1990. aastal olime peale tehnikumi lõpetamist pool aastat esimeste pääsukestena Lääne-Saksamaal põllumajanduspraktikal-talutööl. Oktoobriks oli juba omajagu autoraha kogutud ja otsingud käisid. Paraku toimus samal ajal Saksamaade ühinemine ja idasakslaste ostuhuvi oli vanade autode hinnad ülespoole viinud. Käisime üht-teist vaatamas ja lõpuks osutus taskukohaseks tuhmkollane VW Derby LS, 1978. aasta oma. Kõige võimsam versioon, 1,3 ja 44kw/60hj, kaalu ca 700kg. Praeguste autode lisasid ei olnud, ka klaasipesu käis vasaku jalaga pumbates.
Saksamaalt tagasi sõitsimegi üheksa inimese ja kolme ostetud autoga (2 Derbyt ja üks Lada). Korralik seiklus oli, Berliinis kaotasime üksteist ära, Poolas kohtusime taas. Valgevene Grodno kaudu tulime Poolast välja, ei tahetud millegipärast üle piiri lasta, aga viina eest oldi nõus. Viin jäi aga meil viimasest autost andmata, üle saime ikka. Kuna oli üleliiduline bensukriis, tuli edaspidi tankimiseks igasugu välismaa värki loovutada. Riias polnud eriti teeviitasid, seal ekslesime mitu tundi, kuni üks hea inimene meiega kaasa sõitis ja suuna kätte näitas. Lätis läks minu autol veel summuti katki, aga koju me kõik jõudsime. Kuna mul sõidupraktikat oli olnud vähe, sain selle teekonnaga ka autosõidu selgeks.
Edasi hakkasid autoomaniku mured-rõõmud-jamad. Summuti keevitamisega läks põlema lekkiv paak, õnneks oli töökojas toimiv kustuti. Paagi parandasin seebiga, pidama ta enamvähem jäi, vahepeal tuli lihtsalt seepi juurde mätsida.
Välismaa autol tuli maksta toll, alles siis sain auto Tartu Autoinspektsioonis arvele. Registreerimise numbriga ka vedas. Vahepeal võeti ära saksa transiitnumbrid, aga tol ajal polnud suureks probleemiks ilma numbriteta Tartust Võrus käimine.
Talved olid tol kaugel ajal ilmtingimata korralikult lumised ja suverehvidega sõitsin algaja juhina mitu korda kraavi. Üks kord ka nii õnnelikult, et tee kõrval olnud känd kraapis auto küljelt tolmu maha, värvil aga polnud kriimugi (!).
Järgmisel, 1991. aasta suvel värvis sõber auto ilusamaks kollaseks ja kerge roostega küljekarbid-tiivaääred värvisin mustaks. Tehnikaga aga probleeme jagus – geneka relee asemele läks juhtmeid välja tuues vene villise oma, karburaatorit tuli pidevalt puhastada, kuna tühikäik kadus pidevalt ära, katkenud tagavedrude asemele sobisid sapaka omad, jahutusventilaator tuli teha salongist lülitatavaks …
Rõõmu oli aga ka palju, sai käidud Saaremaal, Pihkvas, Rock-Summeril … Ka kiirendus oli sellel Derbyil päris hea, vähemalt tolleaegsete Zigulitega võrreldes.
1991. aasta lõpul viis teele jooksnud kits ära pool iluvõret ja tuleklaasi, võre asemele sai mingi aretis ja tuleklaasiks pleksiklaas.
1992. aastal sõitsime ühesilmalise Derbyga uuesti Saksamaale, Lübecki lähedale, tallu tööle. Auto jukerdas (põhiliselt karbuss, radikas läks ka kaks korda katki) ja sõit kestis koos piiridel ootamistega 5 päeva. Saksa sõbra käest sain autole uue, udutuledega Polo nina ja auto enam-vähem korda. Tagasisõit oli Derbyle luksuslik – laevaga läbi Helsingi koju. 1993. aasta alguses müüsin oma esimese auto ära Pihkvasse, kus ta oli juba korra käinud.
Aga see terveks jäänud pool iluvõret on siiani garaažiseinal alles…
