1980ndate lõpul-1990ndate algul olin peaaegu kaks aastat Eestist eemal. Mäletan küll sini-must-valge lipu väljatoomist EÜSi maja ees, kus olid eraldi sinine, must ja valge lipp. See oli Muinsuskaitse Seltsi päevade aegu aprillis 1988. Tohutu rahvas oli seal platsil, edasi mindi Pauluse kalmistule. Mäletan, et tookord seal üritusel oli vanem poiss käekõrval, noorem kukil.
Sügisel läksin postdokina Kanadasse. Balti ketti nägin seal televiisoris, ilmselt küll mitu päeva hiljem. Mingeid mobiiltelefone polnud, teatud regulaarsusega helistasin sealt koju, võib olla kord nädalas või paari nädala tagant. Pere oli kogu see aeg Eestis. Huvitav oli vaadata väliseestlaste suhtumist kõigisse neisse sündmustesse. Nad võtsid hästi kiiresti minuga kontakti, seda ma ei mäleta, kust nad teada said, et ma olen Kanadas. Leppisin telefoni teel nendega kokku, et saame kusagil kohvikus kokku ja ma pidin kirjeldama, missugune ma välja näen ja kui pikk ma olen. Ütlesin, et olen 1.85 pikk ja kuidas ma riides olen. Pärast, kui olime tuttavaks saanud, siis nad rääkisid, kuidas nad olid omavahel kokku saanud ja hakanud rehkendama, et mitu jalga see 185 cm on. Olid 3-4 peale selle välja rehkendanud. Seal oli igasugu suhtumist, kuni selleni, et neid, kes olid Eestis käinud või kavatsesid siia tulla, peeti punasteks. Nende seisukoht oli, et mingil juhul ei tohi Nõukogude Liitu minna enne okupatsiooni lõppemist. Ja oli ka täiesti teistsuguseid, kes juba olid Eestis käinud. Mäletan, et sealses raamatukogus oli lugeda ka eestikeelset väliseesti kirjandust, lugesin seal Rein Taagepera mingit väikest „heftikest“ kas „Balti tee“ või midagi sarnast.
Sellal tekkis Kanadas juba esimene uusemigratsiooni laine. Seal oli üks noor neiu, kes oli hiljuti Kanadasse abiellunud, kellega arutasime, et kohati oli sealsete inimeste arusaam uskumatult eluvõõras sellest, mis Eestis toimus. Seda arusaamatust teise poole elust oli nii ühel kui teisel pool. Kanadas kohtusin päris mitme inimesega, kes olid pärit Tartust. Üks neist, Simmo (?), käis hiljem mul Eestis külas. Ehkki ta oli Tartust koos vanematega lahkudes 4-aastane, oli tal 1990ndatel kaasas välisukse võti Suure-Kaare tänava sellest majast, kust nad lahkusid sõja ajal. Aitasin tal selle maja üles leida. See ei olnud emotsionaalselt kõige meeldivam külastus. Hea, et ma ligi olin, sest rääkisin inimestele, kes nüüd selle maja korterites elasid, et siin on korraks Eestisse tulnud, siin sündinud ja vanematega elanud mees. Automaatselt läks kohe otse küsimiseks – Tulid nüüd maja tagasi võtma ja kuhu me peame minema? Juba tol ajal oli haista pingeid, mis hiljem tekkisid.
Mulle pakuti Kanada ülikoolis tööd. Pakkumine oli ahvatlev ja vaevalt, et oleksin sinna kogu eluks jäänud, aga … Tol ajal, veel 1989. aasta lõpul, oleksin ma pakkumise vastu võttes olnud „rahvavaenlane“ ja oma peret poleks ma enam kunagi näinud. Tulin tagasi ja tabasin end mõttelt, et kõigest aasta hiljem oli situatsioon nii palju muutunud, et siis oleksin ma öelnud „jah“. Tõenäoliselt oleksin ma jäänud mõneks ajaks Kanadasse. 1989. aastal sai Nõukogude Liidust välja välispassiga ja läbi välisministeeriumi. Ühe aastaga muutus nii palju, siis oli hoopis teine situatsioon.
Olles tagasi Eestis, läksin koos Kanadas tekkinud partneritega 1991. aasta suvel ühele konverentsile Hiina. Sõitsime Kesk-Hiinas välitöödel kuu aega ringi ja pöördusime tagasi Pekingisse, kust mul oli lennupilet tagasi Moskvasse 21. augustiks 1991. Info riigipöördest Moskvas levis suhteliselt kiiresti Pekingis, kuhu jõudsime ühe prantslasest kaaslasega, kes ütles mulle – Kuhu sa hull lähed? Prantslane pakkus, et lähme Prantsuse saatkonda, küsid poliitilist varjupaika ja siis tood pere järgi. Ütlesin, et lähen ikka, enne uurin natuke. Läksin Pekingi Aerofloti kontorisse, ja mul on elu lõpuni meeles, mida seal üks noor mees mulle ütles selle peale, kui küsisin – Mida teha, mul homseks pilet? Ta ütles – Põhimõtteliselt kõik lennukid lendavad Pekingist välja, kuid meile tundub, et nad maanduvad kas Habarovskis või Vladivastokis või kuskil seal. Kui saad, ära sõida, ole veel mõned päevad siin. Olingi mõne päeva veel Pekingis, sõitsin vist 22. augustil, mil lennukid sõitsid juba Moskvasse. Jätsin prantslastega hüvasti nagu oleks läinud lahingusse või surma. Tollal oli tohutult kuulujutte, et Gorbatšov on põgenenud Jaapanisse jne. Jõudsin hilisõhtul Moskvasse, kus putš oli teist päeva läbi. Linnast välja maanteed mööda liikusid tankid ja broned (bronetransportöörid), metroo jm ühistransport ei liikunud, inimesed sõitsid kruusakallurautodega, mängisid bajaani ja pidu käis linnas. Minu ainuke mõte oli, et kui vaid saaks Moskvast minema. Ei mäleta, kas liikusin jalgsi, aga raudteejaama jõudsin, kust Tallinna rong oli juba läinud. Sain veel pileti öisele Riia rongile, oli vähemalt koht, kus öö olla. Ronisin Riia rongile ja hommikul olin Riias. Ju sealt tulin mingi bussiga Tartusse.
1992. aasta oli juba natuke tsiviliseeritum aeg. Siis toimus nn suur vahtkonnavahetus, professorite vahetus. 1992. aastal valitud professoreid on siiani umbes 1/3. Tollal oli mingi komisjon, kes arutas, milliseid professuure üldse ülikoolile on vaja. 1992. aastal valiti ka mind esimest korda professoriks ning olin samast aastast Geoloogia instituudi juhataja. Enam ei mäleta, ka oli valimine või dekaan nimetas. Enne oli olnud instituudis üks professor, kelleks minu kursusejuhendaja ja õppejõud Arvo Rõõmusoks, nüüd kolm professorit. Üks raskemaid ülesandeid mulle kui instituudi juhatajale oli see, et pidin Arvo Rõõmusoksale tegema ettepaneku, et ta läheks pensionile. Loomulikult oli see talle valus. Sai kokku lepitud, et ise ta ei lähe pensionile, vaid ülikool koondab, sest nii sai ta koondamistasu. Koondamine kõlas jõhkralt, kuid see oli Rõõmusoksale, kes oli ülikoolis töötanud üle 40 aasta, rahaliselt soodsam variant ja üldse inimlikum. Tollased pensionid olid ju väga väikesed, see oli aastal 1993. Koondamistasu tuli instituudi eelarvest ning lõi sellise rahalise augu, et ühest eelarveaastast teise sai mindud miinusega. Suur osa sellest miinusest oli iseenda kursusejuhendaja ära koondamine.
1990ndate alguses hakkasin käima Kanadas tekkinud kontaktide abil erinevates maailma kohtades liustike jäätumist uurimas. Algul käisin Skandinaavias, Põhja-Rootsis ja Norras. Mäletan hommikusi tunde Rootsi saatkonna juures (asus Rahvusraamatukogu vastas) viisa järjekorras. Mõned olid seal juba kell 4-5 kohal. Mäletan, et öösel sõitsin Tallinnasse, juba kella 5-6 paiku olin kohal. Oli juba Eesti Vabariik ja viisat sai, aga oli järjekord. Üks kord on ekstra meelde jäänud. Nimelt, viisa saamiseks oli vaja Rootsist kutset, mis saadeti konsulaati. Sõitsin Tartust Tallinna, olin 5-6 tundi järjekorras ära, lõpuks saan akna ette, esitan passi jm dokumendid ning küsitakse – Kus kutse on? Ütlen, et kutse on teile saadetud. Otsivad kõik kaustad läbi, aga kutset ei ole. Tulen sealt ära välja, leidsin kuskilt telefoni ja ütlen saatjatele, et kutset ei ole. Nemad ütlevad, et kuidas ei ole, me üleeile faksiga saatsime. Sõitsin Tartusse tagasi, järgmisel ööl jälle Tallinnasse, 4 tundi järjekorras, saan akna ette, esitan passi jm dokumendid ning küsitakse – Kus kutse on? Ütlen, et helistasin ja öeldi, et kutse saadeti faksiga. Seepeale vastati – Öelnud kohe, et faksiga, me otsisime paberit! See oli puhttehniline näide, mida pidi tol ajal läbi tegema, et saada välismaale. Nüüd Schengenis ID-kaart taskus, käi kus tahad. Täiesti teine maailm!
1992. aasta varakevadest sügiseni olin Rootsis välitöödel. Sel suvel oli just rahareform. Kui tulin tagasi Eestisse, olid siin juba kroonid ning rublad olid läinud. Mul oli Rootsis rublasid kaasas, jagasin neid kolleegidele laiali suveniiridena. Augusti lõpul tulin tagasi Tallinnasse lennukiga. Meil oli mingi ühine grant, mul oli nii palju raha, et sõitsin nagu mõni rikkur lennukiga Stockholmi-Tallinna vahet. Olin rahareformi kohta Rootsi TV-st näinud, et olid mingid Koidula pildiga rahad, kuid ma ei osanud rootsi keelt ning tegelikult ma ei teadnud, mis on kurss ja mis midagi maksab. Tallinna lennujaamas olid rahavahetuse kioskid, mul oli Rootsi raha ja läksin sinna. Annan kioskisse 200 Rootsi krooni vahetuseks. Ise pärast mõtlesin, et olin natuke loll, kuna küsisin, et kas selle raha eest saab nii palju Eesti kroone, et Tartusse sõita.
Tol ajal sebisid lennujaamas välismaalt saabunute ümber taksojuhid. Mul olid suured kotid ja kohe kleepus üks taksojuht mulle külge, kes pakkus, et sõidame kohe Tartusse. Ütlesin – Ei, sõidame bussijaama. Palju läheb? Taksojuht vastas – 50 krooni. Hakkasin mõtlema, et veidike üle kahe oli tookord Rootsi-Eesti krooni kurss, et 50 krooni on 25 Rootsi krooni ning sellega sai Stockholmi linnas jõnks maad sõita. Kiiresti rehkendasin, et see 50 krooni ei saa õige hind olla. Pakkusin teise äärde – 10 krooni, et siis saab veel kaubelda. Taksojuht oli kohe valmis – Jah, lähme! Kotid peale ja sõitsingi 10 krooni eest Tallinna bussijaama. Bussijaamas hakkas mul pärale jõudma, mis on hinnad ja mis tegelikult midagi maksab, bussipilet Tartusse oli 12 krooni. Jõudsin Tartusse, kodus kedagi ei olnud, oli veel suvi, pere ilmselt suvilas. Läksin Annelinnas poodi, ostsin piima-leiba ja õhtuks elementaarset toitu. Jäi meelde, et leib maksis 12 senti 1992. aasta augustis, piim oli kallim, vist 24 senti. Seega oli minu poolt täiesti idioodi küsimus, et kas 200 Rootsi krooni eest saab Tartusse ja taksojuht küsib 50 krooni lennujaamast bussijaama sõitmiseks! Kujutan ette välismaalasi, kes ei jaganud kohalikku konteksti.
Kuni 1994. aastani käisin välitöödel Skandinaavias ja alates 1994. aastast kolisime järjest 10 suveks Venetsueelasse. Nii 10 aasta jooksul 2-4 kuud aastas. Seal oli ka eestlasi. Kõige huvitavam mälestus seoses eestlastega oli esimene kohtumine Harry Männil`iga (hiljem kohtusime regulaarselt). Muide, tema vend Ralf Männil oli geoloog, kes õppis 4 aastat Tartu ülikoolis, kuid Stalini ajal visati ülikoolist välja, lõpetas ülikooli Irkutskis, aga töötas hiljem Tallinnas. Kui Vaino Väljas oli Venetsueelas saadik, siis ta suhtles Harry Männiliga ja nüüd saatis Männil minuga Väljasele raamatuid. Ka Jüri Talvetile saadeti Venetsueelast minu kaudu raamatuid.
See on uskumatu, mis rikkus Harry Männilil oli! On meelde jäänud, et kui olin juba kaks suve Venetsueelas olnud, ütlesin ühele kohalikule, et siin on ikka ka mõni eestlane, ühte ma vähemalt tean. Kohalikud küsisid, et mis on selle nimi? Ütlesin, et Männil. – Kuidas see kirjutatakse? – Kirjutasin nime ja nad küsisid – See on eestlane? See on üsna tuntud ärimees. – Otsiti üles telefoniraamat ja üks kohalik helistas hispaania keeles suheldes Männilile. Muidugi Männil ise oli nii suur ärimees, et ise ta telefoni ei võtnud, telefon oli tema autojuhi-ihukaitsja käes (sellal olid juba mobiilid). Ise ma poleks osanud hispaania keeles rääkida, kuigi ma selle ajaga õppisin natuke hispaania keelt ära. Autojuht-ihukaitsja rääkis telefonis ning mulle saadeti auto järele ja viidi Männili poole koju. Männil uuris, mis ma seal teen jne ning seda, et miks ma varem pole teda üles otsinud. Ütlesin, et jah, ma teadsin küll, et ta elab seal, kuid kuidas ma võtan telefoni ja ütlen, et olen see ja see Eestist. Mis siis? Seepeale põrutas Männil – See on liigne tagasihoidlikkus. Mina tulin 1949. aastal USAst Venetsueelasse ja mul oli taskus 1 dollar ja kui ma oleks nii tagasihoidlik olnud nagu sina, siis mul seda kõike ei oleks. Männilil olid tohutud maavaldused, lihaloomade karjad, automüügiesindused. Probleeme oli sellega, et tal olid valdused ka Puerto Ricos ja sinna oli ta kogunud hispaanlaste eelse aja, inkade kivikujude kollektsiooni, aga sõjaaegse sakslastega koostöö tõttu ei saanud ta enam USA viisat ega seetõttu Puerto Ricosse sõita. Sealseid valdusi käisid üle vaatamas tema pojad ja ärijuhid. Männilil oli suur villa ja selle villa keskel, ilma et oleks välisseinu, oli ilma kinniste välisusteta ruum, kuhu pääses nagu seifi ukse kaudu. Selles ruumis olid seinte ääres vitriinid, kus kuld- jm väärisesemed, enamasti inkade ehted. Uskumatu!
Muidugi oli Männil ka natuke edev. Kui Väljas oli saadik, siis ta vahendas NL-Venetsueela naftatehingut. Männil kirjeldas, kuidas ta käis Moskvas ja valitsustegelased ta seal vastu võtsid. Moskvas oli ta ostnud ühe maali, millel oli kujutatud Leninit. Mul on pilt, kus ma seisan selle maali kõrval. Selle süžee oli natuke sarnane pildiga, kus Lenin on Smolnõis ja peab rahvale kõnet. See oli päris suur maal. Minu jaoks kummaline – olin tulnud 1990ndate algul NL-st, pääsenud Leninist ja Männil nüüd keksib oma Leniniga. Männil andis mingil hetkel ka majandusnõu Savisaare esimesele valitsusele ning käis Eesti vahet. Mingil suvel, kui oli olnud Savisaare lindiskandaal, siis Männil rääkis Savisaare kohta, et ise nii tark mees, aga käitub lollilt, oleks kohe öelnud – Jah, tegin, aga sellepärast, et te pätid mind petate. Ja kõik oleks lahendatud. Mäletan, et Männil pidas mulle pika loengu, kui lollisti Savisaar käitus.
Männil elas Caracases ning mina käisin tema juures igal aastal kas mägedesse minnes või sealt tulles. Männil tundis stiili. Iga kord oli tal musta leiba (kas tellis Eestist või sai kusagilt Põhja-Ameerikast) ja Viru Valge viina. Stiilne oli see, et alati kattis lauda ja teenindas must poiss valgete kinnastega. Oled Ladina-Ameerikas ja must poiss valgete kinnastega kallab Viru Valget ja lõikab musta leiba – see oli omaette väljapeetud stiil.
1995-98 olin dekaan ja alates 1998 Jaak Aaviksoo esimesel rektoriajal prorektor. Venetsueelasse jäin käima kuni 2004. aastani. Sisuline töö, teadusliku uurimise mõttes, ei saa seal kunagi otsa. Aga teistpidi, kui mõeldes lihtsalt reisimise peale, siis 10 korda ühes kohas käia on liiga palju – maailm on nii suur!
Venetsueelas pidasin ka loenguid, kui kõrvaltänavas hakkasid mingid rahutused pihta. Tudengid süütasid autosid, siis lasti pisargaasi ja kuna loenguruumidel polnud aknaid, siis lubati tudengid loengust ära, kuna pisargaasis ei saa midagi teha. Kolleegid ütlesid küll, et see on lollim asi, mida teha, sest kui algul möllasid tänaval 20 tudengit punased rätid näo ees, siis veerand tunni pärast oli tänaval sadu tudengeid, sest loengud olid lõpetatud. Sel ajal oli seal ka sõjaväeline riigipööre. Mäletan, et eelmine Venetsueela president, kes nüüd surnud, tuli võimule, siis rahvas nuttis rõõmust, kuid 8 aasta pärast nuteti, kuna sellest oli saanud türann. Kontrast Eesti ja sealsete tudengite vahel oli suur. Nende inglise keele oskus oli üldiselt nõrk, erandiks Simon Bolivari nimeline eraülikool, mis kallis ja loengud tasulised. Kuid sealsetel tudengitel oli vaid üks eesmärk – esimene kraad kätte ja minema USAsse. Seepärast õpiti ka inglise keelt. Aga riigiülikoolis oli neid, kes igapäevaselt said inglise keeles suheldud, kuid seminaridel-loengutel hoidis neid keeleoskus tagasi. Muidu oli neil temperamenti ja särtsu kolm korda rohkem kui siinsetel soome-ugrilastel. Kui kohalik professor pidas loengut hispaania keeles, siis nad küsisid ja õiendasid ega kartnud midagi. Kas nende ja meie haridustasemel ka erinevust oli, on raske võrrelda. Paljudele arengumaadele on omane, et reaal- ja loodusteadused, inseneriteadused, matemaatika jms on populaarsed. Need olid erialad, kuhu tungiti. Ilmselt olid nendel aladel ka töö- ja karjäärivõimalused paremad. Ja ka õpetajaks taheti saada, hispaaniakeelses kultuuris on ka gümnaasiumiõpetaja professor. Meil pole õpetajaamet kunagi olnud populaarne, hoiakud ja suhtumised on täiesti erinevad.
See oli juba Tulviste ajal, kui olin dekaan ja võeti vastu nn 65-aasta seadus. Kes sellele jalgu jäid, on juba üpris eakad. Vahepeal levis laialt, kuulsin seda täiesti võõraste, aga ka tuttavate juures, tänaval üks tava, mis sai alguse sellest, et Tulviste kasutas väljendit „konnatiik“. Nimelt tuletati sellest tervitus „krooks-krooks“, millega tervitasid üksteist need, kes selle seaduse järgi pidid peagi pensionile minema. Mäletan seda hästi, olen sellest rääkinud noorematele, kuid sellest palju ei teata. Vanemuise tänaval tuli üks õppejõud ühelt, teine teiselt poolt tänavat ja tervitasid „krooks-krooks“. Muidugi need, kes sellele seadusele jalgu jäid, neid see uus kord solvas. Aga tagantjärele tervikuna oli see ülikooli jaoks vajalik. Tuleb aktsepteerida, et mõne jaoks oli see ülekohtune, et ega me ikka ei saa sirgjoonelist piiri tõmmata. Mõni on 70-aastaselt palju tegusam kui mõni 40-selt. Kokkuvõtvalt oli see ülikooli jaoks selge verevahetus.
Kui rääkida veelgi varasemast ajast, siis on ka ülikooliga seotuid asju, mida nooremad inimesed ei kujuta ette. Nagu kõik minu põlvkonnast, pidime käima sõjalises õpetuses, mis minu teaduskonnas võttis ära terve reedese päeva. Me ei saanud ülikooli lõpetamise aktusel isegi diplomit kätte, ainult tüdrukutele anti, kuna poisid pidid veel minema sõjaväelaagrisse Klaipedasse, misjärel saime leitnandiks. Diplom jäi pandiks, selle saime alles sügisel. Sügisel pärast sõjaväelaagrit jäin ülikooli juurde. Oli kokkulepe, et dekaan Aadu Loog ja kateedrijuhataja Arvo Rõõmusoks kauplevad mulle välja koha aspirantuuris. Kuid selgus, et see koht tuleb alles aasta pärast ning aastaks organiseerisid nad mulle koha tollase Zooloogiamuuseumi geoloogia osakonnas, olin seal nagu varjualune. Ma ei tohtinud ka Tartus sissekirjutust kaotada (muidu poleks saanud korterijärjekorda) ning mulle muretseti sissekirjutus Kvissentali ühiselamusse, kus olin I kursusel ka elanud. Tegelikult hakkasin juba tegelema aspirantuuriasjadega, kui tuli sõjaväekutse. Leppisime muuseumidirektori Veenperega kokku, et pääsemiseks sõjaväest saadab ta mind kuuks ajaks komandeeringule Kaug-Idasse. Läksingi Kaug-Itta ja kuu aja pärast tulin tagasi. Muuseumis öeldi, et mul on tööleping lõpetatud. Läksin kaadrite osakonda uurima, mille alusel on minu leping lõpetatud. Kaadrite osakonna juhataja Asta Liivak ütles, et aluseks on sõjaväekutse. Siis ei olnud mul enam kuhugi pääsu, läksin sõjaväkke. Kõigepealt pidin minema Tallinnasse sõjaväekomissariaati, kus mulle öeldi – Püüdsid end varjata. Muidu võib-olla oleksime sind jätnud Tallinnasse, aga nüüd saadame sind mereväkke. Läksin Kaliningradi, kus oli venelaste Balti laevastiku staap. Tegelikult olin 2 aastat Ventspilsis, kus oli mereväe jalaväe osa. Elasin ohvitserina sõjaväelinnakus, mitte kasarmus, käisin 2-3 kuu tagant kodus. Aga sinna nahka läks 2 aspirantuuriaastat.
Sõjaväest tagasi, jätkasin aspirantuuris. Siis aga juhtus ühe õppejõuga, kes oli minu geoloogia eriala õppejõud ja kellega oli juttu, et ehk 5 aasta pärast võtan tema töö üle, õnnetus. Kevadel oma suvilas Sirvastes õunapuu oksi lõigates kukkus ta puu otsast alla, selgroogu tekkis mõra, tuli olla mitu kuud haiglas ning ehkki ta sai käijaks, tulid kõik tema ained minul üle võtta. Seni oli mul olnud perspektiiv, et kui kraad käes, siis kas jään Tartusse või lähen Tallinnasse. Kuid nüüd tuli mul aastas 840 tundi loenguid ette valmistada ja pidada. See oli uskumatult hariv aeg – ette tuli valmistada 4 erinevat kursust, palju lugeda, loengud ise, et oskaks seletada jne. See oli 2-3 aastat karm elukool. Nii et mul kulus pärast sõjaväge (sõjaväes olin 1978-80) 4 aastat, enne kui jõudsin kraadini. Mõtlesin, et kui seda 2 aastat sõjaväge poleks olnud ja tohutut õppetöö koormust, oleks kraad 3 aastat varem tehtud. Olin 31, kui sain kraadi. Nüüd vaatan, et pole hullu, ka see oli omaette elukool.
Aga see 1980ndate teine pool oli kõige tumedam aeg. 1984 kaitsesin kraadi ja mõtlesin, mis edasi teha. See oli aeg, kus mitmed meist, näiteks matemaatikud, õppisid prantsuse keele ära ja käisid Alžeerias õpetamas. Läksin tollasesse teadus-arendusosakonda ja ütlesin, et tahan ka minna. Seal olid mingid ankeedid, mis tuli ära täita. Võib-olla aasta pärast oleks ka läinud. Seal osakonnas oli Riina Laidvee, kes küsis, kas ma stažeerima ei taha minna, mis praeguses mõistes oli järeldoktorantuur. Mõtlesin, et mis see on? Ta andis mulle materjali lugeda, uurisin seda ja – muidugi tahan. Valmistasin ette kõik paberid ja valisin Hamburgi ülikooli, kuna seal oli umbes selline eriala, millega tegelesin siin. Tagantjärele peaks ütlema, et tegelikult peaks postdokki minnes eriala vahetama. Elus tuleb mitut asja teha ja see pigem laiendab su teadmisi. Kõik oli valmis, et minna Hamburgi ja see läks selle nahka, et …
Kui sõjaväest tagasi tulin, siis nõudsin, et mul peaks taastama sissekirjutuse Tartus. Ehkki Kvissentali ühiselamu hoone ei kuulunud enam ülikoolilegi (vist sõudebaasile), nõudsin ma, et tulen sõjaväest ja pean saama sissekirjutuse Tartusse – ja mind kirjutatigi Kvissentali sisse. Seda oli tingimata tarvis, et saaksin olla Tartus korterijärjekorras. Sel ajal oli dekaan Aadu Loog. Mina olin aastail 1984-85 juba kraadiga ning dekaan ütles, et kui tahad korterijärjekorras natukenegi edasi nihkuda, siis mul tarvis prodekaani, hakka selleks. See oli kasvatustöö prodekaan, kes pidi tegelema ühiselamutega. See oli üks nõmedamaid asju. Kuid mingil sügisel, vist 1985, olid Tartu linnas suured tsiviilkaitse õppused, millega kaasnes üldine pimendamine. Kuid bioloogiatudengid tegid Narva mnt 25 (tollal Leningradi mnt 25) ühiselamu katusele tühjadest õllekastidest lõkke. Jumal, mis see kõik kaasa tõi! Dekaan Loog sai rektor Koobilt kirjaliku noomituse, mille üle ta oli väga õnnetu. See oli ju nagu minu süü. Selline kandidaat ei lähe kuhugi Saksamaale ja selle taha Hamburg jäigi. Ka mina sain mingi noomituse. Kuid siis mõne aja pärast see pahandus vaibus ja ma sain uuesti hakata stažeerimist taotlema. Ja siis tuligi Kanada.
Kuid enne seda oli tarvis vastik protseduur läbi teha, korduvalt tuli KGB tegelastega vestelda. On meeles, kuidas Tallinnas Hariduse tänaval, kus haridusministeeriumi ruumid, vestlesin nendega umbes aastal 1986 või 1987. Mul oli isa selleks ajaks ammu surnud (suri 1979), kuid KGB mehed küsivad minult – Mis see teie isaga oli, et istus 1941 sakslaste käes vangis, aga 1943-44 sõdis rindel Wehrmachtis, oli Krivasoos ja Sinimägedes? Kuidas te seletate, et oli vangis, aga ei lastud maha ja pärast võeti sõjaväkke? – Minu käest küsite, et miks vangis maha ei lastud? Ta on surnud, ma ei saa küsida ka enam! – See 1980ndate lõpp oli masendav õhkkond. Muidugi, kui mõelda oma laste peale, neil oli ikka lapsepõlv – oli ilus suvi, lilled õitsevad ja pääsukesed lendavad – nagu omagi lapsepõlv, kui sa ei taju, et see õhustik on rusuv. Oli aeg, mil televiisori ja külmkapi said osta järjekorras seistes. Mäletan, et üks geograafia õppejõud dotsent Leo-Peeter Kullus , kes laulis Tartus akadeemilises meeskooris ning nad käisid veel nõukogude ajal Hollandis esinemas. Ta oli naljamees ning rääkis väikses seltskonnas reisimuljeid ning ütles – Küll need hollandlased on naljakad inimesed! Kõigest saavad nad aru – majandus ja plaanid, aga mõhkugi ei taipa , mis on fond ja mis on limiit. See oli nõukogude majandus.