ERMERM

Meenutusi Tallinna Pedagoogikaülikoolist

Aastad ülikoolis Lisatud: 20.10.2021

Autor: Andre - 1976

1995.aasta suvel lõpetasin Harjumaal õhtukeskkooli. Vahetevahel olin mõlgutanud mõtteid humanitaaralal haridusteed jätkata. Vahetult enne lõpetamist soovitas eesti keele ja kirjanduse õpetaja mul ülikooli pürgida. See andiski viimase tõuke valida veendunult järgnevate aastate õpinguteks Tallinna Pedagoogikaülikool. Muudes valdkondades poleks ma läbi löönud ja kõrgharidus ahvatles. Valisin eesti filoloogi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala bakalaureuseõppe, mille nominaalaeg viis aastat. Kui päris aus olla, siis õpetajatöö ei olnud just esimene unistus, sest oli ka muid väljavaateid.

Tollaste seaduste järgi pidi ülikooli sisseastumiseks eraldi eksamid sooritama. Nendeks olid kirjand, eesti keele grammatika ja kirjandus. Kirjandi sooritasin heal tasemel, grammatikas jäi ühte-teist vajaka, kuid ilmselt kirjanduse eksami maksimum tulemus otsustas minu sissesaamise ülikooli. Eksamit võtsid vastu kaks tuntud õppejõudu, kes paljude lisaküsimuste järel pidid lõpuks möönma, et siin ei ole enam tõesti midagi küsida, puhas töö.

Esialgu sain vabakuulaja staatuse. See tähendas, et statsionaari seisusesse pääsemiseks tuli ennast siin-seal ületada. Seda ma ka tegin ja teise kursuse algusest olin statsionaari üliõpilane, saades õige matrikli õpitulemuste sissekanneteks ning õiguse õppelaenu taotlemiseks.

 

Õppisin Tallinna Pedagoogikaülikoolis aastatel 1995-2002. Teatud põhjustel ületasin nominaalaega kahe aasta võrra. Teisel õppeaastal pidi valima vähemalt ühe lisaeriala, sest seda nõudis ülikooli töökorraldus. Valisin esimeseks lisaerialaks soome keele ja kolmandal õppeaastal veel juurde terviseõpetuse. Vahepeal esines raskemaid perioode, kus pidin end tõsiselt kätte võtma. Lõpp aga osutus suurepäraseks. Minu kirjanduslikku bakalaureusetööd hinnati kõige kõrgemal tasemel ja märgiti tunnustavalt ära. Omandasin diplomi ja bakalaureusekraadi põhierialal ning tunnistused mõlemal lisaerialal.

 

Eredamalt on meelde jäänud mõned õppejõud. Keeleteadlane professor Mati Hint oli tuntud oma karmi suhtumise poolest. Esimese kursuse algupoolel tegi ta meile ikka ”väikeseid abituid katseid” ehk lühikesi kirjalikke tunnikontrolle maailma üldistest asjadest, et kontrollida silmaringi ja faktiteadmisi. Kriitiline tagasiside oli väga otsekohene. Esimese kursuse keeleteaduse eksami eel valmistas ta omale kange musta kohvi, mille aroomiga täidetud klassiruumis enamik tudengeid oma teadmisteproovis kolinal läbi kukkus. Viiendal kursusel temaga uuesti kokku puutudes avaldus mõnikord tema teine pool, kus pääses esile sügav südamlikkus ja liigutavalt tundeline heatahtlikkus. Inimene on üks igavene mõistatus.

Eesti kultuuriloo dotsent Leo Villand sundis oma kirgliku esinemisstiiliga auditooriumi kiirelt ennast kuulama. Muutis oma teemad väga kõnetavaks ja innustas lisamaterjale juurde lugema. Tema rõhutas, et asju tuleks vaadata kõrgemalt nagu lennukiga üle sõites, et näha laiemat pilti. Kõneles, et kultuuri õppimine peab pidevalt käima ka väljaspool koolipinki, et võõrsil reisides tuleb silmad lahti hoida ning peab suveniiride ostmise kõrvalt leidma aega ka kirikute külastuseks.

 

Pedagoogikateadlane Lembit Andresen oli tõeline vanakooli härrasmees. Nagu ajalooõpikust välja astunud. Ülikooli osakondades ja avalikus linnaruumis liikudes kergitas alati tuttavatele daamidele naeratades laia kübarat ja hoidis korrektset joont suhtlemises. Ta oli väga konkreetne  ega leppinud poolikute vastustega. Väitis, et eksamil läbikukkumine ei tähenda midagi muud hullu kui et tuleb lihtsalt materjal uuesti läbi lugeda. Läbitungiva pilguga halli habemega vanakooli härrat kardeti ja imetleti üheaegselt. Ükskord pedagoogika ajaloo loengus ütles see eakas, heas vormis, elavaks entsüklopeediaks peetud professor tahvli ees seistes tähendusliku mõtte: ”Ja varsti saabub aeg, kus me ei kohtu enam niipea.” Seejärel langes veidi lae poole suunatud pea tagasi otsevaatesse. Nüüdseks on see aeg kahjuks saabunud ja seda mitmete auväärsete õppejõudude osas.

Ka lisaerialades oli unustamatuid õppejõude. Läänemeresoome keelte õppetooli professor Jaan Õispuu oli soliidse, heatahtliku ja toetava hoiakuga. Pani tudengi ennast väärikana tundma, sai aru naljast, kuid nõudis kokkulepetest kinnipidamist. Temalt jäi meelde üks tähtis märkus, et eksamile ei hilineta. Siin-seal poetas muu jutu sisse mõne lühinalja.

Terviseõpetuse lisaeriala enamuse loengutest pidas üks arstist õppejõud Dr. Raul Mardi. Tõeline entusiast rahvatervise edendamisel. Lisategevusena käis tema tihti terve ülikooli peal ukselt uksele vist kõik auditooriumid läbi. Vabandas tülitamise pärast, rääkis kui oluline on doonorvere andmine ja soovitas võimaluse korral elude päästmise nimel doonorverd loovutada.  Pedas viidi regulaarselt läbi doonorvere andmise protseduure. Siis vabandas uuesti, sulges ukse ja loeng võis jätkuda. Need doktorist õppejõu välkvisiidid tegid mõnevõrra nalja, kuid teema iseenesest tõsine.

 

Meie kursusel oli vaid neli poissi, ülejäänud tüdrukud. Üks poistest oli lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli, vist ehitusega seotud erialal ning otsustanud seejärel filoloogia kasuks. Tema oli juba kogenud mõtleja ja arutleja, kellelt ikka nõu küsiti. Abivalmis olekuga noorhärra andnuks juba ise õppejõu mõõdu välja. Tema töövõimet ja lennult haaramisi imetleti, kuid ta ise ei teinud end kunagi tähtsaks.

 

Õppetöö käis oma korra järgi. Pidi austama teatud norme ja ennast inimese kombel üleval pidama. Kui kolmel korral õppeaine eksamil läbi kukkusid, siis pidid seda ainet uuesti täismahus kordama järgmisel õppeaastal. Juhtus minulgi, et kukkusin kaks korda läbi ja juba terendas silme ees kordamine, kuid õnneks pääsesin neil juhtudel kolmanda korraga järje peale tagasi. Ainepunktide kogumine oli täppistöö. Igal õppeaastal pidi koguma vajalikul arvul ainepunkte. Mõned ained andsid ühe punkti, teised poolteist, kaks või kolm punkti. Sügisel pidid kogu semestri jaoks põhiainetele valima juurde vastavas koguses valikaineid, et kõik klapiks. Siis jaanuarist suveni kevadsemestriks sama süsteem.

 

Loenguruumid olid erineva suurusega, kus kahekohalised pingid, lauad, tahvel. Paljude auditooriumide seintel ilutsesid seal õpetatava kursusega seotud legendaarsete isikute fotod. Näiteks teenekad keeleteadlased, kirjandustegelased, pedagoogid. Minu esimestel õpinguaastatel kasutati peamiselt vanamoodsat tahvlit ja kriiti. Aja möödudes seisid mitmetes õpperuumides lisaks kaasaegsed väiksemad valged tahvlid, millele kirjutati värviliste vildikatega. Mõnedes loengutes ja enamasti ettekannete korral kasutati tehnilisi seadmeid, millele asetati kilepaber ja sellel olevat teksti sai näidata suure lahtirullitud valge riide pinnal. Nii said kuulajad teha märkmeid konspektidesse ja hoida esitatavat teksti silma ees. Päris suures auditooriumis võeti mingil ajal kasutusele mikrofon esineja hääle kuuldavuse tõhustamiseks. Kõik arenes omas rütmis.

 

Üheks eredamaks sündmuseks oli kohe esimese kursuse alguses peetud rebaste pidu. See toimus kusagil Balti jaama lähedal, saunaga majakeses, milles kaks korrust. Pärast rebaste nöökivat läbikatsumist ja märgistamist jätkus äge pidu valju muusika, piisava õllevaru, suupistete ja ülevoolava meeleoluga. Vahepeal külastas pidu ka üks eesti filoloogia valdkonna õppejõud, kuid ei jäänud kauaks kohale. Lõbusas melus tehti palju fotoülesvõtteid värvikamatest hetkedest, mis hiljem ülikooli seinale üles pandi. Öö jooksul külastas meid politsei, kuna keegi olevat kaevanud liiga kõva muusika üle. Seda asja andis parandada, kuid meeleolu püsis laes ja õlut jätkus. Varahommikul lahkusime igaüks oma suunda, saatjateks väsimus ja pohmell.

 

Tol ajal valitsenud riigikord minu õpinguid vast ei mõjutanud. Ülikoolil olid omad seadused, mida pidi täitma ja see oli täiesti jõukohane. Valdav osa minu õpinguajast toimus üheksakümnendatel, mil ühiskonnas laiemalt haridust väga ülistati ja soovitati. Kõrgharidus oli moes ja tõotas paremaid valikuid tulevikuks. Eks see kõik tiivustas pingutama ja ennast keerulistest akadeemilistest olukordadest tahtejõuga läbi närima.

 

Väga hea õppeedukusega tudengitele maksti stipendiumi. Selle suurusjärku ma ei mäleta, sest ise ma seda ei saanud, kuid abiks oli see kindlasti. Eriti neile, kes maksid ühiselamu koha eest.

 

Õppeained ja õpingute korraldus vastasid üldiselt minu ootustele. Tagantjärele mõeldes oli minu arvates liiga palju teaduslikku poolt, just põhierialal keele osas. Üsna rasked ained, mis kohati meenutasid juba matemaatikat. Nii mõnegi sellise asemel oleks võinud olla pigem praktiline eluline kursus. Väga head valikud olid ülekooliliste valikainete listides, mis aitasid sessiooniks ettenähtud ainepunktid täis saada. Nende hulgas palju üldharivaid kursusi, nagu näiteks erinevad religioonid, kultuurid, ajalugu ja ühiskonnaelu lahkavad ained.

Praegu hindan omal ajal saadud hariduse taset päris heaks. Teooria ja praktika toimisid paralleelselt. Loengute kõrval korraldati seminare, kus kõlasid ettekanded ja laiemad arutlused. Enne bakalaureusetööd pidi kirjalikult koostama proseminaritöö ja seminaritöö valitud teemal ning neid ka suuliselt kaitsma. Pedagoogika vallas mängisid tähtsat rolli koolipraktikad. Esmalt vaatluspraktika, millele järgnes õpetamise praktika põhikooli ja gümnaasiumi astmes. Kõik leidsid omale sobiva kooli selleks kogemuseks. Mina olen tänulik, et sain gümnaasiumi astmes praktiseerida õpetamist Tallinna Prantsuse Lütseumis, mis omaette elamus. Just nagu oleksin vahepeal Pariisis ära käinud. Mulle meeldisid ka kohtumised kooliväliste külalisesinejatega, kes pidasid mõnel sotsiaalselt pakilisel teemal loengu või organiseerisid avatud vestlusringi. Need ei puudutanud eriala.

Tudengitele pakuti mitmekesist vaba aja sisustamist. Peamaja ja keeltemaja alakorruse fuajees seisid teadetetahvlitel reklaamid linnas pakutavatest sportlikest treeningutest, meditatsioonidest, kunstilistest ja kultuurilistest ringidest. Samuti info tulevastest pidulikest sündmustest koolikeskkonnas, linna klubides ja kontsertsaalides. Ülikoolis tegutses laulukoor, kuhu tudengeid liituma kutsuti. Eks nendesse üritustesse ja trennidesse investeeriti osa oma õppelaenust ja stipendiumist.

 

Eesti kultuuriloo õppejõud dotsent Leo Villand hoolitses selle eest, et tudengid saaksid õppeainest osa ka väljaspool auditooriumi. Selleks korraldas ta palju väljasõite valitud paikadesse. Meid sõidutas suur reisibuss, kus bussijuhi juures asuvat mikrofoni kasutas rääkimiseks härra Villand ning soovi korral võisid seda tarvitada ka õpilased oma mõtete avaldamiseks, kuid viimastest jäi see puutumata. Selle eest muutis õppejõud järjekordsele kultuuriobjektile lähenedes eesootava koha oma vahetu kõnemaneeriga atraktiivsemaks. Käisime ühiselt Tartus Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Kirjandusmuuseumis ning jalutasime linna kultuurilistes piirkondades. Külastasime Paldiskit, Harju Madise, Keila ja Rapla kirikut. Viimases istus ärksa olekuga dotsent isiklikult rõdul seisva oreli taha ja mängis nagu väljaõppinud organist. See avaldas muljet. Ta viis meid ka oma maakodusse Rapla lähistel, kus kostitas kõiki sooja maitsva taimeteega. Peatusime Uku Masingu kodutalus ja Enn Vetemaa suvekodu kõrval. Meie marsruutidele jäid ka Carl Robert Jakobsoni Kurgja Linnutaja talu, Varbola linnus ja veel muud kultuurilooliselt märgilised keskused. Need lõbusad arendavad sõidud ei unune.

 

Ülikooli toitlustamine oli minu arvates tasemel. Keeltemaja esimesel korrusel tegutses söökla, kus iseteeninduse korras haarati toidud kandikule ja sõidutati elavas järjekorras seistes kassani. Ilmselt veel nõukaaegse juraka kassaaparaadiga esitati arve ja maksta sai minu mäletamist mööda sularahas. Tundus, et toonane valik ja hinnatase olid tasakaalus. Menüüs esindatud supid, praed, magustoidud, joogid ja mõned pagaritooted. Toidud olid maitsvad. Üheks huvitavamaks valikuks pidasin hapuoblikasuppi, mida tihti pakuti. Hilisemas elus olen just seda meenutades tahtnud ise kodus valmistada, kuid siiamaani pole veel jõudnud. Kättevõtmise asi. Avara söökla kõrval asus väiksemas ruumis kohvik, kus müügil valdavalt kondiitritooted, tee, kohv ja mahlad. Kohvik oli avatud sööklast pisut kauem ja need kahepeale võimaldasid korraliku toitumuse ka pikematel õppepäevadel. Siiski tuli ette hetki, mil hilja õhtul enne koju minekut sai ülikooli tagusest kioskist ostetud suur soe hamburger.

 

Ülikool pakkus paljudele tudengitele majutusvõimalust. Üks ühiselamutest asus Pärnu maantee ääres, Ajakirjandusmaja lähedal. Teine kohe ülikooli taga, Karu tänaval, kust kooli kõndida vaid kaks minutit. Karu tänava ühikas elasid mitmed minu kursusekaaslased. Ma ise majutusteenust ei vajanud, sest käisin kooli Harjumaalt autoga või bussiga. Külastasime Karu tänava ühikas oma kursakaaslasi. Elu tundus seal lahe.  Lihtne magamistuba ja köök rõduga. Pliit toidu valmistamiseks, kapid, laud ja toolid. Elati kahekesi ühes korteris, õpiti ja võeti vabalt. Selles hoones toimusid ka minu terviseõpetuse lisaeriala loengud, kuna üksikud ruumid olid kohandatud õppeklassideks. Alakorrusel istus kitsukeses putkas valvur, kellele tuli ette kanda oma tuleku põhjusest ja viibimise ajast. Kord oli majas, kahtlasi isikuid sisse ei lastud ja kindlal ajal algas öörahu. Kui palju ühika eest üüri küsiti, seda ma ei tea, aga usun, et väga ei nööritud.

Mina asusin ülikooli viimasel õppeaastal tööle ühte Tallinna gümnaasiumisse. Ametlikku suunamist ja kohustuslikku koolis töötamise aega tollal riik ei kehtestanud. Kõik oli tudengi või lõpetanu vaba valik. See viimane aasta nõudis parajat pingutust, sest koolitöö kõrvalt sooritasin viimaseid eksameid ja kirjutasin bakalaureusetööd. Raske oli, aga asja sai. Bakalaureusetöö edukas kaitsmine pani ülikooli perioodile pidulikult positiivse punkti ning lõpuaktusel võis vaid rõõmust särada. Minu pedagoogiline töö koolis piirdus ühe aastaga, misjärel leidsin uusi väljakutseid. Väga toeks oli soome keele lisaerialas omandatud soome keel, kultuur, soomlaste elulaad ja ajalugu, sest õnneliku juhusena sain aastateks tähtajalise töökoha Soome Turismiarenduskeskuse Tallinna esindusse, koos rohkete Soome komandeeringutega.  Vahepealne elu on olnud kirju ja õpetlik. Viimased seitse aastat olen tegutsenud vabakutselise kirjanikuna ja ajakirjanikuna. Avaldanud seni neli raamatut, palju artikleid veebi- ja pabermeedias. Teinud hooajalisi lepingulisi kaastöid erinevatele ajakirjadele ja ajalehtedele. Minu meedialood on ilmunud eesti, soome ja vene keeles ning jõudnud piiri taha. See paindlik töö on pakkunud rahuldust ja toonud tunnustust. Eesti filoloogia erialaline taust on siin abiks olnud.

 

Oma kunagiste kursusekaaslastega kooskäimisi pole ammu olnud. Viimane koosolemine leidis aset 2005. aasta suvel ühes Raplamaa turismitalus. Kohal viibis võibolla pool kursuse liikmeskonnast, mõned koos peredega. Oli meeldiv päev ilusas looduslikus keskkonnas. Programmi kuulus rabamatk, saun, toitlustus ja vaba tegevus. Päikesepaistel sai palju suheldud, meenutatud ja muljetatud. Õhtul sõitis igaüks oma sihtpunkti. Aastate eest pakuti välja uut kokkutulekut, aga siis tulid need praegused kriisiajad vahele ja ei tea, kas ja millal veel koosviibimisi tuleb.

Kõik minu kursusekaaslased on toredad armsad inimesed ja loodan, et nad on kõik terved ja elavad ilusat elu.

 

Andre Tamm