ERMERM

Mina küll valmis pole

Ole valmis! Lisatud: 25.10.2022

Liina Kuntor-Kits 66 aastane, üksi elav lesk, füüsilise puudega. Minu ema, 95 aastane.
Väike lugu: Täna tundus toas kuidagi külm. Juba kolm päeva tundus. Lülitasin õhksoojuspumba sisse, seni olin kokku hoidnud. Köha ja nohu olid mind kätte saanud. Kortermaja renoveerimisega venitatud/ alustatud teema andis positiivset alust arvata, et otsad andnud soojaveeboileri asendajaks ei peaks juhuslikke lahendusi paigaldama ja soe vesi hakkab nagu nõiaväel varsti-varsti suure raha toel voolama. Ah et kuidas olla valmis? Et tulevikus elektrita ja võimaluseta kolida sugulaste-sõprade poole. Päris intrigeeriv. Ausõna, mul ainult üks poeg, kellel väikeses majas ahjuküte. Vabandan maani, selliseks saamatuteks olen enda neli poega kasvatanud: ei oska nad püstkoda ega metsa onnikest ehitada, lõkkel karu küpsetada ja on õpetatud – koolitatud igapäevatööd tegema. Aga mine tea. Milleks neile tulevikus klassikaline õpetajaamet, kuigi tsaariajal ja Pätsu ajal anti koolmeistrile küttepuid? Koolimajas pisikene tuba kauba peale. Aga praegu on ju rikkama riigi aeg. Kokkuvõtvalt – valmis ma ei ole. Vanuril st minul üksinda võiks olla võimalik soojale maale põgeneda – niikuinii täidavad meie maa … Nagu lapsepõlve mängus: täidan-täidan laeva? Kellega? Aga omad jäävad ju maha. Kõik see minu pere. Kas see siis ongi minu lugu, et kuidas olla valmis? Vabandust, unustasin jutuvahus enda 95-aastase ema, kellele lõime väärika vananemise tingimused oma kodus, mis kõik elektriga seotud. Nii et mida teha emaga? Kas peaksin kiirkorras müüma mugavustega enda ja ema korterid ning ostma maale välipeldiku ja heal juhul kaevuga tarekese? Või veel hullem (tuginedes mingi kanali mingi saatejuhi saadetele) leidma mahajäetud asumis katkise korstna ning pliidiga korteri, sest elu maal on elamist väärt. Nii et kokkuvõttes – mina küll valmis pole.