1990ndatel algus tõi Eesti hariduselus palju muutusi. Oli katsetamiste aeg. Näiteks proovisid ülikooli inimesed koolis keemiatulemuste hindamisel kasutada testimist. Neli varianti valikvastustega ülesandeid, mida oli õpetaja märkamata lihtne ära lahendada ühel õpilasel ja siis jagada vastused üle klassi kõigile. Samuti katsetati vabakuulamisõigust – tublimad õpilased ei pidanud koolis käima rohkem kui ainult tööde tegemiseks. Muu oli enda valida.
Ei tea kas see koolis tekkinud vabadus või laiskus või miski muu, aga igatahes tundus, et ka ülikoolis ei pea õppima. Astusin 1994. aastal bioloogiasse koos umbes 40 üliõpilasega. Meil oli küll oma kursus, aga paljudes ainetes me kokku ei sattunud. Ülikooli oli jõudnud vabadus. Õppekavas olid mõned kohustuslikud ained (võib-olla oli neid rohkem, aga tunne jäi selline), aga üldiselt pidi iga üliõpilane ise mõtlema, mida võiks õppida. Liiga kaua ei tohtinud aga mõelda, sest kohtade arv igal ainekursusel oli piiratud.
Algas tormijooks valikutele. Arvuteid üliõpilastel üldiselt ei olnud ja nii käis kõik paberil. Igas kateedris, või kuidas iganes neid üksusi nimetati, oli üks laud, mille peal kilekaante vahel paberil ainekursuse nimetus, kirjeldus ja registreerumisleht. Nii tuli bioloogidel joosta zooloogiamuuseumimaja, TÜMRI (molekulaar- ja rakubioloogia instituut), botaanikaaia ja vahel ka Pirni tänava õppehoonete vahel. Paberil nägi siis ka seda, kes kaasüliõpilastest on juba kuskile registreerunud.
Ise pidi arvet pidama, kuidas semestris vajalik punktide arv kokku saaks. Selleks tehti plaan erilisse märkmikusse, mida nimetati matrikliks. Matrikkel oli kui üliõpilase pass. Matrikli number ülikooli ID. Matriklis oli tabel, kuhu sai kirjutada aine koodi, nimetuse, punktid ja lõpuks ka hinde ja õppejõu allkirja. Kui ainekursus läbitud, siis oli vaja ise muretseda selle pärast, et õppejõud tulemuse matriklisse kannaks. Enamasti oli õppejõu ülesandeks ainult hinne ja allkiri panna. Mõni õppejõud oli kohe päris pahane, kui üliõpilane muud tema eest ära teinud ei olnud. Seega oli meil ülikoolis kord matrikliaeg ja võimalus ise oma õppekava kokku panna, kui ainetes veel piisavalt vabu kohti oli.