Pärimustarkuste Instituudi juures töötab üks mees, kes mõtestas lahti vähi olemuse ja muutis selle oma immuunsüsteemi osaks…

Teekond, mida meditsiin ei märka

Aastaid tagasi öeldi mulle, et mul on vähk. Mitte lihtsalt vähk, vaid selline, millega kaua ei elata. Prognoosid olid koostatud, ettekirjutused tehtud, süsteem valmis mind vastu võtma kui järjekordset surejat. Aga elu valis teise tee. Minu sees hakkas tööle midagi, mida ükski masin ega tabel ei suutnud kirjeldada – minu enda immuunsus, uus rütm, uus tasakaal. Ma ei hakanud võitlema, vaid kuulama. Mitte ainult arste, vaid oma keha, sisemist teadjat. Selle tulemusel ei saabunud valud, ei alanud lagunemine. Saabunud oli uus tasand, kus inimene ja haigus ei pidanud teineteist hävitama, vaid said hakata koos elama.

Ometi ei tähendanud see, et maailm minu ümber oleks rõõmustanud. Pigem vastupidi – vaikne kahtlus asendus ähvardava veendumusega: “Küll sul valud veel tulevad.” Selle asemel, et küsida, kuidas see võimalik on, manati mind surma. Selle asemel, et näha fenomeni, nähakse kõrvalekallet. Selle asemel, et õppida, kardetakse. Nii ei rääkinud minuga elu, vaid süsteem. Meditsiinisüsteem, mis on kaotanud kõige olulisema komponendi – võime imestuda.

Sest kui arst ei kuula, kui ta ainult määratleb ja mõistab ette, kui ta ei tee ruumi inimese sisemisele teadmisele ja kehatarkusele, siis ta ei ravi. Siis ta manab. Ja see on vastuolus kõige sellega, mida Hipokraates kunagi õpetas. Vanne, mille järgi “ära tee kahju”, ei kehti ainult skalpelli või kemikaali puhul. See kehtib ka sõnade, hoiaku ja vaikimise kohta, mis sisuliselt ütleb: “Sind pole olemas.” Aga ma olen. Ma olen elus ja ma ei ela varjus. Ja ma ei ole üksi. Üle maailma on tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes elavad väljaspool standardseid prognoose. Nad ei ela mitte hoolimata vähist, vaid koos sellega. Nad ei ole ime, nad on tulevik. Aga see tulevik kõnnib mööda meditsiini akna alt – ja keegi ei ava ust.

Suurim eksimus tänapäeva lääne meditsiinis ei ole see, et kõik ei ole veel ravitav. Suurim eksimus on see, et ei ole süsteemi, mis otsiks ja uuriks neid, kes on oma teekonnal leidnud midagi uut. Ei ole kanalit, mis avaks ukse n-ö “ebastandardsetele” patsientidele, kelle eluviis, vaimne hoiak või tundlikkus on viinud nad tasakaalu. See on mitte ainult eetiline lünk, vaid teaduslik pimedus. Kuidas saab meditsiin areneda, kui ta keeldub nägemast evolutsiooni? Kuidas saab õppida, kui suletakse silmad elu loomulike katsete ees?

Iga arst peaks olema väike teadlane. Mitte ainult selleks, et teada, vaid selleks, et tahta teada. Loodus ei saada uusi avastusi laborikatsetega, vaid läbi inimese. Läbi tema muutuste, reaktsioonide, sisemiste ärkamiste. Iga vähiga harmoonias elav inimene on elav teadustöö, mille esikaas on olemas – aga mida keegi ei loe. Selle asemel, et vaadata teda kui tulevikku, nähakse teda kui kõrvalekallet. Aga just kõrvalekalle on teaduse ema. Tavaline kinnitab, erand loob. Kui meditsiin ei õpi eranditest, siis ta ei liigu edasi. Ta ei ravi tulevikku, vaid lihtsalt konserveerib minevikku.

Olen näinud, kuidas arstid pööravad pilgu kõrvale, kui inimene ei sure õigel ajal. Olen kuulnud hääli, mis usuvad rohkem prognoosi kui pulssi. Olen tundnud vaikset trotsi, kui inimene usaldab oma sisetunnet rohkem kui statistikat. Aga see, mis minus on töötanud, ei ole ime. See on lihtsalt kuulamine. Usaldamine. Ja koostöö oma keha, vaimu ja keskkonnaga. Kui meditsiin ei tunnista seda koostöövõimalust, siis jääbki patsient süsteemile võõraks. Ja nii rikutakse kõige sügavamat lubadust, mida arst annab – mitte ainult mitte teha kahju, vaid olla inimese kõrval, mitte tema vastu.

Kui arst ei ole enam teadlane, kes märkab, kui loodus räägib inimese kaudu, siis ta ei ole enam ka ravija. Ta on lihtsalt haldur. Aga maailm ei vaja haldureid. Maailm vajab ärkavaid arste, kes ei karda öelda: “Ma ei tea, aga ma tahan teada.” Kes suudavad seista silmitsi elu imelikkusega, mitte seda eitada. Sest mõnikord ei vaja inimene mitte uut ravimit, vaid seda, et keegi teda tõesti kuulaks. Siiralt, eelarvamusteta, uudishimulikult. Ja siis võib juhtuda midagi, mida ei saa mõõta – inimene ei jää mitte ainult ellu, vaid hakkab elama.