Aastal 2020 leidis mu tuttav loodusfotograaf metsast vana pedaalidega mänguauto. Auto oli küll üpris halvas olukorras aga kuna me olime just last ootamas, uuris ta, kas me ei taha sellega midagi teha. Mõte pedaalidega autost tundus lahe ja huvi asjade parandamise vastu oli mul olnud juba pikalt. Nii lasimegi auto enda poole tuua.

Kuna sellel ajal elasime korteris oli vaja mingit kohta, kus selle projektiga üldse tegeleda. Õnneks oli Tartus just avatud Paranduskelder: töökoda kus sai tasuta, annetuste või siis väikese aastamaksu eest käia asju parandamas. Sain seal õhtuti käia rahulikult auto kallal nokitsemas, kasutada tööriistu ja arutada teistega, kuidas mingit asja täpselt parandada.

Olin endale eesmärgiks võtnud teha enda lapsele mänguauto ja ei vaevanud ennast piinliku täpsuse või originaalosadega. Põhiline et saaks sõita, ei oleks kuskil teravaid nurki ja võiks olla ka värske värv. Esmapilgul ei olnud hästi aru saada, kas sellest üldse mingit asja saab aga lähemal uurimisel oli selge, et põhikonstruktsioon, pedaali- ja juhtimismehhanism olid kõik olemas ja kuigi väga roostes, siis ikkagi enam vähem töökorras. Hakkasin siis masinat tükkideks lahti võtma ja tegelema sambla, muda ja rooste eemaldamisega. Üsna kiiresti sain kõik sõitmiseks olulised asjad puhtaks ja liikuma. Järgnes pikka periood keretöödega. Väänasin kere enam vähem õige kujuga, pahteldasin augud ja asendasin väga halvas korras tükid suvalise vana plekiga. Siis veel kõvasti lihvimist, pahteldamist ja värvimis ja oligi kere korras. Järgmiseks võtsin ette rattad, millel olid küll kummid alles aga väga rabedad ja katkised. Neile liimisin vanadest jalgratta väliskummidest lõigatud ribad peale, et need korralikult koos püsiks. Veel sai tehtud polstriga istmekate, vineeri tükist rool välja lõigatud ja vanadest klaaspurgi kaantest said tuled.

Tegin kõike seda vahelduva eduga, rahulikus tempos, suuresti enda lõbuks. Nii kuluski mul umbes 2 aastat, et peaaegu loodusega üheks saanud masinast teha lapsele üks tõeliselt vahva mänguauto.