Igas Lelle kodus olid need kolisevad loomingulise tegevuse lelud mängukarpides käeulatuses. Vabriku hoovist möödudes kuuldus töiseid hääli, kolinaid ja masinate mürinat. Objekti piiras kõrge aed, mille tihti avatud värav võimaldas hoovile piiluda ja kollektiivi askeldusi aimata. Parklast startisid täislastis veoautod toodanguga kaugematele teedele, et ka suuremad keskused saaksid müüa väikese paigakese toredat kaupa lastele ja lapsemeelsetele.

*
Istusin esimese korruse väikeses köögis rohelise pliidi kõrval madalal taburetil ja vaatasin üksisilmi läbi akna õue. Pilvitus taevas säras kuldselt kollendav suur päikeseketas, just nagu naeratades vastu ja kutsudes sõbralikult välja, endale lähemale. Tundsin päikese lahket kutset ja hakkasin temaga kuuldavalt rääkima, konkreetselt, vahetu lapseliku siirusega. Ma kõnelesin umbes nõndaviisi:
“Tere, päike! Ma tulen varsti õue. Praegu kohe ei saa. Pean veel natukene toas olema, aga varsti tulen kindlasti. Siis näeme jälle lähemalt, ilma aknata. Sa ainult oota natuke. Ära seniks ära mine, vaid paista ikka edasi!”
See oli üks minu varase lapsepõlve huvitavamaid vestlusi, soojendava valgustava taevakehaga, mis spontaanselt huulte vahelt kuuldavale levis. Viibisin köögis sel hetkel ihuüksinda, ilma tunnistajateta. See episood on mälusse jäänud sama eredalt, kui tolle päeva kätlema kutsunud päikesesära ise, mis tol hetkel tundus olevat kuidagi madalamal ja lähemal kui muidu.
Nüüd, umbes 40 aastat hiljem olen mõistnud selle suhtlemise olemust sügavamalt. Minu jaoks tähendab see tagantjärele mõtiskledes seda, et väike inimlaps kõnetas vahetult üht võimsat valgust, kelle tagant ta ise oli alles äsja siia maailma saabunud. Kõiksuse valguse füüsilise väljendusena. Selleks, et alustada oma maise õppimise ja kogemuste teekonda, kust kunagi tulevikus taas naasta lõpmatuse kodumaile, tegema kokkuvõtteid õpitust. See oli sümboolne dialoog taevaga, kes oli ühe hinge hiljuti maailmale kinkinud ja ootas teda tagasi kord teadmata tunnil tulevikus. Päikesetervitus üleüldise elule ärkamise järel.

*
Ema ütles, et püsigu ma omaette kodus, et tema läheb korraks lähima naabrinaise juurde uut apelsinijooki Fantat maitsma. Olevat müügile tulnud uhiuus karastusjook Fanta, apelsinist valmistatud ja maitsestatud. Arvasin, et mingu ta pealegi, et olen seniks toas. Ema läks siis seda nõukogudemaa uut vedelat vaimusünnitist degusteerima. Naabrinaine ise kutsunud teda ennist, et astugu tema poolt läbi proovimiseks. Pärast selgus, et täitsa tore toode olevat. Gaasidega apelsinimaitsega kollakas märjuke. Uhke pabersilt klaaspudelil, kustutavat janu ja tegevat suu mõnusalt magusaks. Soovitatavalt serveerida jahedalt. Maru ahvatlevalt lõhnavalt kihisevat pärast korgi maha kangutamist. Limonaadist olevat omajagu erinev. Üsna varsti jõudis see uudistoode ka hulgikoguses Lelle toidupoodi ning kujunes edukaks müügiartikliks toitlustus- ja meelelahutusasutustes üle vabariigi. Pidupäevadel hakkas ta nüüdsest väärikalt täiendama joogivarusid limonaadisortide, Värska ja Pepsi-Koola kõrval.

*
Kehtna Näidissovhoostehnikumi Lelle osakonna juhataja, tumedate vuntsidega, ülepea soenguga mees kutsus isa õhtuks majandi sauna, et lõõgastuda ja vabamas õhustikus ka törts tööjuttu puhuda. Agronoomist isa võttis minu sauna kaasa. See oli mul esimene kord ja mäletamist mööda ka viimane. Meie kohale jõudes seisis sauna ees juba juhataja heleroheline Pobeda – moodne, kurvikate vormidega sõiduauto, mis maanteedel alati pilku püüdis. Lelle saun oli tüüpiline maa-aleviku hügieeniasutus, kus telliskivilõhnalised seinad, eesruumid ja pesuruumid. Roostetanud, ilma dušisegistiteta toruotstest voolas vulinal vesi ülalt alla. Need kitsad veejoad võlusid mind väga ja kuidagi ei tahtnud nende alt välja tulla. Lasin palju kordi seda juga pikalt juustesse, kaelale ja kehale. Mehed samas lähedal arutasid omi asju. Mina olin haaratud vaid vetemängudest, misjuures sai natukene seebiga pestud ka, mida küll hästi ei viitsinud. Jutt jätkus leiliruumi higivoolude kütkeis, vaheldumisi isiklikel ja töistel teemadel. Viimastest mina muidugi midagi ei adunud. Kõige rohkem on sellest saunaõhtust meelde jäänud just need kitsad roostetanud torud, mis värskendavat vett survega lagipähe ja kogu kehale kandsid. Pärast kümblust ja kommunikatsiooni sõitis osakonnajuhataja Pobedaga minema ja meie isaga oma tumerohelise Villisega – ENSV uhke maastikumasinaga, mis agronoomile töisteks trettideks istumise alla antud. Presentkattega vinge sõiduriist, mida vahel eest vändaga käima vändati ja mis sõitis laitmatult ka metsa- ja põllupindadel. Ükskord jäi kusagil hilisõhtusel tunnil metsavaheteel sügavasse poriloiku kinni ja oli parasjagu jändamist, et mootorile uuesti eluvaim sisse saada. Istusin siis kannatlikult kõrvalistmel ja ootasin masina käivitumist. Varsti jätkuski sõit läbi hämara hilisõhtu, mööda auklikku looduslikku teerada, ikka Pärna tänava kodusadama suunas.

*
Ema töötas Lelle postkontoris, mis asus mitmekorruselise, pika, roheliste rõdudega elumaja esimesel korrusel. Kontoris istusid laudade taga viis naist, kellest üks juhataja. Alludes Rapla keskusele, tegid kohapealset paberitööd, suhtlesid klientidega ning laterdasid kodust, perekonnast ja paiksest elu-olust. Postiljoni kohuseid täitis üks prillidega noor preili, kes jagas posti laiali Lelle alevikus ja viis kilomeetrit eemal Palukülas. Selleks oli tal kevadest kuni talveni kasutada jalgratas, mille pakiraamil seisis kindlalt kinnitatud mustavärvi kandiline postikott, ajalehed ja ajakirjad sees, tihedalt üksteise küljes. Selle laadungiga sõitis ta ringi ja täitis Lelle majade ja korterite postkastid. Palukülas pani värsked lõhnavad sõnumid valge maja trepikoja postkastidesse, kus oma noosile tuldi järele igast talust eraldi. Tublisti tallas postipiiga igapäevaselt pedaale, varustades trükikirjas materjaliga ümbruskonda, et kõik oma suure kodumaa ja laia maailma arengutega kursis oleksid. Nii jõudsid suurele lugejaskonnale ajalehed Edasi, Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sirp ja Vasar. Ajakirjadest avardasid silmaringi Nõukogude Naine, Sotsialistlik Põllumajandus, Noorus ning lasteajakirjadena Täheke ja Pioneer. Tol ajal levis tihedalt ka kirjavahetus, mistõttu paljud posti saajad leidsid sageli ajalehtede vahelt kirjaümbrikke. Neid saabus sünnipäevadeks, pühadeks, aga ka muul ajal. Enamasti olid kirjad Eesti-sisesed, märgitud, millisest külanõukogust Lelle sidejaoskonda saabunud, kuid leidus ka kaugeid kirju ja postkaarte meie ideoloogiale vaenulikest lääneriikidest, teiselt poolt raudset eesriiet. Viimased avasid kohalikele lugejatele selle ulmelise võõrapärase maailma pilte ja sõnumeid sugulastelt, kes kunagi sinna emigreerunud. Posti saime ka meie oma majja ning mu vanavanemad Palukülla. Kõik lugesid, said targemaks, kogusid kokku huvitavama sisuga ajakirjad ja põletasid kütteks kokkukägardatud ammendunud ajalehed. Viimaseid kasutati ka kuivkäimlates niiöelda viimaseks töötluseks.

*
Meie kõige lähem naabripere elas praktiliselt kohe meie krundi piiri taga. Valgetest tellistest kahekordne maja aia, kõrvalhoone ja kasvuhoonega. See oli suur perekond. Peremees Valgevene juurtega, puhtalt eesti keelt rääkiv, range tõsise eluhoiakuga majandimees. Oli sattunud nõukogude armee ridades Eestisse aega teenima, kiindunud siinsesse keskkonda jäägitult, võtnud Eestimaa omaks ja leidnud sobiva elukaaslase. Perenaine mõnusa sõbraliku olekuga, elurõõmus suhtlemisaldis proua. Lapsi neil vist kokku viis. Minu ajal elasid veel kodumajas kolm poega, kellest üks juba täisealine mehehakatis ja tema kaks kooliealist venda, kes minu jaoks ka juba muidugi mehemõõtu. Käisin sellel perel palju külas üksinda ja vanematega. Lävisime tihedalt ja see lähedus hoidis üleval särisevat seltsielu. Need olid ajad, kus külaskäimine oli sissejuurdunud iseenesestmõistetav sotsiaalne norm. Olin neil visiitidel niivõrd elavaloomuline ja energiast pakatav laps, et pererahvas aina imestas minu püsimatust ja püüdis oletada, kes küll nii aktiivsest lapsest tulevikus tulla võiks. Naabrite tavaline vaatepilt oli minu punastes pikkades dressipükstes kiired välkuvad jooksujalad nende vagude ja peenarde vahel ning kitsukestel jalgradadel. Samuti väsimatud laulu- ja tantsuminutid maja sisemuses. Paljud vestlused selles kenas majas leidsid aset köögis, kus kirju vakstuga kaetud laua ümber, vaikse kellatiksumise saatel istuti, seltskonnajooke ning suupisteid pruugiti. Jutustati olmeteemadel, poiste koolis käigust, piirkondlikest pommuudistest, majandi arengutest ja Palukülast, kuna viimane kuulus sovhoosi korralduse alla ja seal käisid intensiivsed maaharimistööd.
Pidulikke tähtpäevi tähistasid naabrid valgest kivimajast kogu raha eest. Siis tõmmati elutoas pikale lauale valge lina katteks, millel toidu- ja joogivalikuga ei koonerdatud. Külalisi sai alati rohkelt ja juttu jätkus kauemaks. Üldise jutusumina ja taustamuusika saatel kõlisesid toidunõud ja kokkulöödud napsipitsid ja kõlasid toostid. Laual olid maamajandi keskkonnale tüüpiliste põhiroogade kõrval tavaliselt vorstid, sprotid, rosoljed, kartulisalatid. Lapsperele moodsate siltidega karastusjooke ja isevalmistatud morssi.
Mõnikord käisid vanemad kahekesi naabrite pidudel ja mina viibisin üksinda kodus. Ükskord olin jälle oma maja teise korruse magamistoas ja isa-ema üleaedsete peoõhtul. Ema käis teatud aja tagant kodus kontrollimas, kas kõik korras. Tol õhtul oli üksinda maru igav olla. Ei mäleta, miks ma seekord seltskonnast eemale jäin. Igatahes nõjatusin padja najal poollesivas asendis laial kušetil ja mängisin iseendaga Musta Notsu kaarte. Must Notsu oli populaarne laste kaardipakk. Neid segati omavahel läbi ja teatud reeglite järgi sai nendega midagi reeglipäraselt teha. Aga ka niisama võis neid illustreeritud kaardikesi vaadelda või ritta laduda ja nendega kontakti luua. Magama jääda miskipärast ei julgenud või ei tahtnud sel üksildasel hilisel tunnil. Püüdsin end hoida ärkvel viimase võimaluseni. Kas ma suutsin vanemad tol korral ärkvel olles ära oodata või kustusin enne, ei suuda enam meenutada, aga õnneks jätkus mu seltskonnaelu naabermajas peagi täie vungiga.

*
Minu teine lähedane naabermajapidamine asus eelpool kirjeldatust veidi kaugemal, aga mitte suure vahega. Lihtsalt paarkümmend sammu juurde lisada ja teise suunda hoida. Sellel krundil oli helesiniste seintega puidust elumaja, paar väiksemat kõrvalhoonet, põllulapike kartuli jaoks, hernepeenrad, õunapuud, marjapõõsad ja muruplats. Keset hoovi saladuslik vändaga kaev. Majas elas üksinda pensioniealine prillidega proua, kelle mees ammugi teises ilmas. Heatahtlik ja lahke hing. Tema oli ühtlasi minu hoidjatädi kui selleks vajadus tekkis. Veetsin palju aega tema meeldivas majapidamises. Siin oli hea maailma avastada. Esimest korda elus sain hoidjatädi soovitusel maitsta toidu kõrvale küüslaugu tükkidega kaetud võileiba, mis pidi väga kasulik olema. Hubases väikeses magamistoas lasin tihtipeale leiba luusse, nagu tema armastas väljenduda lõunapuhkuse korral. Tundsin ennast koduselt ja vabalt. Kõik sujus meil nagu lepase reega. Suhtlesime palju, aitasin natukene õuetöödes ja vaatasime elutoas mustvalget televiisorit. Hoidjatädi aga ei olnud kaugeltki üksildane inimene, sest tal käisid pidevalt külas ja abis järeltulijad Tallinnast. Neid oli paras hulk sümpaatseid inimesi ja nad kõik käisid pealinnast rongiga. Vanaproua tüsedavõitu kellassepast poeg kandis alati heledat kaabut ja pintsakut, tõmbas kõvera otsaga piipu ja armastas köögilaua taga ristsõnu lahendada. Temaga ma palju ei suhelnud, aga kui mõtteid vahetasime, siis jõudsime ikka üksmeelele. See linnahärra hilines kord Lellest väljuvale rongile nii, et jõudis jooksujalu veel vagunile järele ja sõitis kuni järgmise peatuseni välitingimustes mingi agregaadi otsas istudes. Sai veel vihmast märjakski. Hoidjatädi tütar käis koos oma poja ja tütrega külas või siis kõik eraldi kordamööda. Tütre poeg abistas palju vanaema, niites muru, parandades asju ja muud nipet-näpet. Tihti leidis tee tööriistakuuri, kust vajalikke vidinaid hankis. Vahel tuli linnast koos sõpradega, tegid mingi suurema töölõigu talgukorras ja pärast istusid ning tähistasid saavutust pidulikult. Noormehe õde viibis ka vahete-vahel kohapeal ja temaga sai palju suheldud. Üheskoos kitkusime lammastele rohtu ja viskasime selle toiduks ette.
Hoidjatädiga käisin koos Lelle vahel jalutamas. Külastasime toidupoodi ja passisin juures, kui ta kusagil tänava ääres mõne sõbrannaga vestles. Ühel ostukorral toidupoes olime kõrvu poe kassa tagustel laudadel kaupa korvist kotti ladumas. Üks veider läki-läkis kohalik papi, kes sõitis aastaringselt sääreväristajaga, hõikas mu kaaslasele naljatades tema nime nimetades: “…, anna mulle ka saia, mul on kere nii hele!” Ütles, aga kadus seejärel kohe vaikides oma radadele.
Ühel päikeselisel suvepäeval oli mu eakal naabriproual külas tema teine tütar koos pojaga. Nemad ei elanud Tallinnas, aga olid sama toredad. Korjasime kõik mestis herneid. Mina olin teise poisiga võrreldes veidi väiksem ja nõrgem ega jõudnud hästi hernekaunu avada. Teisel õnnestus see paremini. Oli parasjagu nüsimist kangemate kaunadega, mis ei tahtnud püüdlike sõrmede sõna kuulata. Natukene häbi oli ka, aga selle neelasin alla koos värskete roheliste terakestega.
Kord jalutuskäigul majadevahelisel krudiseval kruusateel lähenes meile eestpoolt sörgisammul kiledressides hilisemas keskeas habemega mees, hingates sügavalt ja sujuvalt. Minu esimene pilt tervisejooksust. Kui sirgeselgne sörkija meist seljataha jäänud, lausus hoidjatädi soovituslikult:
„Jäta see spordimees meelde! Tulevikus sa võiksid ise ka niimoodi treenida, see on väga tervislik.“
Arvan, et tolle mehe jalatallad seda maapinda praeguseks enam ei puuduta. Minul aga on see harrastus täna juba veres.
Hoidjatädi majapidamises kuulsin vajalikke elutarkusi, mis praegugi meeles püsivad ja neist päevist on jäänud ere mälestus. Tema kodukrunt oli kui omamoodi väike hüppelaud suure maailma avarustesse.

*
Viljalõikuse aegu vahtisin raudteetaguste suurte põldude ääres põnevusest pungil silmadega, kuidas uhked punased kõrged kombainid küpsenud vilja lõikasid. Kuninglikud maaelu põllulaevad, nagu neid rahvasuus nimetati. Avaras klaasakendega kabiinis rooli keeravatele ja kange tõmbavatele kombaineritele lehvitasin ja vahel lehvitati liikuva hiiglase sisemusest vastugi. Need vaated rikkalikust viljasaagist, mille tuumosa läks teadagi riigile, ja saagi koristajatest, kujunesid harjumuseks.
Jälgisin ka teisi töölõike põldudel, heinamaadel, nii Lelles kui Palukülas, sest Lelle mehed töötasid aktiivselt ka Paluküla objektidel. Tore oli vaadata järele veetsisterne vedavatele traktoritele, mis suundusid Paluküla poole, sealseid karjakopleid pullide veevarudega täiendama. Omaette elamus oli vaadelda suurte veoautode, villiste ja traktorite manöövreid. Kui tekkis juhus mõnes taolises kabiinis seisu ajal juhi kohal istuda, sai ikka ülima pühendumusega autojuhti või traktoristi mängitud, lai rool väikestes nõrkades kätes rõõmsalt ringlemas. Sama õhinaga toimetasin toonase ägeda külgkorviga mootorratta sadulas istudes, lenksusid hoides ja huvitavat seieritega armatuurlauda jõllitades.
Majandi traktoristid, kombainerid ja autojuhid täitsid oma püha kohust ENSV sotsialistliku põllumajanduse vagusid vedades. Kõik sai tehtud, plaanid täidetud, aga ma ei mõistnud, mille paganama pärast paljud neist liiga kiire käega viinapudeli järele haarasid. Mälus on säilinud pildikesed, kus Lelle ja Paluküla vahelisel teelõigul ulatati kord asisel argipäeval seisva maastikumasina aknast kolleegile klaaspudelist õlut trimbata. Teinekord oli sealsamas läheduses võpsikusse põrutanud veoauto purupurjus juht küll õnneks füüsiliselt täiesti terve, kuid mentaalselt kontaktivõimetu. See kõik vist kõneleb sellest teemast, millele on viidanud ka Eesti kirjandusklassikud, et sõjajärgse põlvkonna üheks suurimaks probleemiks oli ülemäärane napsitamine.

*
Kultuurimaja oli Lelle seltsielu üks aluseid, kus toimusid kõiksugu meelelahutused igale vanusele ja maitsele. Siin mõeldi nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Viimastele käisid esinemas koguni humoristid ja showmehed pealinnast, tellimuse peale, kokkulepitud summa eest. Neil õhtutel olevat olnud tavapärane, et esinejast õhkunud paksu alkoholilõhna ja et kastetud keelega kukkunud naljad ja naerud paremini välja. Lapsed olid neil tundidel kas iseseisvalt kodudes või kellegi hoole all valvata, kuni vanemad pärast elamusi koju naasid. See võis toimuda ka hommikupoole ööd. Samas korraldati ka lustlikke tantsuõhtuid- ja öid elava muusika saatel, mille lõpu järel tuigerdasid paljud keskealised ja noored lellekad parajas joobes pikas rivis kodu poole.
Ükskord õhtupoolikul istusin emaga kõrvuti kultuurimaja kinosaalis ja vaatasin suurelt ekraanilt värvilisi nõukogude multifilme, eestikeelse pealelugemisega. Saal oli rahvast täis, palju noori. Ema ütles, et peab isale rongi vastu minema ja et ma pean jääma üksinda seniks saali vaatama, kuni nad koos tagasi tulevad. Isa käis sel ajal rongiga Tallinnasse Põllumajandusministeeriumisse tööle ja kindla graafiku järgi saabusid tema rongid. Ma ei tahtnud üksi jääda, kartsin pisut. Aga ema läks ikkagi ja vaatasin seni üksinda teiste hulgas multikaid, kiigates ikka vilksamisi saali ukse suunas, et millal teised juba jaamast tulevad. Kuidagi harjumatu oli selle massi sees omaette olla.
Kultuurimajas esinesid aeg-ajalt Lelle kooli õpilased teatrietendustega ja laulukontsertidega. Mäletan üht vahvat etendust, kus osad lapsed koolivormides, teised tavariietes. Lahe oli. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et ma ise Lelle kooli seinte vahele ei jõuagi, et enne seda saab jätkuma elutee teises suunas, teises rajoonis.

Siiski on Lelle minu jaoks väga kodune kohake ja rongiga sõites aleviku lähenedes tekib alati vastupandamatu vajadus püsti tõustes või istudes vaguniakendest teraselt välja vaadata. Viimati külastasin seda Raplamaa territooriumil haljendavat unustamatut kodupaika 08.08.2020. Ikka veel jutustab seesama aegade proovile vastu pidanud lõhnade ja värvide rikkus ning puhastav tuuleõhk lugusid mineviku unikaalsetest hetkedest. Eesti lähiajaloo omanäolisest ajajärgust. Ja ikka jälle saan sellest osa, seni kuni jalad suudavad liikuda Tallinn-Viljandi rongist tuttava jaama perroonile ja tagasi vagunisse.

Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik
Lelle elanik 1976-1980
Palukülaga tihedalt seotud 1976-1989
Paluküla- ja Lelle-teemalise mälestusteraamatu „Lapsepõlveküla“ autor