Sügis aastal 1989. Eestisse hakkasid tulema jahituristid, keda paigutati ööbima taludesse. Meile sattusid rootslased Lasse ja Bosse (nimed muudetud). Lasse oskas saksa keelt ja Bosse pisut vene keelt ning seepärast ei tekkinud suhtlemisel erilisi raskusi. Toitsime neid, saunatasime ja pakkusin ka omatehtud väga head puskarit, mille olin valmistanud vanadest moosidest. Tundus, et jäid rahule, sest kutsusid Rootsimaale külla, lubades seal kanda kõik kulud. Reisirahaks jätsid 100 SEK-i.
1990. aastal saigi reis koos abikaasaga teoks. Kõigepealt oli vaja saada Rootsi viisa, milleks kulus terve päev Tallinnas järjekorras seistes. Laevale nimega “Nord Estonia” ostsime tekipiletid, sest kajuti jaoks raha ei jätkunud. Piiril oli siis veel vene piirivalve, kes korraldas läbiotsimise ja konfiskeeris selle 100 SEK-i, sest puudus tõend valuuta päritolu kohta, mistõttu jõudsime järgmise päeva hommikul Stockholmi näljaste ja väsinutena ilma ühegi öörita taskus.
Meid võeti hästi vastu. 5-e päeva jooksul külastasime talusid, imetlesime talutehnikat ja kaubaküllust poodides. Erilise mulje jätsid diiselmootoriga sõiduautod, sest meil oli bensiinikriis. Võõrustajad lubasid, et katsuvad leida mingi mõistliku hinnaga pruugitud diiselsõiduki.
Ega me seda lubadust väga tõsiselt võtnud, kuid 1991. aasta sügisel, aasta peale külaskäiku, potsatas postkasti kiri, et auto on leitud, maksab 700 SEK-i ja tulgu ma nüüd ruttu sellele järele. (Jätan siin kirjeldamata, kuidas ma selle summa kokku sain ja üle piiri viisin).
Kohapeal selgus, et keegi pensionärist endine talumees Svensson (nimi muudetud), kes põdes parkinsoni tõbe ja polnud enam võimeline ise sõitma, hoidis oma tühjaksjäänud laudas 1974. aastal valmistatud autot MB 240D, millel oli 5-e silindrine diiselmootor töömahuga 3,0 l ja võimsust 80 hj. Ausalt öeldes oli esialgne pilt kurb. Kanad olid auto pealt korralikult ära reostanud, rehvid tühjad ning pragunenud, kuid ennäe imet, mootor käivitus ja kojusõit võis alata. Kaasavaraks topiti autosse veel 10 üsna kulunud rehvi, mis hiljem vägagi vajalikuks osutusid, sest Eestis polnud neid ju kusagilt saada.
Jätan siin ka kirjeldamata, kuidas tolli ja autoinspektsiooni “kadalipust” läbi sain, kuid jõululaupäeval sõitsime kirikusse uhke “Mersuga”.
Sõitsime sellega 3 aastat, sest diislit sai piisavalt ja odavalt lagunevatest kolhoosidest – sovhoosidest. Mõningaid tehnilisi probleeme küll tekkis, kuid seitsmekümnendate autod olid niivõrd lihtsa ehitusega, et vähegi tehnikat tundev mees sai nendest hõlpsasti üle.
Siiamaani kahetsen, et müüsin selle auto 1994. aastal, sest see oli tõeliselt klassikaliselt ilus ja tänapäeval, mil neid on vähe järele jäänud, maksavad need vägagi palju, aga tol korral oli raha vaja, sest pankroti ootel Tartu Kommertspank müüs BMW 528i-d hinnaga 45 000 EEK.
Bensiinikriis oli selleks ajaks möödas ning tol korral noore mehena ihaldasin “ägedamat püssi”.
Tõepoolest, 1984. aasta BMW 528i E28, millel sissepritsungiga R6 mootor võimsusega ligi 200 hj oli tolle aja kohta tõeline “kompvek”. Sõitsin sellega 4 aastat kuni ühel pimedal ja udusel talveööl leidis see masin kuulsusetu lõpu.
Asi oli nii, et laenasin selle sõiduks sugulasele, kes tahtis oma pruudi ees pisut eputada. Õnnetul kombel põrutas ta aga udus ja pimeduses tagant otsa keset teed ilma tuledeta seisvale metsaveoautole. Pauk oli nii kõva, et pärast oli mootor salongi põhja all, kindlustus tunnistas auto taastamiskõlbmatuks ning see läks maha kandmisele. Aga peab mainima, et vähemalt tolleaegne BMW oli niivõrd turvaline, et juht pääses vaid kergemate vigastustega.
