Päris esimest rongisõitu ma konkreetselt ei mäleta, aga kindlasti oli see väljumisega Rapla rajoonis asuvast Lelle aleviku raudteejaamast. Asusin Lelle elama aasta pärast sündimist ja seal hakkasin tajuma ümbritsevat maailma. Lelle jaam on tähtis raudteede hargnemise punkt, kus pöörmed suunduvad Tallinna poolt tulles Viljandi ja Pärnu suunale. Esimene sõit võis kulgeda liinil Lelle-Tallinn või Lelle-Türi. Neil aastail 1970ndate lõpus käis isa igapäevaselt rongiga Tallinnasse tööle ja vahel käisin temaga kaasas. Türil aga külastasime sugulasi. Tollal oli kombeks sagedane külaskäimine, ka ühistranspordiga. Üldjoontes suudan esimestest lapseeas kogetud rongisõitudest ühte-teist meenutada ja üldistatult võiksiki seda võtta minu esimese kogemusena.
Kenas puhtas jahedas jaamahoones ostsime kassast pileti. Väikeses ootesaalis olid puust seljatugedega pingid, suunaga mõlemale poole, ehk sai istuda seljad vastakuti. Samas oli ka tualettruum. Krohvitud seinal asetsesid kell ja sõiduplaanid. Jaamahoone esisel ja ümber ilustasid maastikku hooldatud lillepeenrad, muruplatsid üksikute puudega. Õigeks ajaks seadsime sammud asfalteeritud perroonile ja jäime ootele. Sinnani paistis kätte jaamahoone seinal seisnud suur värviline plakat, millel teatud ettevaatuse märgistus ja lause: ”Võidad sekundi, kaotad elu!”, mis manitses reisijaid mitte mõttetult kiirustama. Nagu mujal ENSV-s, nii oli ka Lelle toonases jaamalähedases raudteeülesõidukohas autojuhtidele tõkkepuu, mis rongi lähenedes alla laskus ja ootele sundis. Isiklikult hindan tagantjärele väga seda meetodit turvalisuse tagamisel.
Rongi kohesest saabumisest andis märku eemalt kaikuv valjuhäälne signaal. Samal ajal seisis jaama ees mundris ja sirmimütsiga jaamakorraldaja, kes ümarat varrega märki vastavalt reeglitele hoidis ja viibutas. Nende tähendusi ma ei osanud aimata. Enamasti oli selles rollis naisterahvas, vahel ka mees.
Rongimootor esitles end häälekalt ja seisatades käis temast läbi veel häirivalt tugev susin, mis noortele kõrvadele meeldiv ei olnud. Sisenesime järsu kallakuga kõrgest hallide astmetega trepist, hoides kinni vastavast metallist tugitorust seina küljes. See astumine võis olla eakatele ja tasakaaluhäiretaga isikutele otse ohtlik, sest tagasisuunas kukkumine olnuks valus. Juhtus ikka, et vagunid olid täis, nii et istekohta ei leidunud. Sel juhul seisime sealsamas rongi vahekäigus kahe uksepaari vahelisel ahtal alal ja vaatasime aeg-ajalt läbi ukseklaasi vagunisse, et istme vabanemisel seda püüdma minna. Vahel liikusime läbi veelgi väiksemate vahekäikude, et teises vagunis võimalikule vabale istekohale maanduda. Need vagunitevahelised läbikäigu koridorid plärisesid ikka kohutava lärmiga, mis oli kõige räigem kõla üldse seoses rongiga. Tavaliselt oli vaguneid palju ja kõiki läbi käia andis paraja koormuse. Kui õnnestus istuma saada, hingati kergendusohkega. Istmete rivid asusid mõlemal pool seina ja akende ääres ja nende vahele jäi vaba põrandapind kõndimiseks. Jalutamisi tuli ikka ette, kasvõi niisama sirutamiseks või WC külastuseks. Seda viimast osakonda püüdsin vältida nii palju kui võimalik, sest seda koledalt kolisevat keha kergendamise keskkonda raudsetel liipritel täna kirjeldada hakkab kõrvadel, silmadel ja ninal paha. Rappuva lärmaka põranda kohal tuli nii mõnigi kord sportlase pingutusega leida sobiv asend sihtimaks põrandasse paigaldatud avatud poti asendajasse, mis hügieeniliselt just ei hiilanud. Ja kui suutsid toimingu ajal veel jalgel püsida, siis oli päev kirjas. Kõige tipuks paistis põrandaaukudest läbi raudtee kivine pinnas, mis kiirluubis aina tahapoole lidus.
Vagunites istmed olid heledast puidust, kõvad, libedad, seljatoega. Pikemal sõidul võttis tagumiku korralikult kangeks ja valulikuks. Igas niinimetatud boxix seisid kaks pikka pinki vastastikku, millel istujad üksteisega tõtt vaadata said. Osad reisijad lobisesid omi teemasid, mõned lugesid, oskuslikumad kudusid või heegeldasid. Väga võimekad keskendujad suutsid koguni magada. Peatustes uuesti hoogu keriv rong alustas esiti aeglaste rütmiliste ”tsuhh-tsuhhidega”, mis sujuvalt kiirenesid ja mõneks ajaks jälle tempokama ”muusikana” vältasid.
Väikest tülinat tekitasid pea igal sõidul ametikostüümides piletikontrollid, kes kõigilt ükshaaval dokumenteeritud sõiduõigust nõudsid. Paberist erivormistusega luba lasti raginal läbi selleks ettenähtud aparaadist, mis kontrolöril kaelast rippudes rinnaesist kattis. Ilma piletita kodanikke nimetati jänesteks ja neil tuli trahvi maksta. Käisid ka kõlakad, et sellised sunniti väljuma järgmises peatuses, kuid ma ei julge lubada selle kuulduse õigsust.
Tuttav marsruut ”Tallinn-Lelle-Tallinn” on mul igal suvel kindlalt reisigraafikus. Äärmiselt hea meel on näha Lelle rongijaama seinal minu luuletusega luuletahvlit ilmastikukindlast materjalist, mille pühendasin kunagisele kodualevikule ja mis leidis oma esindusliku koha 2022. aasta sügisel. Selles sisaldub lüüriliselt ja riimiliselt kohaliku jaama ja rongiliikluse olemus ja ajalugu.
Andre Tamm
