ERMERM

Meenutused noorte tantsupidudest

Noorte laulu- ja tantsupidu Lisatud: 03.01.2023

Autor: Henri -

Minu elu esimene noorte tantsupidu oli 2007. aasta tantsupidu “Lävel”. Tänaseks ma palju enam sellest peost ei mäleta, kuid mällu on sööbinud vihmane külastus Tallinna loomaaeda, lauluread “Puu on puude kõrgune, muru murumadal…” ning minu liigi ehk II-III klassi segarühmade tantsud “Rongisõit”, mille lõpujoonisena kujutasime väljakul suurt liikuvate ratastega rongi, ja “Tulge siia, poisid-plikad”, mida me ise kutsusime “hüppenööri tantsuks”, sest seal tuli kasutada hüppenööre.

Oma teisele ja siiani viimasele noorte tantsupeole jõudsin täpselt 10 aastat hiljem. 2017. aasta suvel toimunud tantsupeost “Mina jään” on kindlasti kõige eredamalt meeles isetekkeline tantsupidu Vabaduse väljakul, tantsupeo avalugu ning mitmed minu liigi ehk noorte segarühmade tantsud.

Isetekkelisest tantsupeost Vabaduse väljakul… Tantsupeo teine etendus otsustati ära jätta, sest tantsijate riided polnud veel eelmisest etendusest kuivad ja ilm oli ka üpriski vihmane ning jahedavõitu. Olime sellest uudisest oma rühmaga löödud, kuid varsti jõudis meie kõrvu kõlakas, et Vabaduse väljakul on miskit toimumas. Kuna ööbisime Tallinna Inglise Kolledžis ja kaugele ei olnud minna, siis otsustasime pilgu peale visata. Kohapeal käis suur sigin-sagin, kohale oli toodud kõlarid ning tantsijaid tuli pidevalt juurde. Tantsupeoga otsustati alustada peo kava järjekorras. Mõned rühmad olid küll puudu ning joonduda oli keeruline, kuid sellest ei lastud ennast häirida ning iga “tark tantsija” andis endast parima. Pärast mõningast aega jõudis kohale ka peol vanaisa rollis olnud Ivo Linna ning peagi korrati ka peo avalugu “Algamine”. Kohapealne emotsioon oli kustumatult võimas ning kõiki laule lauldi kaasa. Jooksvalt liitusid ka peo kunstilised juhid, kes võtsid tantsude vahel sõna ning edastasid oma mõtteid ning tundeid. Tantsijate vahele oli eksinud mitmeid pealtvaatajaid ja turiste ning peagi oli ka Harjumägi täitunud rahvaga. Õhustik oli ülimalt ehe, sest tantsijad said lasta ennast täielikult vabaks ning pingevabalt nautida iga hetke (ei olnud hullu, kui miskit läks sassi või keegi mõne tantsu ajal juurde jooksis jms) ning publik elas täiel rinnal kaasa. See on tõepoolest üheks unustamatuks kogemuseks, millega kõik kohaletulnud tantsijad said uhkelt näidata, et “mina jään…” ning saada üheks osaks tantsupidude traditsiooni hoidmise ajaloost.

Peo avalugu “Algamine” oli meie liigi noorte jaoks eriline ka teisel moel. Peo esimese tantsu tegid meie liigi neiud. Meie noormeestega ootasime rahvatantsijate keeli maratoni väravas enda tantsule pealeminekut. Iga etenduse alguses kui kõlas peo avalugu, laulsid kõik väga hingestatult kaasa “Päike veereb ja meie lugu algab…” – just need read, on kindlasti mitmetel tantsijatel veel tänaseni meeles ning see nähtamatu tunne ühendab meid kõiki siiani.

Selle peo repertuaarist on meelde jäänud ka mitmeid tantse – meie liigijuhi Helena-Mariana Reimanni loodud noortepärased ja kaasahaaravad, kuid siiski tundeküllased tantsud “Tulge tulda hoidemaie” ning “Tulitilgad” või siis peo lõpetanud ühistantsud “Kullakera kandjad” ja piklikes ringides tantsitud “Oige ja vasemba”.