Olin siis vaid 16.-17. aastane, kui sain teha oma elu esimesed välisreisid. 16. aastasena käisin Soomes 1994. aastal ja hiljem 1995. aastal tegin kaks välisreisi. Üks suvel laevaga läbi Rootsi Inglismaale ja teine lennureis Saksamaale, millest tahangi kirjutada, kuna see mõjutas mu elu päris kõvasti.
Harju maakonnast otsiti välja 6 koolinoort, 3 poissi ja 3 tüdrukut, kes said võimaluse osaleda ühes noorteprojektis, mis tegeles kultuuridevaheliste erinevustega. Ega me hästi aru ei saanud, mida meilt seal oodatakse, aga tore ju välismaale minna, kui pole kunagi varem käinud ja veel lennukiga lennanud. Minu reisi algus oli ärev ja tahakski siinkohal rääkida võimalusest, kuidas Eesti aja alguses käis asjaajamine, mil võimalused tegelikult olid suhteliselt piiratud.
Minu reis pidi toimuma oktoobrikuu esmaspäeval kell 13:00 lennukiga Tallinnast Frankfurti. Reedel läksin veel enne reisi juuksurisse ja seal varastati juuksuritoolis olles ära mu käekott, milles oli sees ka Saksamaale minekuks pass koos viisaga.
Kohutav! Mis siis teha, ees ootas nädalavahetus ja mõned loetud tunnid esmaspäevani enne lendu. Tahtmine lennukiga sõitma minna oli nii suur, et see sama tahe sundiski mind tegutsema. Alguses tundus kõik „mission impossible“ ehk võimatu missioon. Ma ei olnud ju Saksamaale minekuks eriti midagi pidanud tegema, kui vaid, et kohtume lennujaamas. Reedel siis helistasingi meie Harju Maavalitsuse esindajale, kes reisi organiseeris, et ma ei saa tulla, kuna pass koos viisaga on ära varastatud, et mis ma teen? Sealt öeldi, et ürita uus pass koos viisaga esmaspäevaks saada. Ahaa, ok. Niisiis, polnud aega passida.
Tol ajal oli Eesti Vabariigi passi saamiseks vaja tõestada, et sa tõepoolest oled Eesti kodanik ja seejärel võisid üldse midagi taotlema hakata. Kuna oli vaja ainult ühe vanema poolset tõestust selle kohta, et nad on Eestist pärit, siis palusin emal otsida välja vastavad dokumendid sh. vanaema ja vanaisa leeritunnistused ning abielutunnistused, et tõestada, et nad seda olid. Seejärel läksin reede õhtul peale tööd dokumentidega vallavanema juurde koju, kes väljastas mulle tõendi selle kohta, et olen Eesti Vabariigi kodanik ja võin passi taotleda.
Kogu nädalavahetuse närveerisin kodus, sest ükski amet ju nädalavahetusel ei töötanud. Pakkisin asjad, et esmaspäeva hommikul paluda isal end linna viia ja mind linnas ringi transportida. Esmalt suundusime siis Endla tänavale, kus asus Passilaud ehk Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Olin kell 9.00 kohal, rääkisin jutu ära, mis juhtus ja et oleks uut passi vaja. Sealt öeldi, et uue passi trükkimine võtab nädal aega, kuid mul paluti minna ja tuua Politseiametist tõend varastatud dokumendi kohta. Juba tundus kõik lootusetu.
Läksin siis politseisse, rääkisin jutu ära, et mul oleks tõendit vaja ja seepeale vastati mulle, et see inimene, kes neid väljastab võtab vastu kolmapäeviti, et tulge siis uuesti. Ma ütlesin, et mul läheb 3 tunni pärast lennuk, ma ei saa kolmapäevani oodata, mille peale ametnik hakkas naerma, et kas te teete nalja. Ma ei jätnud jonni ja mangusin edasi. Siis kuidagi leiti lahendus ja ma sain selle tõendi. Suundusin tagasi Passilauda ja mind ootas seal ees trükivärske uus pass. Ma olin ütlemata õnnelik, mäletan, et jätsin sinna hästi suure kommikarbi, mis oli juba minnes kaasas ja üle antud koos dokumentidega.
Aga ega see ei tähendanud, et võin reisile minna, viisat oli ju ka vaja. Seejärel suundusin tänasesse Välisministeeriumi majja, kus asus Saksa ja Madalmaade suursaatkond. Jooksin uksest sisse ja kohtasin valvurit ning rääkisin kiiruga kogu loo ära ja selle peale vastas ta mulle: „Sprechen sie Deutsch oder Englisch?“. Appi, mul on kiire!
Vuristasin inglise keeles, nii palju kui oskasin, kell oli 11.30, viisasid väljastati kella 12.00-ni. Jooksin järjekorda. Tol ajal olid ju ainult teatud päevad ja tunnid, kui viisasid väljastati. Sealt sain 4x A4 lehte viisataotluseks mõeldud küsimusi, mis olid kõik kas saksa või prantsuse keeles. Üritasin ühe tüdrukuga koos neid täita, kes plaanis au pair-iks minna. Aga ma juhin tähelepanu, et ma ei teadnud täpselt, kuhu me lähme, kes meid majutab jne. Lisaks oli vaja pangakaardi andmeid jne. Mul ei olnud ju õrna aimu ka kuhu ja miks ma lähen. Järjekord jõudis minuni ja siis teatati mulle saatkonnas, et on vaja ka politseitõendit selle kohta, et dokument on varastatud. Ma selgitasin, et ma juba Passilauda viisin ühe, küsigu sealt koopiat kui vaja, et mul on kiire, sest lennuk väljub varsti. Ja neil ei jäänud muud üle, kui mulle passi viisa lüüa.
Joostes ja hüpates suundusin lennujaama, kus reisiseltskond mind rõõmuhõisete ja kallistustega vastu võttis. Ma jõudsin praktiliselt 3 tunniga teha omale uues Eesti Vabariigi passi koos Saksa viisaga. Super! Kui väga tahta on kõik võimalik, aga seda, et 1995. aastal, tundus uskumatuna. Reis Saksamaale oli tore ja huvitav, kohtusin paljude erirahvustest inimestega ja jagasime mõtteid ning nädal möödus kiiresti. Olime Frankfurdi lähedal sellises kohas nagu Nürburg.
Aga lennureis Saksamaalt Eestisse ei toimunud siis, kui pidi. Nimelt olid Estonian Airi lennuki mootorisse linnud sisse lennanud ja lend jäi ära ning pidi toimuma järgmisel päeval. Aga viisa anti nädalaks ajaks ja lõppes siis, kui pidime koju lendama. Ma mõtlesin, et sinna ma jään, aga õnneks olid kõik arusaajad ja meile organiseeriti majutus lennujaama hotellis nimega Sheraton.
Lisaks esimesele lennureisile sain ka esimese 5* hotelli kogemuse. Esiteks, sinna jõudes viis portjee meie spordikotid tuppa ja ootas tip-i, aga me ei saanud aru, mida ta sinna uksele ootama jäi. Hommikulaua kokk praadis mune ja kui härjasilm oli äärest katki, visati see prügikasti. Toit visati ära, kuna ei näinud selline välja nagu pidi. Igal juhul oli seal hotellis väga põnev ja suuresti tänu sellele kogemusele olen ma nüüd juba 20 aastat hotelli- ja turismisektoris töötanud. Sündmused, mis muutsid mu elu – 3 tunniga uus pass ja majutus 5* hotellis. Kõik muu, mis seal vahepeal toimus ei olnud sugugi nii tähtis. Selline oli minu lugu, mille üle olen elu lõpuni uhke.
Aitäh kõigile, kelle abiga see kõik teoks sai!
