ERMERM

Matkaselli sohusattumine Lätis

Ole valmis! Lisatud: 27.10.2022

Autor: Tiina -

Mina käin sageli looduses matkamas, vahel võtan ette ka nädalasi teekondi. Üldjuhul peilin ma ka varem välja, kus saaks ööbida ja teen päevase matkaplaani, kuhu jõuda. Kuigi mul on kaasas ka laetud nutitelefon ja ka akupank, juhtub ikka, et rada lõpeb ja edasine teelõik ei pruugi olla kergete killast. Tavaline kaart ei näita metsa iseloomu, kas see on soine või hoopis läbipääsmatu tihnik, mistõttu tuleb otsema tee asemel natuke ringi minna.

Minu õpetlik lugu juhtus aga hoopis Lätis 3 suve tagasi. Matkasime Liivimaal ning valisime Google mapsi järgi lühima tee, aga ühel hetkel lõppes see ära ja tuli mets mahalangenud puudega, ent silmaganähtav rada jätkus, siis juba sillata jõgi. Teadmata jõe sügavust tundus mõistlikum otsida kuivemat edasiliikumisviisi. Maantee jäi vasakule ja meri paremale ning hinnanguliselt võis mere ja maantee vahe olla ca 5 km. Kaalusime, kas murda läbi metsa maanteele või minna mere poole. Maantee tundus lähemal ja kindlam, seega võtsime suuna maantee poole, Google maps kinnitas seda. Siis tuli ette soine lõik – silmapiiril ca 100-150 meetrit, siis paistis kõrgem küngas. Pole hullu, ennegi soodest läbi mindud. Toigas abiks, et tasakaalu hoida ja edasi! Jõudes künkale, mis oli kõigest paarkümmend meetrit lai, nägime järgmist soolõiku. Veidike lõõtsutamist ja läbisime ka selle. Ja nii oma 10 korda. Aga siis oli minul toss otsas ja hakkas kerge hirm tekkima, et omal jõul me valges metsast välja ei jõua. Minu kaasavõetud 2-liitrine veepudel oli jagatud matkakaaslasega, kes ei mõistnud eelmisest peatuskohast joodavat juurde hankida ning ega toiduga ka just hõisata polnud. Olime ju arvestanud, et järgmine öömaja on meil toidu ja voodiga, aga sinna jõudmiseks tuli kasutada veel ka ühistransporti, kuid buss oli juba minemas. Kuna minul enam jõudu soos müttamiseks polnud, tegin ettepaneku Läti päästeametisse helistada, matkakaaslane oli sellise mõtte peale imestunud. Vahemärkusena märgin, et mõned kuud hiljem sain vähi diagnoosi, mis seletab ka jõu ootamatut kadumist.

Läti Päästeametisse olin mõned aastad tagasi juba varem helistanud, mil kutsusin abi ühele väga eakale inimesele, kes oli nii nõrk, et ei suutnud iseseisvalt püsti tõusta, käimisest rääkimata. Nii et number 112 (nagu Eestiski) oli selge. Nüüd tuli meelde tuletada kõik oma vene keele oskus, mis leebelt öeldes on üsna roostes ja seletada, kus me oleme ja mis meiega juhtunud on. Google mapsist polnud ka enam kasu, sest kaart näitas täitsa umbluu nagu oleksime sama koha peal või siis juba teisel pool maanteed. Mõneti raskendas ka kaardirakenduste lugemist see, et ühe sooületusega kadusid prillid vette ja sinna need jäidki.

Päästeamet oma sireenidega tuli päris ruttu ja see andis tublisti turvalisust. Nüüd oli mure rohkem selles, et telefoni aku üles ei ütleks või soos sumamise ajal vette ei kukuks. Olime lätlastega pidevas ühenduses, ent sireenid kostsid kord vasakult, siis jälle paremalt, kord päris lähedalt ja siis kaugemalt.

Muidugi liikusime ka ise maantee suunas, mida olime kogu aeg teinud, kuid võimalik, et vahepeal kulgesime ka diagonaalselt, mis vahemaad suurendas. Järjekordsel soolõigul kadus minu jaks pea täielikult, vajusin rinnust saadik mutta ja sellest jala välja sikutamine võttis kõik jõuvarud, siis vajus aga teine jalg mutta ning ainult tänu kahele puurondile suutsin end veepeal hoida. Õnneks kuulsime siis ka läheduses hääli ja saime päästjatega silmkontakti. Viimasele lõigule tulid nad meile vette vastu – see oligi viimane vesine lõik, nii et võimalik, et ka ilma Päästeametita oleksime teele jõudnud, kuid tõenäoliselt mitmeid tunde hiljem ja võib-olla oleksime ka tühja rapsinud, sest päike liikus päris kiiresti.

Meid oli päästma tulnud 2 päästeautot ja politseiauto. Päästeauto voolikutega saime end kasida, sest olime peaaegu peanupuni parajad mudakäkid, parmudest puretud ja okstest lõhki kriimustatud. Saime neilt ka janukustutuseks vett. Politsei aga, pärast seda kui oli meie andmed kõik kirja pannud ja seletused ära kuulanud, toimetas meid Ventspilsi, kus olime endale matka lõpuks öömaja broneerinud. Nii et lõpp hea, kõik hea!  Ere matkakogemus ja igati õpetlik. Esiteks see, et vett olgu alati rohkem kui enda päevavajaduseks hindad. Telefoni akud täis ja pilte tee matkal pigem fotokaga kui telefoniga (sellest soolõigust jäid meil pildid tegemata, viimased olid tehtud siis, kui selge teerada kadus). Oma võimeid ei tasu ka üle hinnata ning abi kutsu juba varakult esimese ohumärgi peale, ka päästjatel on lihtsam sind otsida valges kui pimedas.

Piltidel rada vahetult enne soolõikusid ja siis juba mahalangenud puudega. Telefoni hoidmiseks ja aku säästmiseks polnud soos enam mahti pilte teha.


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii