“Olen Eero Kangor, 11 aastane. Olen käinud ühes välisriigis Saksamaal. Õigemini seal olen ma otseselt reisinud. Muidu olen astunud ka Läti, Leedu ja Poola maale. Kõigis nendes maades olime me alati ainult hetkelisel pausil. Sõit Saksamaale algas 17. juulil 1993. Sõitu alustasime kell 6:00 hommikul. Umbes kell 10 jõudsime Läti piirile. Umbes kella 14 jõudsime Leedu-Läti piirile ja kell 20 (u[mbes]) jõudsime Leedu-Poola piirile. Varssavisse jõudsime umbes kell 1 hommikul. Sõitsime läbi linna läbi ühe tunneli. Kõik kohad olid säravaid tulesid täis. Seda oli kaunis vaadata. Linnast väljudes pandi bussis telekas-video käima. Momendil pandi üks film, mida olin näinud, kuid vaatasin ikka. See oli üks naljakas film ühest eradetektiivist. Temaga sai palju nalja. Ta sõitis alati prügikasti otsa, kui ta haiglasse ühte sõpra vaatama tuli. See mees oli valgepäine. Seal oli ka üks maffiooso, kes Inglismaa kuningannat ära tappa tahtis. Ma ei saanud küll aru, miks. Igastahes ta ei saanud tappa kuningannat, kuna see eradetektiiv ta päästis. Seal maffiooso juures oli üks kena tüdruk, kes eradetektiivile väga meeldis. Lõpuks nad vist abiellusid, seda ma enam ei mäleta. Igatahes selles filmis sai väga palju nalja. Siis jäin magama. Hommikul kell 3. Tõusin üles kell 5. Nii, et sain magada ainult 2 tundi, aga selles polnud minu jaoks mingit tähtsust. Mind huvitas näha neid maid, kust me mööda sõitsime. Niisiis peatusime ühes bensiinijaamas. Läksin seal maha, et veidi värsket õhku hingata. Räägin vahepeal meie bussist. See oli “Estline” buss 44 kohaga, hea ventilatsiooniga, kui tahtsid maha minna oli selle jaoks eri nupp, kuid seda me ei vajanud, kuna bussis oli WC kraaniga. Vett tuli sealt küll vähe, aga läbi ajas, sest bussis ei saa ju kogu pagasit vee mahutamiseks raisata. Aga hea seegi, vähemalt hommikul sai hambaid pesta. Tee pealt võtsime ka vett, nii et polnud probleeme. Väga hea buss, ütleksin. Aga magada oli mõnes mõttes halb, sest istmed olid kaardus ja taha tooli lasta ei saanud, kuna taga istus teine inimene, kes kogu aeg virises, et temal on halb olla, see oli minu tobu nõbu Indrek Paas. Niipalju siis bussist. Nüüd tagasi algelise teema juurde. Niisiis umbes kell 10 jõudsime Saksamaale (endine DV Hitler). Esimene peatus Saksamaal oli ühes kohvikus, sealt osteti mulle Sprite pudel, mille korgi ma ära viskasin. Ema ei olnud sellega päri ja sai vihaseks. Nüüd ei saanud ju seda pudelit enam kasutada. Kell 14 jõudsime Berliini. Peatusime Berliini (DV osas) televisiooni masti juures. Seal läksid mõned inimesed maha. Peatusime vaid hetkeks. Siis algas jälle reis läbi Berliini. Berliin ma ütleksin on väga ilus ja ka suur linn. Seal oli palju müügikeskusi, mitu automüügikohta. Nägime Brandenburgi väravaid, Berliini loomaaia väravaid, ühte ilusat lossi [Charlottenburg] ja palju palju muud ilusat ning huvitavat. Ja kell 18:00 jõudsime oma sihtpunkti Hamburgi, kus buss peatus. Sinna tulid meile järgi meie vastuvõtjad Veronika Raykowsky ja tema poeg Peter Raykowsky. Nad tulid oma bussiga (Volkswagen Transporteriga). Bussis oli 7 kohta nii et kõik mahtusid korralikult sisse. Meid oli täpselt viis (Elin, Inge, mina, Tiiu ja Indrek) siis veel Veronika ja Peeter. Peeter juhtis bussi ja Veronika rääkis meiega. Tal olid kõigi jaoks baananid ja mahl kaasas. Ta pakkus ja kõik sai pikkapeale söödud. Me sõitsime üle väga kõrge ja suure silla. Ja sõitsime Elbe tunnelis. See tunnel läks Elbe jõe alt ja oli 2,9 km pikk. Hamburgis oli üldse 2350 silda. Ta oli suuruselt vist teine linn Saksamaal. Tuntud sealoleva sadama tõttu, mis oli väga suur. Nägime seda ülisuurt sadamat selle silla pealt. Nägime “autosaart” taamal. Sinna arvatavasti toodi uued autod või tehti seal, seda ma enam ei mäleta. Kui üle silla ja läbi tunneli oli käidud asusime Lüneburgi poole teele. Selleks ei kulunud kaua aega, sest Hamburg oli Lüneburgist ainult 22 km kaugemal põhja pool. Niisiis jõudsime kohale vast poole tunniga. Sõit venis pikaks, kuid siiski oli palju vaadata ja selgeks saada. Veronika rääkis kogu aeg, sest palju oli ju möödas sellest, kui Inge teda esimest korda külastas (see oli 18-dal juulil). Kui kohale jõudsime istus üks taat laua taga väljas veranda peal see oli Hans Raykowsky. Veronika mees. Õue peal mängisid kaks Saksa tüdrukut. Kui nad mind nägid olid nad teadmatuses, et kes me oleme. Indrek oli ka minuga. Ma küsisin ühelt keda arvasin olevat Raykowsky “Wie haist du?” Tema andis käe ja ütles “Ich haisse …” Küsisin teise käest see oli arvatavasti mingi muu. See ütles “Ich haisse Monica” (See oli musta – eelmine küsitatav valge peaga). Hiljem tuli välja, et mul on õigus, sest see keda ma pidasin Raykowskyks oligi (valge peaga) ja teine oli hoopis sõbranna Monica Winter.”