90-ndatel tulid meremeestele ametiühingu palgad. Krooni tulekuga kadusid valuutapoed, kus meremehed said valuuta eest oste sooritada. Valuutapoed olid vaid meremeestele ja müügil oli seal vaid välismaalt toodud kaupu.
Krooni tulekuga muutus tavainimeste elus pea kõik. Kui muidu pidi restorani sisse saamiseks tunde järjekorras seisma, siis meremeestel oli sisse saada lihtne: kas andsid althõlma midagi välismaist või maksid. 1991. aasta navigatsiooni hooajal sõitsin tiiburlaevadel Luik ja Sinilind, kus oli palk 400 krooni ja veel lisaks 100 marka n.ö. komandeeringu raha iga reisu eest. Elu oli ilus, sai iga päev Soomes randuda ja linnapeal tiiru teha ning imestada, kui erinevat elu elavad kahe linna inimesed, kes pole tegelikult teineteisest üldse kaugel. Tavainimene Soome lihtsalt ei pääsenud, oli vaja viisat, seega ei saanudki sugulased-tuttavad päris hästi aru, millest ma räägin, kui pajatasin suurtest kaubamajadest ja kaupade rohkusest. Kuna võimalusi oli palju ja pakkumisi tuli üha ahvatlevamaid, siis 1991 sügisel läksin Panama lipu alla sõitma kaubalaevale Wallona. Meremeeste elu oli 90-ndatel väga ilus, palgad ja võimalused olid suured. Meremehe passiga oli maailm valla ja tööd palju.
