Korduvalt on mind kõnetanud idee kirjutada üles eredamad mälestused Paide olustikust 1970ndate lõpust ja 1980ndatest, mis avardaks tänase noorema põlvkonna silmaringi lähiajaloost ja tooks äratundmist vanemale generatsioonile. Hoolimata mind puudutanud ideest kirjutada, ei tulnud kaua aega sobivat teksti pähe, kuid pühal teisel advendil aastal 2020 hakkas oodatud lugu pidurdamatult arvutiekraanile voolama. Kirjutasingi lõpuks loo oma Paidest, eesmärgiga talletada see kirjapildis omaenda silmadele, regiooni omavalitsusasutustele, elanikele, ajaloo- ja kultuurihuvilistele. Toredat kaasaelamist!

***
Minu Paide vanaema elas Pärnu tänaval, kohe tee ääres, vanamoodsas kahekorruselises puumajas, mille akende all bussipeatus koos pingiga. Murusest sisehoovist siseneti puulõhnalisse trepikotta ja mindi ülakorrusele. Köök ja kaks tuba kuulusid vanaemale ja tema elukaaslasele. Paide vanaisa ma ise näinud ei olegi, sest tema lahkus siitilmast juba minu ema koolipõlves, saatusliku Leningradi ekskursiooni ajal õnnetuse läbi. Tean teda vaid vanade fotode järgi ja elu viimases etapis elanud ta vanaemast eraldi.
Vanaema kodus käis pidevalt kaks sõbrannat, kellega istusid traditsiooniliselt koos kaardilauas, tagusid turakat ja mängisid muid mänge. Ma ise sellal veel kaardimängust suuremat ei teadnud. Lastekaarte olin juba veidi kasutanud.
Kõik nad olid suitsetajad ja pahvisid ka kaardilehviku tagant halli tossu. Põhiliselt suitsetati köögis, säästes tubasid tubakahaisust. Suitsumees oli ka vanaema elukaaslane, kelle taustast ma suuremat ei tea. Püüdis end näidata naeratava, sõbraliku ja abivalmis kamraadina.
Elutoas mängis õhtuti mustvalge televiisor. Ükskord Aktuaalse Kaamera spordiuudiseid vaadates küsisin huvitatult, et ei tea, kas need kommentaatorid ise ka sporti teevad või ainult jagavad infot. Vanaema arvas, et vast vähemalt mõned neist ikka ise ka teevad.
Magamisega oli nii, et kui ei saanud või ei tahtnud laial kušetil ööpuhkust praktiseerida, siis lükati kaks tugitooli vastastikku kokku ja magasin seal nagu minivoodis,
Maja hoovi ühes ääres paiknesid suviti jäneste puurid, kus pikakõrvalised karvakerad sees elasid. Nendele kitkusin värsket rohtu söögiks, kandsin ette ja jälgisin aplat nosimist. Üle hoovi, mööda kitsast jalgrada pääses looduslikumasse õhustikku, kus õunapuude all väike kena villa-tüüpi majake, mille sisemuses hädapärast mööblit ja täitsa tubane tunne.
Vanaemaga ja vahel tema elukaaslase liitumisel tegime jalutuskäike Pärnu tänava kõnniteedel, kesklinna suunas ja vastassuunas. Türi poole tüürides jäi alati silma ringtee kõrval valge kivimaja, kus elas mustlaste kummaline kokkuhoidev kogukond, hoovi ehteks lihav hobune. Südalinnas käisime poodides, kust raskemate kandamite korral sõitsime koju taksoga. Taksod peatusid ja ootasid reeglina kiriku kõrval parklas. Mida see kirik aga endast kujutas ja kas ta linlastele avatudki oli, sellest ei teadnud ma toona mitte kõige vähematki. Teadsin vaid, et kirikuparklast välja sõitnud takso hind oli odav, sai mugavalt kodumaja treppi või mujale tellitud paika.

***
Vanaemaga külastasime korra Paide kino, kus vaatasime venekeelset mustvalget komöödiat nõukogude tippkoomikutega. Õnneks toimis eestikeelne kirjalik tõlge tõrgeteta. Pimedas saalis sai parasjagu naerda, mis siis et kogu naljast tegelikult aru ei saanudki. Kui tuled süttisid ja rahvas pinkidelt kerkis, nägin enda ees, et keegi oli närimiskummi eesistuja seljatoe tagaosa külge vajutanud. Kinoekraanil jooksvate lõpukirjade ja kõlanud muusika ajal ilmusid sinna veel üksikud seisvad pildikesed filmi parimatest naljakohtadest. Sirutasin pikast istumisest kangeid liikmeid. Rahvamass venis oma pingiridadest välisukse poole aeglaselt ning peagi võis umbseks muutunud kultuurikeskusest värskesse õhku sukelduda.

***
Pisikese jõnglasena sai palju aega veedetud teeäärses Paide haiglas. Suures punases kivihoones südalinna lähedal, mis tundus väikestele silmadele õuevaates uhke kirka lossina, milles sagiv kohusetundlik õukond ööpäevaringselt linna ja rajooni rahvast abistamas. Ma ei viibinud seal mitte patsiendina, vaid rohkem külalisena, kaaslasena, vaatlejana. Vanaema töötas haiglas sanitarina ja nii ma saatsingi teda tuttavates palatites, koridorides, puhkeruumides ja kohvikunurgas toetava uudishimuliku varjuna. Puhketoas sai vanaema arstidest ja õdedest kolleegidega palju avalalt suheldud ning lahedaid komplimente kuulatud. Mulle meeldis mängida teatud hõbedavärviliste anumatega, mida nimetati trumliteks ja ühte-teist sai veel vaba aja sisustamiseks meeleolukalt kasutatud. Mingid rullid ja kummalised kimpsud-kompsud. Tööst vabas operatsioonisaalis käisin ka vahel vilksamisi vaatamas. Opilaua kohal rippus laest alla laia läbimõõduga ringikujuline reguleeritav valgusallikas, mille sees mitu väiksemat ringi erivalgustuse jaoks. Selle tehnilise valguskehaga seoses on hajusalt meeles pooleldi naljajutt või oli sellel ka tõepõhi all, ei tea. Igatahes saanud selle moodustise all mõni lõikusel lesiv tuimestatud laps vaadata väiksemal ekraanil multifilmi. Kas see nüüd faktina siin kirja läheb või mitte, jääb paraku väga lahtiseks. Kuid taoline vihje noil päevil kellegi poolt öelduna minu kõrvadest läbi käis.
Haigla töökas personal pakkus intensiivselt erakorralist ja plaanilist meditsiiniabi kõigile haigetele, kes ise kohale tulid ja keda kohale toodi. Kõigi abivajajate heaolu nimel pingutati parimate oskustega ja võimalustega nagu arstivanne meedikuid selleks kohustab.
Kord õhtusel ajal istusin vanaemaga koridori avatud kohvikus, vakstuga kaetud laua taga ja võtsime kerget einet koos sooja joogiga. Tollal oli kombeks kõrgest triipudega klaasist koorekohvi juua. See maitses hästi, minul lahjemal kujul ja vanaemal kangemalt, ergutava eesmärgiga. Just sellessamas paigas harjusin isuga sööma ikka samasugusest klaasist lusikaga hapukoort, millele aeg-ajalt sõrmeotsast soola juurde puistasin. See kosutav valge kohev mass läks libedalt kõrist alla ja toitis ära. Kõik näis rahulik ja ohutu. Teiste laudade taga einestasid pidžaamades patsiendid. Äkki sündis midagi, mis haiglas ikka võib sündida ja milleks peab alati valmis olema. Juhtus, et üks mees kukkus oma laua tagant põrandale, jäädes minestunult lamama. Kohe tormas kohviklaasi kolksuga lauale langetanud valges kitlis vanaema kannatanule appi ja juurde jõudnud kolleegidega saadi mees meelemärkusele tagasi. Kõik jätkus endistviisi. Haige taastus oma voodis. Kõik oli nagu olema pidi.
Vanaema töötas vahel öises vahetuses, mistõttu olin ka neil tundidel seltsis ja magasin mõnes tühjas palatis või puhkenurgas. Ühel hilisõhtul pikutasin ärkvel olles tühjas palatis raudotstega vedruvoodis ja vahtisin põnevusega läbi ukseprao koridorist paistvat valgust, kuulatasin hoolikalt kõiki hääli, lähenevaid ja kaugenevaid samme.
Kas keegi tuleb, ütleb midagi olulist või jääb pikameks vestlema? Ei saa ju olla lõputut vaikust. Ja sealt juba tuldigi. Valgetvärvi uks lükati lahti ja vanaema juhtimisel veeres lambivalgusest üle ukseläve hämarasse palatisse ratastool, milles istus keskealine, tugeva kondiga, särtsaka loomuga proua. Tulijad jäd ukse lähedale pidama. Ma ei tundnud seda naist ratastoolis, aga tutvustusest ilmnes, et ta oli mu sugulane, vanaema vennatütar. Tema oli Imavere kandis oma sapakaga kusagil raudtee lähedal liiklusavariisse sattunud ja teiselt autolt kõva kõksu saanud, nii et võtnud pärast valuhoogu jalust tuimaks. Toodi kiirabiga kohale, fikseeriti vigastus ja anti abi. Pidi jääma laatsaretti hoole alla. Vanaema ilmselt tahtis talle näidata oma lapselast, kuna patsient emotsionaalselt vormis ja suhtlemisaldis. See oli mul esimene kohtumine oma vanaonu tütrega, kes elas Estonia alevikus, eeskujuliku õitsva kolhoosi keskkonnas. Kange, töökas, vitaalne proua, kes tööd ei peljanud ja elukorralduses ikka oma sõna maksma pani. Hiljem 1980ndatel kuni dekaadi lõpuni puutusin temaga ja perekonnaga palju kokku. Tal oli suur pere ja nad armastasid pidada suuri pidusid tähtsamatel tähtpäevadel. Pulmad ja juubelid korraldasid nad alati Estonia sööklas. Eduka Estonia kolhoosi poolt kindlustatud toidu- ja joogivalik sellel harjumuseks kujunenud pikal linaga kaetud laual lõi ikka pahviks küll. Magusroogadest rammusad lisandiga kohvikreemid ja brüleed käisid alati asja juurde. Kogu nimekirja ei hakka välja toomagi. Minu jaoks kummutasid need hetked meelest kõik vihjed nagu nõukogude ajal oleks justkui mingi toidupõud valitsenud. Selles söögisaalis reserveeritud sugukondlikel üritustel peegeldas ENSV majandielu oma külluslikumat palet. Neil pidudel mängiti ohtralt lõbusaid vaimukaid seltskonnamänge, lauldi lorilaule, tantsiti ansambli Suveniir palade saatel ja hõigati tooste. Fuajees ja õueparklas käidi suitsetamas ja muidujuttu ajamas. Ühel taolisel pidustusel viibis külalisena kohapeal ka kolhoosi esimees. Paide rajooni eesrindlik hallipäine majandijuht, kahekordse Lenini ordeni omanik pidas kõne ja nautis oma kodukandi põllumaadelt ja lautadest toodetud saadusi parimas võimalikus vormingus.
Estonia pidude järgsetel öödel jäin oma vanematega alati ööbima sellesama vitaalse tööka proua eramajja, kus palju ruumi ja öömajalistele paar vaba tuba. Tema aitas koos oma väikest kasvu velskrist abikaasaga meil mugavalt majutuda. Enne hilist uinakut näitas täiskasvanud perepoeg videokassettidelt filme, mis lastele just soovitatavad polnud ja ega nemad suutnudki end sel ajal enam ärkvel hoida. Igatahes videomakk kassettidega ja lääne filmidega selles õndsas kolhoosiajas näitas teatud kõrgemat ühiskondlikku seisust. Küll olid alles ajad!

***
Külastasin vanaemaga mitmel korral Paide ühissauna. Huvitav rahvarohke hügieeniasutus, kus linnaelanikud oma ihu eest hoolt kandsid. Sissepääsupilet maksis kopikaid. Avaras pesuruumis ootasid sangadega plekk-kausid rivistunult oma kasutust pikkadel pinkidel. Need täideti veega, kallati kehad nendest survega üle, kes soojemaga, kes külmemaga. Dušid seina küljes võimaldasid jälle omapoolset survepesu ja head kehamassaaži. Leiliruum aitas hästi soolakad higipiisad liikvele. Lavale mahtus saunalisi hulgi ja jutuvada jooksis ludinal. Seebid-šampoonid, nuustikud, harjad ja saunalinad võeti kodust kaasa, koos nendega klaaspudelis limonaadi, mida saunajärgselt eesruumis mõnus kulistada. Loomulikult oli selle tarbeks ka pudeliavaja ühes võetud. Pärast protseduure ja mahajahtumist panime riidesse ja jalgsi laisema sammuga koju tagasi, värskemana ja nooremana. Ühissaun täitis täieliselt oma hügieenilist ja sotsiaalset funktsiooni.

***
Haigla ja keskväljaku vahel kõrguv veetorn oli linna majesteetlik elumaja, oma ajastu kodukootud pilvelõhkuja. Torni ees paiknenud autoparkla tavaliselt päris tühjana ei püsinud. Majas elas palju asukaid, mistõttu selle ees ka palju masinaid. Kuna külaskäimine oli üks ajastu norme, siis kuulusid mitmedki autod külalistele, kes saabunud kust iganes Eesti nurgast. Meie pere käis siin tihti Harju rajoonist, sest veetornis elas minu onu oma perega ja veel paari tuttava ja sugulase perekonnad. Kõrghoones puutusid kokku paljud elusaatused, mida omavahel suheldes teatud piirini jagati. Trepikoja uksed juhatasid koridori, kus kõrvuti kaks kitsukest pruuni lifti, kahele poole lahtikäivate ustega. Kummagi kõrval krohvitud seinal tellimiseks nupp, mis vajutamisel valgustus. Lift avas oma uksed vahel kohe pärast vajutust, teinekord tuli oodata pikki minuteid, sest korruseid palju ja liiklus tihe. Mõnikord juhtus ahtasse moodsasse sõidukisse paras ports inimesi, mis võibolla kandevõimekuse proovile pani. Mina olin põhimõtteliselt väike lifti tarbija, sest tundsin selle ees seletamatut kinnise ruumi foobiat. Sestap aitasid mind onu viienda korruse korteri ukse manu reeglina ikka noored kerged jalad. Selleks pidi kasutama kõrvaltrepikoja laia treppi, mis piiratud käsipuudega ja mille astmed võisid kohati kanda enda pinnal parasjagu prahti ja mis siin salata, vahel ka võikamat saasta. Kuid see oli väike hind vabaduse eest pääseda ahistavast liftist, mis liiatigi kippus raskemal juhul poolel teel kinni jääma. Tuli ette juhuseid, kus mina jõudsin jooksujalu trepist kiiremini sihtkohta, kui liftijärjekorras oodanud esivanemad. Näiteks läks mu onu ükspäev liftiga sõites prügikasti õue viima ja jäi kinni. Istus kaks tundi, enne kui parandajad rikke kõrvaldasid. Onu aga võttis asja rahulikult, tõmbas selle ajaga mitu suitsu ära ja usaldas end saatuse hooleks.
Minule koduse viienda korruse nahkkattega ja jõlliga korteriuksest seespool elas oma elu ajastu hingus. Onul oli naine ja kaks sportlikku poega. Ta ise tugeva kehaehitusega jõuline teedevalitsuse teetööline, kelle oskuslikku pingutavat panust mäletavad alatiseks paljud Paide ja Järvamaa maanteed ja teelõigud. Kangid, labidad, teerullid, pindamised, killustiku asetused ja silendamised olid tema pärusmaa nii kuumavas päikeselõõsas kui jahedas tuules ja vihmas. Tõsine töö kvaliteetse tee sillutamiseks tuhandetele masinatele Eesti südames ja selle servades. Abikaasa tegi juuksurisalongis kliente ilusamaks, olles oma ala hinnatud tegija kogu linnas ja rajoonis, kelle teenuse järele võis kasvada pikk järjekord. Osavad hoolitsevad käed andsid kauni väljanägemise naistele ja soliidse kaubandusliku välimuse meestele. Tema kääride, kammide ja lokirullide alt käisid läbi enamus Paide linna ja ümbruskonna pruute ja peigmehi enne pulmatseremooniat, lisaks loendamatutele tavaklientidele. Väsimatu soenguseadja teostas sageli ühe kliendi lõikust, oodates samas eelmist tagasi juuksefööni aparaadi alt. Salongi tagaosas peeti puhketoas kordamööda lõunapausi. Hetkekski ei vaikinud tööruumides kääride klõbin ega elektriseadmete surin, linlaste välimise ilu lihvimise nimel. Kodukorteri esikus oli peegli ees samuti oma koht juuksuri toiminguteks kodustele.
Külalisi käis onu juures tihti. Tavaliselt veetorni enda elanikud, kuid ka mujalt, nii sugulasi kui tuttavaid. Kogukonna tunne oli elu norm siin kolmetoalises korteris, koos köögiga ja kahe elulise abiruumiga. Neist kitsamat kutsuti presiidiumiks, kuhu noorem poeg unustas ennast vahel põneva raamatuga liiga kauaks sundasendisse.
Seltskonnaelu käis nii köögis kui elutoas. Poistel oli oma tuba, kus sageli palju nende sõpru korraga koos ja tegevustest puudust ei tuntud. Üks põhikülalistest oli vuntsidega, ladna maneeriga turske mees, kes ametilt direktor tähtsas piirkondlikus asutuses. Oli haritud isiksus ja võis arutleda asjalikel teemadel, kuid armastas ka rihma lõdvaks lasta ja krõbedamat sõnavara harrastada. Tema naine, daamiliku hoiakuga kosmeetik suhtles meeldivalt ja oli alati korrektselt meigitud. Siis jätkus jõminat, meestele kibedat ja lendasid naljakillud nii et küll ja veel. Köögiseinal seda saatmas tilluke rohekas ühe nupuga raadiokrapp, mis vahendas minu mäletamist mööda ainult Vikerraadio kanalit Tallinnast.
Sugulastest käis perega ja üksinda külas üks miilits, kel naine ja kaks last. Too korrakaitsja vist õppinud isegi Leningradis seda ühiskonna pahupoole taltsutamist, kui mu mälu nüüd alt ei vea. Korra sattus isegi telekas Aktuaalsesse Kaamerasse, kus tutvustas tänavatel autojuhtide ohjamiseks kasutatavat siili, mis pidi kihutajate hoogu maandama. Veetornis käis ta ilma mundrita ja paguniteta, oli pidudel lõbus, laulis kõvasti ega pidanud karskust. Lasi auru välja oma argielust, kus vahistamised, uurimised ja osakonna juhtimine tema tavarutiiniks. Kord konjakipitsi taga küsiti seltskonnas midagi turvalisuse olukorra kohta, millele vastas põgusalt, et retsidivistid olevat hakanud jälle pead tõstma ja et Järva baarides elavnenud jultunud väljapressimine ehk räkit tuleks karmimalt pihtide vahele võtta. Oma kutsetöös tunti teda väga kohusetruu ja nõudlikuna. Hilisemas elujärgus, Eesti Vabariigis omistati talle Paide linna ülemkomissarina riiklik autasu ja saadeti tema enda soovil varasele pensionile. Missioon paidekate seaduslikul kaitsmisel sai täidetud. Pidudel vabalt lõõgastunud ja kübeke tööjuttu rääkinud korrakaitsja oli ära teeninud kodulinna ja riigi poolse õigustatud tänu.
Üks eriskummaline mees, kes tavatses üle normi viina visata, koputas ühel õhtul onu ukse taga. Mina väikese poisikesena ukse tagant pärima, et kes on. Piilusin jõllist ähmast kõhnukest kogu. ”Rahvakontroll!” kõlas kumeda tooniga vastus läbi uksenaha. Ma teadsin küll, et selline ametimees on vabariigis olemas ja ajab mingeid rahvaga seotud asju, kuid ma ei teadnud üksikasju ja see sõna on senini jäänud valdavalt mõistatuseks. Ju siis tollal teostati mingit rahvastiku uuringut või miskit. Igatahes sisenes see mustas kurtkas sale mees uksest korterisse, seletas midagi pererahvaga ja kadus tagasi pimedasse Paide sügisõhtusse. Selgus, et ta oli oma inimene ja et nimetatud tiitel sai üle viinaga kastetud huulte õhku paisatud vaid jooksva huumori tuules.
Veetornis elas üks teine sugulase perekond, kellel mina vaid ühe korra külas käisin. See oli 1980ndate keskpaiku kevadel. Istusin oma vanematega nende elutoas kaetud laua taga, kus vanem põlvkond palju rääkis. Oletan, et jõuti kõik teemad ära rääkida sel pikal koosviibimisel. Meie ees värviteleris jooksis südamlik uus muusikaline mängufilm ”Kevad südames”. Tookord oli see lihtsalt lõbus põnev lapselik vaatamine. Kuid täna tagasi mõeldes oli see film selles ajahetkes sümboolne. Oma tuure keris üles perestroika, võimas uutmise laine laial poliitilisel areenil. Õhus oli tunda kevadena tärkavat uut eluhõngu. Ma ei tea, kas juba sel koosolemise päeval võis see tüsedusele kalduv korteriperemees seda ette teada või unistada, kuid Eesti vabanemise järgselt sai temast teotahteline taluperemees Paide kandis, kes oma visiooniga ja töökusega paljudele inspiratsiooni andis. Ta oli oma Tarbja küla kodutalu näitel austatud Eestimaa talupidaja.

***
Harju rajoonist veetornis külas käies kuulsin alati värskeid Paide uudiseid, et kes abiellunud, kes uuesti abiellunud, kes lahku läinud, millised uued toidukaubad poodides saadaval, mis defitsiit ja mida endiselt vaid leti alt müütatakse. Huvitavad kohtumised ja jutuajamised olid onu korteris, kus kogu linn ja lähiümbrus elas oma ehedat elu nagu peo peal, koos oma arengutega ja puudustega, ilusa ja halvaga, läbi kaine ja purjakil keele kuuldavale toodult.

***
1980ndate teises pooles soetas onu pere Paide äärelinna piirkonda Joodi tänava suvilaterajooni omale vahva aiamaakrundi, koos väikese hubase madala suvemajakesega. Kitsa teeraja äärest madala hekiga piiratud ja maantee poolt traataiaga kaitstud krundil oli pikk klaasist kasvuhoone, õunapuud, peenrad, vaod, sõstrapõõsad, muruplats ja traataia küljes vaarikad. Kasvuhoone esiosas tööriistade panipaik. Suvilamajas üks tuba koos kööginurgaga. Ideaalne haljendav oaas südalinna sagimisest eemal, kus näpud mulda lüüa, varda otsas liha sussitada ja passiivselt suvitada. Siin möödusid töised päevad, kuid pidutseti ka kui elu põhjust andis. Aiamaal toimusid muude seltskondlike möllude kõrval ka poegade kooli lõpetamised, mis erinevatel aastatel aset leidsid. Suvine aeg, hea värskes õhus keha kinnitada, muusikat kuulata ja ise kaasa joriseda. Nendekski pidudeks valmistati suurtes plekkämbrites kartulisalatit muudele hõrgutistele lisaks. Pangedesse segatud kartulisalat oli tuttav pilt juba varasemast, kui 80ndate algupoolel reserveeritud Paide asutustes perekondlikke tähtpäevi tähistati ja kus muusikat esitasid elavad ansamblid. Üks neist suurematest pralledest toimus Paide trükikoja hoones, teine teedevalitsuse omas. Need peod juba ei unune.
Joodi tänava suvila lõhnava rohu ja jahutava tuuleõhu tunnistusel peeti parajaid mürgleid. Ühes osales tutvusringkonda kuulunud Paide linnaliini bussijuht, kes tõmbas lõõtsa ja lasi lustlikku laulu, mille sõnu võis kooliealine noor hing veel liialduseks pidada ja mida pedagoogide kõrvad poleks tahtnud kooliseinte vahel kuulda. Olin endiselt põhikooli õpilane. Bussijuht oli kerge auru all alati elumehe masti nalja- napsi- ja kõnemees, anekdootidega helde ja kes hommikupohmellis lausus tõrjuvalt: ”Süda paha, süüa ei taha!” Ometi polnud ta minu jaoks tavaline Paide pidutseja, vaid märksa märgilisem vend. Tema oli see mees, kes sõidutas 1976. aasta märtsiõhtul kiirabiautoga Paidest Tallinnasse minu ema sünnitama, kuna ootamatult kätte jõudnud minutil oli Paide haiglas see tähtis osakond remondis. Sinna omakorda transporditi abivajaja furgooniga veomasinaga Mündi külast, mis mu esimeseks lühiajaliseks koduks sai, ent mida mälu pole registreerinud. Nii oligi sel energilisel elumehel mängida oma roll minu siia ilma ilmumisel, et ma saaksin üldse neidsamu ridu praegu üles kirjutada. Mina tänan.

***
Keskväljakul toimis laitmatult kaubandus, toitlustus ja meelelahutus. Võimsa hoonetekompleksi madalamas osas tegutses rikkalikuma valikuga, kõrgete akendega toidupood, kusjuures väiksem toidupood jäi Türi poole viiva asfalttee äärde. Keskuse toidupoes käisin regulaarselt koos vanaemaga koduseid varusid täiendamas. Võrelise metallkorvi täitsime vajaliku noosiga riiulitelt, maksime kassas, kus teenindaja klõbistas piraka klahvidega aparaadi peal arve kokku või kasutas selleks puidust arvelauda. Välisukse juures laadisime nodi kotti ja astusime poe välistrepile. Ühe ostlemise järel pimenenud õue jõudes tuli minu juurde üks lühikestkasvu naine ja naksti minul kaenla alt kinni ja teatas naerusuiselt, et tema võtab nüüd minu endale. Minul hirm nahas, et mis jama see siis nüüd on, võõras inimene ka veel, et mine sa tea… Vanaema aga näis koos võõraga muhedas tujus olevat ja selgus, et lühike ergas Valgma külas elav naine on tema õde ja teinud ainult natuke nalja. Rohked kohtumised temaga jäid sealt edasi tulevikku. Ühte ja teist nalja juhtus Paide linna vahel nii päeval kui õhtul, sest ema suguseltsis esines palju lõbusaid vallatu huumoriga tegelasi.
Toidupoe kõrval, kõrges välitrepiga kivihoones tegutses kõrgemal korrusel legendaarne Paide restoran. Samas hoones restost allpool päevane söökla. Restoranis sai ka päeva ajal head sööki tarbida. Väärt valikud olid menüüs, kuid pahatihti venis ootamine tellitu saabumiseni häbematult pikaks ja kõht kippus selleks ajaks korisema. Resto lõunamenüüd ootasime ükskord ka ema asutuse kollektiiviga Harju rajoonist, kust olime mikrobussiga tulnud mingiteks tööasjadeks Paide. Siis sõime läbisõidulõuna koos klaaspudelist pokaalidesse kallatud mineraalveega. Valges triiksärgis, mustades viigipükstes viisakas kelner võttis vastu tasu rohelistes rublades ja klientidel korralikust kõhutäiest meel hea.
Õhtuti ja öösiti kees restoranis oma elu, millest mina isiklikke meenutusi kirjutada ei saa, kuna ei kuulu sellesse põlvkonda, kes sealseid peensusi kogu raha eest kogeda võisid. Küll aga tean kogenute pajatustest, kuidas Paide restoranis esinenud öötundidel Eesti tuntuimad artistid, kellest mõnedel vallandunud pummeldamisest raskused püstiseismisega. Ju see võis ammugi sarnaselt olla kodurajooni vähemtuntud bändimeestega, kuid siin peab igaüks rääkima iseenda eest. Klientuuri hulgas aga täitis oma osa teistest rajoonidest kohaletulnud kontingent, kes käisid isegi mootorratastega ENSV südame peomelus ennast muusikast kaikuvas restosaalis ja suitsustes koridorides välja rahmeldamas.
Päevast sööklamenüüd pakkunud eraldi söögisaal oli aus. Elavas järjekorras valiti endale sobivad road ja keelekastmed kandikule, mis lohistati kassani ja maitsed tasusid oma raha ära. Toekad lõunasöögid rõõmustasid Paide elanikke, linnaametite töötajaid erinevatest eluvaldkondadest kui ka läbisõitjaid. Mingil hetkel see söökla likvideeriti.

***
Keskväljakul kõrgunud ajaloolises hoones töötas Paide rajooni perekonnaseisuosakond, kus toimusid tseremooniad abiellujatele. Ma polegi rehnutit pidanud, kui palju paarikesi minu suguvõsast selle hoone kaunist saalist on ilmaliku õnnistusega ühisele eluteele saadetud. Palju kordi käisin lapsepõlves neist sündmustest osa saamas, sest ametlik abielu sõlmimine oli ühiskonnas au sees. Üleriided jäeti alakorruse garderoobi ja liiguti pikas rongis teise korruse saali, kus ootamas noorpaar koos perekonnaseisu ametnikuga. Suurepärase sõnaosavusega ja mõjuvate emotsioonidega esinev tseremoonia läbiviija oli kohalik Paide proua, kes vist isegi ei suuda arvet pidada oma ürituste mahus, Aga võib ka olla, et just nimelt on ta teadlikult seda arvet pidanud, et oma ülirikkast ametikarjäärist teadlik olla. Kui rahvas saalis kogunenud, algas ametlik osa alati ühe ja sama lausega: ”On kusagil üks väikene maja…” Ja nii aastast aastasse. Soliidselt riietatud sümpaatne, kauni soenguga daam kõneles vaheldumisi rõõmsa kui ka kurvapoolse väljenduslaadiga, sisukalt ja liigutavalt, andes naitujatele ellu kaasa helged soovitused, Mitmedki ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Hästi ettevalmistatud ja valitsetud sõnal selle katuse all oli vastupandamatu jõud. See ametnik oli tõeline professionaal, hea õnne saadik, kelle heatahtlikku häälekõla need ajaloolised seinad ja Paide linna ajalugu tänuga mäletama jäävad. Jah, korduvalt läbi aastate sai neid tundelisi lauseid ja kõlaritest õhku paiskunud pulmamarssi saalis kuulatud, enne pulmapeole väljasõitu, kui Keskväljakult startisid pikas vooris rongina liikuvad valgete lintidega ilustatud autod.
Nimetatud majaga seoses peatuksin ühel isevärki punktil. Sügaval stagnaajal külastas minu USA-s elanud isapoolne vanatädi väliseestlaste grupiga Paidet, kus einestati restoranis. Õues andis vanatädi noorematele sugulastele vilksamisi vihje, et see perekonnaseisuameti hoone olevat kuulunud vanasti meie ühele esivanemale.
21. sajandi uurimuse toel avastaski minu isa kogu tõe sellest loost ja praegu seisavad hoone teise korruse fuajees mõned fotod kõnealusest Hoffmannite perekonnast. Aeg teeb uskumatuid käike, viies kokku seosed läbi keeruliste muutuvate sajandite ja kümnendite.

***
1980ndatel, mil võisin olla 7. klassi õpilane, toimus Paide Vallimäel suursugune tähtsündmus, Paide 700. juubel. Tulime vanematega spetsiaalselt selleks kohale. Õhtupimeduses kogunes Vallimägi rahvast täis. Vabaõhulaval mängis teatritrupp maha sütitava etenduse Eestimaa neljast kuningast, kes varasemas ajaloos Paides ordurüütlite poolt ebaõiglaselt hukati. Ajalooliselt olid need 1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal Harjumaa mässuliste juhid. Nad tapeti Paides ülestõusnute, Liivi ordu ja Taani vaheliste läbirääkimiste käigus reeturlikus rünnakus. Laval liikunud ja kõnelenud vastavas rõivastuses tegelased kandsid ka põlevaid tõrvikuid. Kusagilt paistis silma plakat kirjaga PAIDE 700. Lisaks etendusele oli veel muidki meelelahutuslikke võimalusi. Kohapeal sai suupisteid, kõlas muusika, toimus tants ja käis vilgas suhtlemine. Sel pimedal õhtul tundus mulle, et küllap Vallimäele oli kokku valgunud kogu Paide. Tegelikult oli siin inimesi ka teistest Eesti regioonidest nagu ma isegi. Etendusest ja ajaloolisest atmosfäärist mõjutatuna meenusid mulle oma Harju rajooni kooli ajalooõpetaja soovituslikud sõnad: ”Selleks, et mõista paremini Eesti ajalugu, peaks lisaks õpiku lugemisele kindlasti külastama ka Paidet…” Just selle linna nime oli ta maininud kui sellestsamast teemast oma teadmisi vahendas. Hea, et sain kohal olla.

***

Paidel on minu jaoks õieti mitu tähendust. Varasemas lapsepõlves ja teismeeas seostus see Kesk-Eesti kodune linnake mulle peamiselt mu suure suguvõsaga, tuttavatega ja vanaemaga. Nõukaaegsete pidudega veetornis ja tellitud ametiruumides.
Elu arenedes hakkas Paide mulle ennast avama üha rohkem väärika ajaloo- ja kultuurikeskusena, Selleks avanemise ajaks olin jõudnud ennast juba oluliselt harida ja elu laiemalt haarata. Niisiis täismehena hakkasin sügavamalt aduma, mida tähendab kohalik kirik, Reopalu surnuaed, keskväljaku ajaloolise taustaga hooned, kirjanik Hermann Hesse seos linnaga ja mõndagi veel. Ülalpool elavatest mälestustest edasi kulgenud Paide areng on olnud märkimisväärne. Täna on siin palju, mida kogeda, mille üle uhkust tunda, mida tutvustada välisturistidele.
Emapoolne vanaema, kes mind sisuliselt Paidega sidus, jäi juba 1982. aastal suhteliselt noorena lõplikult peatuma Sillaotsa kalmistule. Kuid needsamad ülestähendatud mälestused piirkonnast kannavad igavikulist väärtust, jäädes elama oma energeetilises sõna väes.
Minu passi on märgitud sünnikohaks Paide, kuigi reaalselt sündisin Tallinnas. Eks see seik viitab omal moel minu erilisele tugevale seosele Järvamaa südamega. Mul on au.

Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik
Järvamaaga tihedalt seotud