1990. aastatel kasvatasime kuni kuus siga aastas ise. Sealiha panime nii palju kui mahtus külmkappi ja ribid ja pekise osa soolasime pütti ning suitsetasime. Osa liha andsime tütrele, emale ja tuttavatele, kes meile abis käisid.
Juurviljad ja puuviljad me kasvatasime ise. Enne rahakurssi tuldi suure autoga Tallinnast porgandit ja muud juurvilja ostma. Nõudlus oli tollal suur. Ühel aastal oli 14 sajameetrist vagu kapsaste all. Taimed kasvatasin kasvuhoones ise. Sügisel hapendasime iga nädal kapsaid ja abikaasa viis hapukapsad Viljandi Maksimarketi kauplusse müüki. Juurvilja viisime müüki ka Viljandi Turu kioskisse. Inimesed ostsid ka väiksemaid kartuleid, mis odavamad olid. Juurvilja müügist saadud raha eest soetas abikaasa talutehnikat.
Ka hoidised tegin ise nii, et riiulid olid täis. Leiba ma tegin paar korda ise aga enamasti ostsime poest. Eesti jahu kõlbas küll, et head saia teha.
Tšekkide aeg oli hirmus. Tuli kogu aeg arvestada. Aga saime hakkama ja aitasime ka teisi. Kunagi hiljem seminaril ütles Vilja Savisaar, et tšekisüsteem oli tekitatud ja kaupu olevat laod täis olnud. Kauplused olid tõesti pooltühjad. Kui tuli Eesti kroon käibele, olid kauplused kui imeväel kaupu täis. Aga ostmiseks oli raha vähe ja tuli arvestada, et saada toime uue palgapäevani või pensionipäevani. Oli palju inimesi, kes igat senti arvestasid.
Eks me proovisime uudishimust ka palju tooteid ära. Nägid head välja ja maitsesid hästi ning jäime osa toite ka edasi ostma. Kiirel ajal ostsime ka valmistoite. Hakkasime toitu ostma kord või kaks korda nädalas, kui muud asja ka linna oli. Piima tõi tuttav koju kätte kolm korda kolm liitrit nädalas ja raha maksin kuu lõpus.
Köögis on aeg-ajalt ikka remonti tehtud ja praegu on neljas elektripliit. Köögis on ka puupliit, mida kasutame väga külmal ajal. Avatud kööki meil ei ole, sest seina ei saanud ära lõhkuda, kuna see oli kandesein teisele korrusele ehitatud suurele kaminale. Söögituba on eraldi, uks ja sein vahepeal. Uuemad toidunõud (mitmed serviisid ja muu lauakatmiseks) on söögitoas puhvetkapis. Igapäevased nõud on köögis riiulis. Köögitehnika (kombain, juurviljakoorija, leiva- ja saiategemisemasin, mikserid, mikrolaineahi jne. olid olemas. Tegin sügiseti supipõhjad ka retseptide abil ise. Tegin salateid ise. Kuna olin allergiline ja suhkruhaiguse tõttu pidin tervislikke toite tegema väetamata ja mürgitamata aiaviljadest. Suvel grilliti tihti ka meie aias liha ja vorstikesi. Juurvilju ja salateid sõime kõrvale. Sõime terrassil suure laua ümber. Ja ka sünnipäevad tähistasime väljas süües.
Retsepte sain raamatutest, ajakirjadest, sõprade ja tuttavate käest ning kirjutasin kladesse.
Kui Eestisse tuli seakatk, jätsime seakasvatuse ära ja hakkasime kanu kasvatama. Munad oma käest võtta! Kala sööks rohkem, kui ta nii kallis ei oleks.
Kuna me viimasel ajal ei talu haput, hakkan vähem mahla tegema (laste jaoks). Meil on üle 80 marjapõõsa, anname teistele tasuta võimaluse korjata (kes viitsib korjata ja aurutada). Paneme ise ja ka sugulased marjad toorelt karpidega sügavkülmakappidesse.
Peotoidud teen enamasti ise. Väljas söömas kutsete puhul oleme käinud harva.
Kodust eemal olles olen käinud söögikohtades söömas. Austrias käisime mägedes suure taldriku suurust šnitslit söömas. Saksamaal, Itaalias ,Prantsusmaal käisime söömas ka nende rahvustoite, kuid meil olid kaasas oma toidud bussis söömiseks. Baierimaal käisime suures kuulsas õllesaalis, mis jättis sügava mulje. Joodi ja lauldi, aga purjus inimesi ei olnud näha.
Külaliste puhul ja jõulude ajal me järgime laua katmise ja rahvuslikku söömise kultuuri. Ka ürituste korraldamise ajal me järgime vastavalt Eesti rahvatähtpäevade puhul erinevaid rahvatoite. Iga osavõtja toob midagi toidulauale ja kõik on maitsev.