Neile lastele, kellele mingil põhjusel ei saanud kunagi osaks seda rõõmu, et kodus oleks olnud päris oma koduloomad – oli Tamagochi nagu esimene näide sellest, et tehnoloogilisest arengust võiks tulla mingigi kasu igapäevaelule. Sinu päris oma lemmikloom, keda sa said igale poole kaasa võtta, kes pani sind mõistma, et lemmiklooma pidamine polegi ainult mängimine, vaid oma lemmiku eest peab ka hoolt pidama. Meil olid maal vanaema-vanaisa juures küll loomad, aga päris seda tunnet ju ei olnud kunagi, mis on siis, kui saad õhtul oma lemmiku salaja teki alla võtta ja kaissu krabada.

Tamagotchi oli kõike seda ja lisaks ka algava nutiajastu sillutaja. Et meie, 90ndate lapsed saame vabalt hakkama kõige selle äpindusega, mis meid tänapäeval ümbritseb. Et me ei karda tehnoloogiat, sest mõistame, et selles haavatavas eas võis sellest digitaalsest sittuvast ja alatasa vinguvast asjast saada sinu päris esimene tõeline sõber. Tänu Tamagochile on tehnoloogiavidinad arenenud nii kaugele kui praegu on, sest see oli tõeline teerajaja inimese usaldusele tehnoloogia vastu.