ERMERM

Minu esimene nutitelefon

Asjad, taaskasutus ja prügi Lisatud: 11.08.2022

Autor: Jiří - 1993

Esimese nutitelefoni soetasin alles 2019. aastal, ajal kui kõigil minu ringkonnas olid nutitelefonid kasutuses juba ligi 10 aastad. Telefoni valimisel otsustasin taskukohasuse järgi ning sedasi sai ostetud Hiina firma Huawei üks odavamatest mudelitest. Minu sisemine valgustatud tarbija loogika (või apologeetika) käis sedapidi – ,,vahet ju pole, nagu nii kõiki ka kallid (seega oletatavasti kõrgema kvalideediga) telefone toodetakse samalt ebakvaliteetselt ning ebaeetiliselt ning kõik on samamoodi ,,mitteparandatavad”. Tänapäeva nutitelefonide eluiga on üldiselt hinnatud 2-3 aastaks. Olin selleks vaimselt valmis. Tõesti, varakevadel 2021 telefon kukkus külmkappis laadimisporti ees põradale ning seejärel ei olnud enam võimalik telefoni laadida. Taibasin, et viga on saanud laadimisporti osa ning oletasin, et kui seda ära vahetada saab telefon korda. Nutitelefonide remonditöökojas oli hinnati parandus ca 100 -150€ ülatuses. Laadimisport ise maksis 14€ (kui Hiinast tellida ning oodata paar nädalad siis 0,9€) Telefon ise uuena maksis 200€. Oleksin olnud ma nn tavaline tarbija, usun, et läbi hammustades valemit – kas ostan uue, mis maksab ainult natukene rohkem kui vana parandamine ning tõenäoliselt kestab kauem või lasen 150€ eest parandada oleksin ma kohe kindlasti otsustanud uue eseme soetamise poolt. Kuigi olemas oli kolmas, kõige odavam ja endale väljakutse pakutavam variant – parandada ise. Märkuseks toon välja et, endale mul puuduvad igasugused elektroonika eriti peenelektroonika oskused, Õnneks aga meie töökojas (Paranduskelder) oli nutitelefonide parandamiseks olemas kõik peened ja veidrad tööriistad. Ostsin laadimispordi varuosa ning asusin tööle. Igasuguse tänapäeva nuti telefoni parandamise protsessi peamiseks väljakutseks on telefoni lahti saamine, ehk tehasest kokkusulatatud ning kokku liimitud tehnovõileiba dekonstrueerimine. Selleks, tavaliselt kuumutatakse ees või tagumist kaant ning pisikeste plektrummi meenutavate kangutajaid telefoni peamise korpuse ning tagakaane vahele suruda. Hetkel kui on parandajal juba mitu kangutajaid õnnestunud vahele toppida on tarvis imuri abil kaant lahti saada. Selle sammuni jõudsin kuid olin liiga rutakas ning tagakaan (mis koosneb klaasist) läks täiesti puruks seega tehes pinda krõbeliseks, mille külge immur enam ei kleepunud. Sedasi lõppes mu katse telefoni parandada ning panin telefoni koos varuosaga sahtlisse.

5 kuud hiljem, tuli ilmutus, ausalt ei tea kust, lihtsalt daydreamingi jooksul tekkis idee, kuumutada telefoni võrdselt igalpoolt (asetades telefoni 3d printeri printimise aluse peale, mida saab sättida konkreetse temperatuurile) ning uputada ühenduskohta ispropüleen vedelikuga, et liimi mis tagakaan ning pemise osa sees hoiab sulatada ning seejärel vaid kangutajate abil klaasi lahti saada. Ime, ime, saingi lahti. Prantsuse keelse video tutoriali põhjal demonteerisin oma telefoni paljaks ning vahetasin osa ära. Sain selle käigus väga palju targemaks – sain aru, et tegelikult moodulid, millest telefon koosneb on üsna modulaarsed ning neil on kindel viis kuidas neid ühendatakse ning samuti kindlad võtted nende ühendamiseks ja lahti võtmiseks. Panin kõik ilusti tagasi kokku (”ilusti” – tagasipaneku protsessi käigus kannatas sõrmajäljede lugemise andur) ning taga klaasi Paranduskeldri kultuuri kohaselt teipisin ära McGayveri teipiga. Telefon töötab tänapäevani.

Mu kogemusest hindaksin, et inimsed võiksid olla julgemad, mida puudutab ka peenelektroonika parandamist. Loomulikult tavainimsel näpib tööriistadest ja vahendistest, kuid neid vähemalt Tartus saab tulla kasutada Paranduskeldrisse.