See kõik juhtus kolm aastat tagasi novembris, kui sõitsin nagu tavapäraselt pärast õhtust trenni autoga koju. Olime emaga lähedased. Ta helistas mulle tavaliselt üle päeva, et lihtsalt küsida, kuidas mul läheb. Ema teadis, et aja mõttes on mõistlik helistada pärast tööd, sest muidu olen ma kaks-kolm tundi trenni tõttu hõivatud. Seetõttu kummastas mind, et samal ajal, kui rääkisin telefonis oma vanatädiga, helistas mulle ema. Veel hirmutavam oli see, et minu tädi alustas juttu lausega: “Kas ema juba helistas ja ütles?” Sellise küsimuse peale ei osanud ma öelda muud, kui et ma tõesti ei saa aru, millest räägitakse. Kuna samal ajal helistas ema minu olemasolevale kõnele sisse, siis ütlesin, et ema helistabki ja saan rääkida. Kõne valides oli mul juba ärev tunne. Kui ema telefonikõnele vastas, kostus telefonis vaikus, millele järgnes nuuksumine. Sellest hetkest muutus minu jaoks edasine elukäik väga suurel määral.

Minu ema sai 2016. aasta novembri lõpus teate, et tal on kasvaja. See kõne tehti talle kell pool kaheksa õhtul, mistõttu võib ette kujutada, et sellise teate peale variseb inimesel maapind jalge alt ning eesootav öö kujuneb unetuks. Nii juhtus ka minu emal. Saan öelda, et ema oli inimene, kes hoolis oma tervisest. Ta käis perearsti juures kontrollis ning ärgitas seda tegema ka oma lähedasi. Paraku oli pärasoole kasvaja tema organismis võtnud järgmiseks perearsti visiidiks sellised mõõtmed, mis võimaldas hiljem arstidel diagnoosida tal neljanda staadiumi kaugele arenenud pärasoole kasvaja. Tundub, et selle raske haiguse sümptomeid oleks pidanud juba varem märkama, aga paraku keegi meist ei osanud seda teha. Kiire kaalulangus, söögiisu kahanemine, meeletult tihe tualeti külastamine – need kõik olid selle koleda haiguse sümptomid, mida ema eksponeeris kui rohelise tee joomise tagajärge. Isa küll mainis ühel korral, aga vanematega mitte koos elanuna, küsides emalt tervise kohta sain alati krapsaka vastuse: „hea“. Ja ei osanud keegi meist selles kahelda…

Ema oli tugev naine, töökas ja enesekindel, aga selle haigusega kadus kõik. Ta ei kaotanud töövõimet, sest tööd tegi ta sõna otseses mõttes elu lõpuni. Saades teada, et kasvaja on võtnud enda kontrolli alla ka teisi elundeid, anti talle mõista, et olukord pole kiita, aga lootust ei tohi kaotada. Ja seda ei kaotanud ema viimase hetkeni. Lähendastele ütles ta ikka, et „kõik läheb hästi“. Ja seda ka oma maisest elust lahkumisele eelnenud päeval. Pärast haiguse diagnoosi jätkas ema tööl käimist, aga ta polnud enam sama inimene. Ta vältis väljaspool tööaega väljas käimist ja inimestega suhtlemist. Ta tundis, et teda vaadatakse imelikult. Jah, kindlasti vaadatigi, aga sellest tundest sai ema üle liiga hilja. Kahjuks päädis see sellega, et ta ei kasutanud ära talle antud aega, et nautida elu täiel rinnal. Lähedastena püüdsime olla talle igal moel toeks, aga vähk, võttes organismi, võtab tihti inimestelt ka enesekindluse, murdes neid emotsionaalselt. Ikka ja jälle võis ema käest kuulda küsimust: „Miks just mina?!“.

Ravi saamiseks Võru ja Tartu vahet sõitmine ei murdnud ema. Talle polnud raske sõita bussiga Tartusse, tulla pärast keemiaravi Võrru tagasi ning minna päev hiljem tööle. See näitab, kui kohusetundlik ta oli, ning kui tõsiselt võttis ta oma tööd. Ja kõige selle kõrval suutis ta oma suure mure kõrval ikka tunda huvi, kuidas läheb tema tütrel, õdedel ja teistel sugulastel. Ta tõesti hoolis ja näitas seda ka väga selgelt välja. Ja ikka oli temaga koos lootus, et kõik läheb hästi – ta hoolitses oma tervise eest toitudes nii, et raviks oleks veri korras ning elas võimalikult tervislikult. Esialgu oli tal raske käia pärast tööd või vabal päeval jalutamas, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta tegeles ka sellega. Ütlesin talle ikka ja jälle, et värske õhk on talle vaid hea ning viib ka mõtted mujale. See aeg, et käia väljas, tuleb leida.

Minu kalli ema jaoks oli kõige raskem see, kui ühel päeval, minnes taaskord Tartusse ravile, öeldi talle, et Haigekassa ei rahasta enam tema ravi. See oli tema jaoks väga suur šokk, kuid samas ka õnnistus, sest selle teatega tuli meie ellu vähiravifond „Kingitud elu“. Taotlesime koos emaga kahel korral fondist abi ja olime kõik koos lähedastega mõlemal korral pisarateni liigutatud, kui saime teada, et meie palve on saanud positiivse tagasiside. See lootus, mis fond annab, on nii haigele kui tema lähedastele kirjeldamatu väärtusega. See võimaldab inimesel nautida seda kõige ülimat – olla elus ja olla koos lähedastega.

Ema elas alates sellest ajast, millal ta sai diagnoosi, läbi väga palju – mitmed keemiaravi seansid, stoomi paigaldamise/kasutamise, juuste kaotuse, 1,5 kg kasvaja eemaldamise – mis paraku kõik päädis tema lahkumisega maisest elust minu 30-ndal sünnipäeval. Mõtlen ikka, miks just sel päeval ja ajal, mil ma ei viibinud Eestis, aga ju tahtis minu ema, et mäletan teda terve oma elu. Ja küllap ta näitas sellega oma hoolivust, sest ta oli tõesti minu jaoks maailma kõige hoolivam ja armastavam ema. Aga tema kiirustamine teispoolsusesse oli liiga kiire – inimene oli ainult 59 aastat selles maises elus saanud elada. Ja eriti kiired olid need viimased kolm päeva, mil haigus peatas tema oluliste organite töö nii kiirelt, et algul arstide poolt lubatud maksimaalsest kahest elukuust sai vaid kaks ööpäeva. Rääkimata sellest, et ema läks haiglasse otse töölt ehk inimene oli enne kaht ööpäeva täiesti töötav ja tavalist elu elav inimene. Tõsi küll, juba nädal aega kestnud valudega alaseljas ning paistes jalgadega.

See on minu ema lugu võitlusest raske haigusega. Paraku selliseid võitlusi on meie ümber väga palju ning sellega seotud inimesi veel enam. Vähk, kui raske haigus, ei puuduta ainult haiget ennast, vaid kõiki tema lähedasi. Siinkohal soovin siiralt tänada „Kingitud elu“ fondi, kes tõesti annab haigele ja tema lähedastele lootust. Just seda, mida selles olukorras on kõige enam vaja. See lootus võimaldab võidelda ja olla hoitud.

Emast jäi maha palju – tütar, elukaaslane, armastatud lemmikloom, õed ja teised lähedased. Me kõik mäletame teda alati ja lubasin emale, et ta võib seal üleval meie kõigi üle uhke olla. Olge õnnistatud!