24. märtsil 2020. a tähistasin oma 50. sünnipäeva. Seoses piirangutega, mis on tingitud coronaviirusest, ei ole me kedagi sünnipäevale kutsunud. Ja minu sõbranna, kellega me tavaliselt peame sünnipäeva, on praegu Venemaal, kus ta elab ja töötab. Oleme temaga tuttavad lasteaiast saadik, praegu näeme väga harva, aga meie sünnipäevi, 8. märtsi ja Uut Aastat kindlasti tähistame koos. Sel aastal pidasin sünnipäeva kahekesi emaga. Panime lauale meie nukud – üks nukk Diana (punapea) tähistas samuti juubelit – ta sai 40 aastat vanaks!, teine nukk tähistas oma 16. sünnipäeva (juba suur tüdruk!), selle nuku kinkis mulle ülalmainitud sõbranna 2004. a; sellel nukul on nii nimi kui ka perekonnanimi – ta on Jekaterina Mölder. “Perekonnanime” andsime silmaarsti Harras Mölderi auks, kes tegi mulle 2003. ja 2004. a silmaoperatsioonid.
Selle sünnipäeva peolaual oli meil minu poolt küpsetatud keeks rosinatega, Kalevi trühvlikompvekid, liköör Vana Tallinn, trühvlikoogid ja Eesti Pagari jõhvikarull. Jõime kohvi koorega.
Ema kinkis mulle raha ja ma ostsin endale kõrvarõngad granaadiga, kohe panin neid kõrvadesse, aga pildil ei ole nad nähtavad. Ema keeldus pildistamast, nagu alati. Ma pildistasin ennast koos nukkudega, kes olid sel korral minu peolised. Nende seltsis ei olnud meil nii kurb, tegime isegi nalja, et Diana on punapea nagu minu ema, kes värvib juukseid hennaga, nii et kohe näha, et oleme sugulased. Pärast “pidu” panime karbi jõhvikarulli suure tüki ja pakkisime keeksi; helistasime ema õele ja viisime temale maiustusi – andsime need kätte trepikojas, saime kingituse ja läksime kohe koju tagasi. Niimoodi ma tähistasin minu 50. juubelit. Mul on kahju, et ülejäänud õnnitlused tulid kõik elektroonsel kujul – kas SMS või elektroonne õnnitluskaart, nii et mul ei jäänud ühtki õnnitluskaarti mälestuseks.