ERMERM

Minu esimene tantsupidu

Noorte laulu- ja tantsupidu Lisatud: 05.07.2022

Autor: Jaan - 1955

Minu esimeseks tantsupeoks Tallinnas oli koolinoorte II laulu- ja tantsupidu 24.-25. juunini (mõnes allikas 23.-25. juunini) 1967. Kavast selgub, et tantsupeo ametlik nimetus oli Eesti NSV koolinoortee II laulu- ja tantsupidu ja see oli pühendatud oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale.
Olin 1967. aasta kevadel lõpetanud Saaremaal Kahtla 8-klassilise kooli 5. klassi. Meie õpetaja oli tantsupeoks ette valmistanud nii 5.-6. kui 7.-8. klassi tantsurühma. Ülevaatus toimus millalgi kevadtalvel Orissaares ja Tallinna tantsupeole pääsesid mõlemad rühmad. Kuna aga tantsupeoliste saatjaid nappis, otsustas õpetaja Silvia Muul sõita Tallinna vanema ehk 7-.8. klassi rühmaga. Ei mäleta, et meie, viiendikud ja kuuendikud, oleksime koju jätmise pärast kurvastanud.
Sama aasta juuni alguses toimus Kuressaares maakondlik (tollal Kingissepas rajooni) laulu- ja tantsupidu, kus meie kooli mõlemad rühmad esinesid. Proovide vaheajal kutsus õpetaja mind neljasilmajutule. Tema kõrval oli üks naine, kes, nagu hiljem selgus, osutus Kingissepa 8-klassilise kooli tantsuõpetajaks Heivi Pajusaareks. Nende rühmas oli üks poiss jalaluumurruga haiglasse sattunud ja vaja oli asendustantsijat. Meie õpetaja Silvia Muul pakkus välja mind. Andsin nõusoleku üsna vastumeelselt, kuna ma ei tundnud rühmast kedagi, kuigi olin 1. klassi lõpetanud samas koolis. Lootsin, et ema ehk pole ettepanekuga nõus ja ootamatu olukord laabub, aga kõik toimus välgukiirusel: juba samal päeval saadi mu emalt jah-sõna. Ka muud küsimused (proovisärgi kangas, joogi- ja kultuuriprogrammi raha) aeti kähku korda. Oma partnerit Helgi Vaga nägin esimest korda alles Tallinnas.
See oli mu elu esimene Tallinna-sõit. Varahommikul (ilmselt oli see esmaspäevane päev) viidi meid Kuressaarest (resp. Kingissepast) bussidega Kuivastusse, kust sõitsime praamiga Virtsu. Praam oli kaks korda väiksem kui praegused ning puupüsti kompse, lapsi ja saatjaid täis. Virtsus pidime oma kraamiga kõmpima mõnisada meetrit jaamani, kus ootas rong. Ma polnud varem elus rongiga sõitnud ja lootsin, et see on vägev ja kiire sõiduriist. Pettumus oli suur: rong sõitis nii aeglaselt, et oma arust võinuks ma selle kõrval Tallinna joosta. Sõitsimegi kuus-seitse tundi ja Tallinn-Väiksesse jõudsime hilisel pärastlõunal. Seal pandi meid bussidesse ja viidi majutuskohta. Meie elasime Belinski tänavas mingis koolis. Saime kohe ka süüa, kuna olime päev läbi pidanud võileibadega läbi ajama. Tühi kõht on tantsupeolise parim kokk.
Proovipäevadesse jagus tohutut kuumust ja paar tõsist äiksevihmahoogu. Vähemalt ühel hommikul läksime prooviväljakule märgade riietega, sest keskkütteta majas need öö jooksul eelmise päeva vihmast ära ei kuivanud. Seepärast ajas mind tõeliselt vihale 2017. aasta tantsupeo laupäevase kontserdi vihma tõttu ärajätmine kahel põhjusel: esiteks peteti mitut tuhandet inimest ja teiseks oli see tunnistuseks, et kasvatame… Kolme punkti sisu tõlgendagu igaüks omatahtsi. Ja ärgu räägitagu, et Vabaduse väljakul mõne rühma improviseeritud etteaste toimumata kontserti korvas.
Meie saatjad hoolitsesid, et tantsijatel oleks alati juua. See oli eriti tähtis, kuna mingeid müügiputkasid ma prooviväljakutelt küll ei mäleta.
Kingissepa 8-klassiline kool kandis oma noorte tantsijate eest igati hoolt: Saaremaalt oli tellitud buss, mis meid prooviväljakutele ja sealt majutuskohta vedas. Rühmad, kellel bussi polnud, seiklesid Tallinna trammide ja bussidega. Meie õpetajad olid koostanud ka õhtused kultuuriprogrammid. Mäletan siiani Kadrioru pargi, Pirita ja vanalinna külastust. Pärast ühte proovipäeva oli kavas minna ka kontserdile, aga see plaan jäi pikaks veninud proovi tõttu katki.
Tantsujuhtidest on meeles Niina ja Alfred Raadik ning iseäranis Kai Leete: juhipuldist alla tormates võttis ta kolm astet korraga ja paari baleriini õhuhüppega jõudis ta patusteni, kes vajalikku tähist üles ei leidnud või joondumisest ei hoolinud. Ja hääl! Andsime endast kõik, et tal meie juurde asja ei oleks. Liigijuhtide nimestikust Leetet ei leia. Huvitav, miks ta seal oli. Või osales ta kava montaažis? Ei tea. Poiste koormus oli suurem kui tüdrukutel. Pidime tantsima „Nukilist polkat“ ja vist ka „Pulgatantsu“. „Nukilise polka“ proovidest mäletan Salme Valgemäed. Ta oli range, aga tegi ka nalja. Siis ei osanud ma veel aimata, et 17 aastat hiljem hakkan Salme käe all Tuisulises tantsima.
Ega Kalevi (tollal Komsomoli) staadionil õpetajad meid omapäi luusima lasknud, jäätise ostminegi oli korraldatud kambakaupa. Kontserti polnud ka eriti võimalik vaadata: tuli ühe värava juurest teise juurde kiirustada, siis väljakule minekut oodata või riideid vahetada. Ühte tantsu siiski mäletan: minu lemmikuks sai keskkoolirühmade „Soovide valss“.
Põhihirm oli teistest maha jääda ja ära kaduda. Seepärast pidi eriti tähelepanelik olema. Ja erinevalt Saaremaast oli siin inimesi, kes eesti keelt ei mõistnud.
Nüüd on sellest 55 aastat möödas. Olen ka hiljem koolinoorte tantsupidudel osalenud (2002, 2007, 2011), siis aga õpetajana. 1997. aastal nimetati täiskasvanute rühmi memmedeks ja taatideks. Üldtantsupidude staažigi on omajagu (1985, 1990, 1994, 1999, 2004, 2009, 2014). Esinetud on kolmel meeste tantsupeol (2006, 2010, 2015). Ja Eesti-Soome ühine tantsupidu Helsingis 2000. aasta suvel oli põnev kogemus.
Elu koosneb juhustest. Ehk saigi mu tantsupidude kogemus alguse lihtsalt ühe teise tantsija jalaluumurrust.