Minu esimene laulupidu toimus tõesti 5.juulil 1987. aastal Laulukaare all mudilaskoori ” Ellerhein” ridades, 10- aastasena.

Mustjala villastes triibuseelikutes ja sukkmütstes, selline oli Ellerheina vorm. Meie dirigendiks oli Anneli Mäeots. Ellerheina prooviruumid olid Pioneeride palees Mustamäe teel( praegune Kullo, kõrval asub Löwenruh park).

Paljud mu koolikaaslased Tallinna 55.keskkoolist osalesid samal ajal tantsupeol, olles kirumise ja vandumisega selgeks õppinud Mait Agu moodsa seadega ” Põhjamaa lapsed” ja Maido Saare ” Koolimütsitantsu”.

Üsna pea – täpselt aasta- pärast seda toimus sealsamas ka esimene Rock Summer, selge sula-aja märk. 11- aastasele paras ulme, arvestades et rock- ega diskomuusikat meie kodus keegi ei kuulanud, meil polnud ka ühtegi makki.

Jõudsin laulupeole kohale( vist haiguse tõttu) peaproovide ajaks, ja pidin küllalt lühikese ajaga tuhandepealise lauljate karja sees seistes selgeks saama nii Eesti kui NSVLiidu hümni sõnad+ aldipartii( laulsin II alti)

Ma ise ei mäleta, et oleksin end telekast näinud, aga sugulane rääkis, et märkas mind – üks põlvik lontis, pahur nägu peas.

Repertuaaris oli üks omapärane lugu: Hans Hindpere/ Leelo Tungla “Karvast sõpra oodates”- kõigil lauljatel olid kaasas oma karvased sõbrad, kaisukoerad. Kollase- ja pruunikirju koer tuli peo jaoks spetsiaalselt osta.

Deklamaatori ja innuka ” Tähekese” lugejana teadsin ma Leelo Tungalt hästi, ta oli ikka päris tegija.

Samuti oli lugu marssimisest, kus tagusime trummipulkadega rütmi. ( Laulu pealkirja ei mäleta, aga sõnad algasid nii: Marssimine läheb kohe valla, mis meil sest et vihma alla kallab…) Pulgad tegi valmis isa.

Mäletan ka valge peaga vana Ernesaksa – ta saabus nagu staar ja võeti vastu kisakooriga.

Heliloojate ja dirigentide väljahõikamine käis, nagu ikka, suurte ovatsioonide ja ” kätemerega”. Lapsena ei osanud sellistest austusavaldustest midagi pidada, aga vehkisime kaasa.

Avalaul oli, nagu ikka, “Koit”. Sellele järgnes G.Podelski “Laul Leninist”.

Ja loomulikult oli lõpulauluks Ernesaksa ” Mu isamaa on minu arm”….Juba siis oli see nn.mitteametlik hümn, väga mõjus ja südameid avav. Kuna Raudne Eesriie veel vägagi toimis, tundus mulle see massipsühhoosi ilming kummaline: mis toimub, lauljad nutavad?! Et mis mõttes…uljas V.I.Lenin ja nüüd äkki salapärane hardus – otsekui lauljate vaikiv kokkulepe, mässu eelaimus…

Ametlik kasvatus oli ju ateistlik ja ajalooõpikud, teadagi, riigitruud.

…Minu järgmine laulupidu, kust ise osa sain võtta, toimus alles aastal 2014, Vabaõhumuuseumi segakoori liikmena.

Aga see on juba teine lugu ja teine muusika.

 

Mirja-Mari Smidt, s.1977

Eesti Kunstnike Liidu liige,

1987 tehtud fotol kannan Ellerheina kontsertvormi – roosat froteepusa.