Aeg läheb kiiresti, aga see võis olla rohkem kui 15 aastat tagasi, kui ostsin Maxima toidupoest soodustusega lõnga. Olin äsja soetanud kudumismasina ja soov oli kududa endale kampsun. Õiget plaani polnud, kas teha pikem või lühem, aga alustasin kudumist. Töö käigus otsustasin, et see võiks tulla selline pikem. Kui olin valmis kudunud seljatüki ja esitükid, tekkis kahtlus, et varrukatele arvatavasti lõnga napib. Jaotasin allesjäänud lõnga pooleks ning kudusin edasi. Ja tõepoolest nii oligi, et kampsun oleks saanud 3/4 varrukad. Tahtsin ikkagi pikki varrukad. Palusin emal lõngatagavara lagedale tuua. Leidsimegi suht sarnase tooniga lõnga, kuid oh häda- see oli tunduvalt jämedam lõnga, mis minu masinasse poleks sobinud. Eks nii tuligi ülejäänud varruka pikkus käsitsi varrastega kududa, ka kaeluse äärde kudusin varrastega kandi. Nii see kampsun hakkas koos minuga elu elama. Ja armsaks ta mulle sai… Eks kampsik muutus vanemaks, küünarnukid kulusid hõredaks. Parandasin hõredad kohti sama tooni lõngaga. Aga ühel sügisel märkasin, et ka koi oli seda kampsikut armastama hakanud, augud siin-seal ja oli just kampsuni allosas trallitanud. Kurb oli…
Sel suvel aga oli Obinitsas parandajate kokkutulek. Mõtlesin, et võtan ta sellele reisile kaasa. Ja teate kui vahva, inspireeriv,julgustav oli see kokkutulek. Inimestel olid kaasas parandamist vajavad asjad,õpetajad õpetasid nendele esemetele uut elu andma. Kohapeal oli tõeline reanimatsiooni osakond,kus sokid-kindad, kampsikud, mantlid jne. hakkasid töökate-osavate käte vahel uuesti elama. Nii tuli ka minu koidel äranäksitud kampsik arglikult kotist välja. Esmalt andsin talle esmaabi: otsisin üles ja nõelusin kõik koiaugud kontrasttoonis lõngaga läbi, seejärel kaunistasin haavad lihtsate tikkimispistetega. Vaadates seda kampsikut, muutus ta mulle veel armsamaks.
Nüüd kaunistavad seda kampsikut mõned ”sabaga tähed” ja neid tähti saab vajadusel igal ajal juurde teha…..