ERMERM

Minu esimene lääne auto oli Ford Transit

Lääne autode saabumine Lisatud: 27.12.2016

Autor: Valev - 1969

Kuidas see juhtus, vajab veidi pikemat selgitust.
Juba 80-ndate lõpus, kui rahvusvaheline suhtlemine avardus, tekkisid ka võimalused välispraktikaks.
Talunike liit seadis suhted sisse muu Euroopa taluliitudega ja nii said noortalunikud minna praktikale Soome, Rootsi ja Taani taludesse. Noortaluniku piiriks oli 30 eluaastat, aga sinna juhtus ka ikka „vanakesi”, sest kes ei tahtnud heast teenistusest ära öelda. Olgu küll kohe lisatud, et see tasu oli pigem alla kohalikku miinimumtasu, aga meie jaoks väga arvestatav.
Õppisin toonase nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemias (lõpetasin Eesti Põllumajandusülikooli nime all, praegune Eesti Maaülikool).
Esimest korda sain suveks praktikakoha 1992. aastal Rootsi. Koht asus paarkümmend kilomeetrit Helsingborgist, mis jääb Lõuna-Rootsi. Tegemist oli taimekasvatustaluga, kus suvekuudel oli vaja palju tööjõudu. Nii me olimegi seal, kaks eestlast, paar leedukat ja viis-kuus poolakat. Kokku kümmekond inimest omas nö sulaste majas. Toitu valmistasime ise, seejuures käisime üle paari nädala tegemas soodsaid sisseoste naaberlinnas Helsingöris, Taanis.
Ja nüüd mõelge sellele, et tegelikult olid ju piirid kinni ja vaja oleks läinud viisat jne. Aga kontroll praamile, mis väljus iga veerand tunni tagant, oli nõrk. Siis ei osatud ju arvata, et mingid muu riigi elanikud sellist lahkust võivad ära kasutada:). Üks vanem leedukas, kellele olen seoses oma autoga ka tänulik (aga sellest veidi hiljem), oli vanem meesterahvas ja suhteliselt jõuliste näojoontega ning teda ka ükskord kontrolliti. Õnnetuseks oli ta siis passi maha unustanud ja seetõttu tuli peremees kohale kutsuda. Nagu me ise ütlesime (ikka huumoriga), et tullakse orjale järgi. Aga muus osas mingeid probleeme ega sanktsioone ei tekkinud.
Ja eks sellest praktikast välismaal oleks omaette lugu rääkida.

Aga omaette lugu on seotud ka autoga.
Rootsi talunikud olid väga valmis aitamaks kaasa talude ja maaelu arengule Eestis ning seetõttu olid nad nõus kinkima oma vanemat talutehnikat, mida Eesti taluliit üldises korras organiseeris Eestisse. Tuleb tunnistada, et valdavalt oli see tehnika tõesti omajagu vana, aga asi seegi.
Olin sulastest üks väheseid, kellel olid nii sõiduauto kui traktoriload olemas. Ja nii juhtus, et üks naabertalunik pakkus mulle oma vana Ford Transitit.
Kui mälu ei peta, siis päris tasuta ma seda ei saanud. Hinnaks võis olla 500 Rootsi krooni ehk ligi 1000 Eesti krooni, mis 1992. aasta sügisel oli ikka päris mega summa, aga teenistust arvestades siiski mitte väga hull. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et päris niipalju see mulle maksma ei läinudki.
Autode toomist taluliit enda peale ei võtnud. Seega pidin oma väga vähese kogemuse pealt sõitma läbi Rootsi ja Stockholmi ca 600 kilomeetrit laevale ja ka mitte otse Tallinna. Nii imelik, kui see ei tundu tänapäeval, siis odavam oli tulla läbi Helsingi. Ja pileti ostsid ära mu vanemad Eestis ja saatsid postiga Rootsi. Seejuures Soome viisat käisin vormistamas Soome saatkonnas, mis asus Ramlösas, tuntud joogitehase hoones.
Enne kui puändini jõuan, siis sellest, et mismoodi ma leedukale tänulik olin. Olles juba mõnda aega sõitnud talu ja Helsingborgi vahet jäin ükskord autoga teele. Ja see juhtus mõned päevad enne minu ärasõitu. Alguses tundus suisa imelik, et kas probleem ongi vaid tühjaks saanud kütusepaagis, sest omaarust, kuigi diisel oli meie mõistes väga kallis, olin paaki piisavalt täitnud. Lõpuks, kui talusse jõudsin arutasin seda asja leedukaga. Tema kui vanem mees ja tehnikaga rohkem kokku puutunud tuvastas asjaolu, et üks silinder ei tööta korralikult ja seetõttu neelab auto rohkem kütust. Olin suht õnnetus olukorras ja kujutasin juba ette, et kui meeletult pean ma raha nüüd alla panema ja et kas üldse on mõtet selle autoga teele minna. Mis imet leedukas tegi, aga igal juhul ta auto kallal nokitses ja mootor hakkas korralikult tööle ning probleemi edaspidi ei olnudki. Nii, et aitäh toredale leedukale!

Aga milles on lubatud asja puänt? Tegelikult on neid isegi kaks. Üks neist oli seotud transiidiga läbi Soome.
Stockholmi sadamas palus toll mul keerata numbrimärk maha. Milleks see vajalik oli – ei osanud tol hetkel küll arvata. Mis aga tõsiasi, siis numbri kruvid olid nii roostes, et läksin tolliametniku juurde, kehitasin õlgu ning püüdsin oma suht nõrgas inglise keeles (suvi otsa suhtlesin leedukate ja poolakatega rohkem vene keeles) selgeks teha, et ei saa numbrimärki maha. Lõpuks lõi tolliametnik käega ja lubas laevale sõita. Soomes selgus, et tuleb ühest sadamast teise sõita. Aga milles küsimus? Alles hiljem kuulsin, et teised eestlased, kes olid samuti autodega tulnud, maksid ränka raha autode teisaldamise eest ühest sadamast teise, sest numbrimärke ei olnud küljes …

Teine puänt asjal oli see, et paari kuu pärast tuli koju mingi ametlik paber Rootsi tollilt, millel oli pool rootsi pool inglise keelne tekst ja millel ilutses suur number ca 250 rootsi krooni. Süda läks saapasäärde ja mõtlesin, et mille vastu ma nüüd eksinud olen (no äkki see transiidi asi). Helistasin siis Rootsi saatkonda, kes palus omakorda võtta ühendust Eesti maksuametiga.
Ja mis selgus. Oli vaja anda oma konto number, et Rootsi riik saaks mulle kanda üle vastava summa „tänutäheks” selle eest, et oli viinud nende maalt minema „vanarauda”. Nii öelda utiliseerimis- või siis eksporditasu, kuidas keegi seda võtab.
Aasta pärast müüsin selle kastiga auto maha ca 5000 krooni eest ja ostsin juba sõiduauto, ikka välismaise.


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii