Meie pere söögilaud

Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud Lisatud: 16.11.2016

Autor: Külli - 1980

Uued söögid ja maitsed, muljed neist.

Uutest maitsetest on mul kõige eredam mäletus seoses banaanidega.Meie pere oli lihtne ja ilma eriliste tutvusteta, uhkete töökohtadeta, nii et lääne kaubale me väga hästi algul ligi ei pääsenud. Ühel õhtul aga, aastat ma ei tea, aga usun, et see võis u 1990.a algus olla, tõi ema meile proovida kuivatatud banaane, mida ta oli 2 pakki naabrinaise käest saanud. Naabrinaise mees oli mingi õmblustsehhi boss ja sealtkaudu need banaanidki vist välja ilmusid. Banaanidel oli ümber uhke kollase-sinisekirju krabisev pakend, aga banaanid ise olid veidrad pruunjad ja kleepuvad pisikesed plönnid, mis maitsesid sama veidralt kui väljagi nägid. Need olid imalad ja esmapilgul eriti mulle isegi ei maitsenud ja mäletan, et kõhklesin algul kaua, kuidas neid sööma peaks, sest olin kuulnud, et banaanid tuleb enne söömist ära koorida ega tulnud selle pealegi, et pakendis olevad on juba ammu kooritud! Aga põnevus oli ikka suur, ei tihanud kogu pakki korraga äragi süüa, võtsime ikka ükshaaval neid banaane sealt seest, et kauemaks jätkuks.
Veel üks esimesi lääne toidukaupu, mis meie pere lauale sattus, olid Mehukatti joogid. Kas seal oli sees mahl v siirup, ma täpselt ei mäletagi, mäletan ainult suurt oranzi plastkanistrit, mille sees oli oivaline apelsinimaitseline jook.
Uhke ja teistmoodi tunne oli algul ka ise poest omale välismaiseid maiustusi osta, eriti just neid, mida juba hakati ka telekas reklaamima, siis lihtsalt pidi ostma just Stimoroli v Diroli nätsu, Marsi, Snickersi v Bounty sokolaadi.
Suur elamus oli ka see, kui Haapsallu tekkis esimene Hamburgeri putka, tollase kunstikooli hoovile. Need esimesed hamburgerid maitsesid kohe väga hästi, olgugi, et kastet tilkus igale poole ja hambavahed olid pärast kapsaliblesid täis. Saime sealt idee ka ise kodus hakata omale hamburgereid tegema, aga see oli ikkagi rohkem käepärastest vahenditest: võtsime tavalise saia 2 viilu ja panime nende vahele ketsupit, hapukapsast ja kotletti ning oli hea lihtne kõhutäide olemas. Kui ketsup moodi läks, siis algul ostsime ka seda poest, aga kuna meil oli oma aiamaa, hakkasime seda peagi ka ise oma tomatitest tegema. Peab siiski tunnistama, et kodune ketsup oli oluliselt tuimema maitsega ja poe omale jäi see tol ajal minu jaoks alla, tänasel päeval ma aga enam üldse ketsupit ei tarvita. Lihtsalt enam ei maitse.
Esimesed pitsad sõin mina vist suhteliselt hilja, arvan, et see võiski olla 1998a suvi. kui tekkisid esimesed peikad, kellega väljas söömas käisin ja siis oli põhikohaks ikka Haapsalu tuntud pitsabaar Pizza Grande, mu lemmikuks oli seal Liguuria, pitsa mereandidega.

Kohvikutes ja restoranides sõõmas käimine

Kohvikutes söömas hakkasime käima u 1990. a keskpaigas, aga kindlasti mitte igapäevaselt. Pigem viis ema minu ja õe välja sööma mõnel erilisel puhul, kooli- v klassi lõpetamisel, sünnipäeval, vahel ka palgapäeval. Hiljem käisin väljas söömas juba austajatega.
Algusaegadest mäletan, et üks kohvik v baar tegutses Haapsalus kohe Ehte tn koolist üle tee asuva maja keldris, selle nime ma ei mäleta, aga seal sai paar korda söömas käidud ja mind hämmastasid sealsed kandilised ja musta värvi lauanõud. Toit maitses neilt taldrikutelt kuidagi hoopis teistmoodi. Peamiselt tellisime kohvikutes prae kõrvale ikka friikartuleid, sest ise kodus teha polnud neid võimalik ja need olid nii moes. Ka oli uudne see, et iga prae kõrvale pakuti väljas mitut sorti salateid, kodus oli ju korraga vaid üks, kui sedagi.
Teine tore koht, mis 1990. Haapsalus tegutses ja kus meie sageli käisime, oli Kuuse tn ühes eramajas tegutsenud Kristi Toidutare, seal oli vähe melu ja väga head toidud. Legendaarseks on jäänud muidugi ka Laterna Baar vanalinnas, mis tegutseb tänaseni ja toiduvalik pole seal samuti aastatega palju muutunud, ainult kvaliteet käib vahepeal alla ja siis jälle paraneb.
Veel meenuvad vanematest söögikohtadest Haapsalus Helgi baar v kohvik, mis tegutses praeguse linnavalitsuse maja keldris, hiljem tehti sinna kontorikaupade pood. Veel oli Näksi baar, kus paar korda käisime, see koht Lihula mnt-l on praeguseni alles, aga sel pole praegu eriti head mainet.

Uus köögitehnika

Seda meil palju ei olnud, kuna vana tehnika oli igati töökorras, meenub vaid, et kusagil 1997.a paiku ostis isa uue köögikombaini, millega oli mugav köögivilju riivida ja tükeldada. Kuna isale maitsesid üle kõige rosolje ja kartulisalat, siis peale selle köögikombaini ostmist tegi ta endale neid hakkimistnõudvaid salateid pea iga nädal ja kohe ikka väikeste pesukausitäite kaupa! Vahel ei mallanud ta isegi ära oodata, kuni kartulid ära jahtuvad ja siis jäid need soojalt sisse pandud kartulid imelikult liimjaks massiks salati sisse, aga õnneks see maitset eriti ei rikkunud.
Esimene kokkupuude filterkohvimasinaga oli mul aga sõbranna pool, aasta oli siis samuti 1998 ja ta palus mul ise kohvi ülea panna, kuni ta ise toas toimetab. Vaatasin siis seda imelikku leiutist ja nuputasin, kuhu küll see vesi tuleks panna ja kuhu kohvipuru… Viimaks paningi nii selle keema, et vesi oli kohe all kannus ja ega sealt mingit kohvi muidugi imeväel välja tulema ka ei hakanud….

Igapäevaste söögiharjumuste ja pidusöökide muutumine

Ema tegi paaril korral ise kodus pitsat, nii nagu oli kuulnud, et alla paks taignapõhi ja peale palju ketsupit, hakkliha ja juustu, nii et jäi selline mõnus ja kodune. Jõulude ajal oli ka praadi lihtsam valmistada, sai poest osta eelküpsetatud ja maitsestatud liha, mis sai tunniga valmis, mitte ei pidanud enam pool päeva seda ahjus vaaritama. Pidusöökideks jäid traditsioonilised salatid aga veel pikaks ajaks. Ema varieeris maitseid ka kuigipalju, alati ei teinud päris tavalist kartulisalatit, vaid jättis mõne koostisosa välja v lisas hoopis juurde, nt õuna, tomatit, paprikat vms. Või tegi nt hoopis kana-, makaroni-, riisi-,makra- vms salatit. Ja tikuvõileivad v erikujulised võileivad olid vahepeal moes, isegi sai neid kolmnurkseid ja kuusnurkseid leivaviile suure lauanoaga välja lõigatud. Torte hakkas ema samuti kodus ise tegema, aluseks enamasti poest ostetud tordipõhjad. Onunaine tegi sünnipäevadeks alati ka glasuuriga, tarretisega torte v küpsisekooke, mida meil kodus kunagi ei tehtud, need olid eksootika omaette. Ja suhkurdatud äärtega morsiklaasid, mida proovisin hiljem ka kodus ise järele teha, aga välja eriti ei tulnud.