2012.a aprillis avastati minu pärasooles pahaloomuline kasvaja. Tartusse (sealne labor tegi uuringu) pääsesin maikuul ja kohe määrati neli nädalat keemiaravi, mis koosnes tohutu hulga tablettide neelamisest. Juulikuul määrati kuus nädalat (nädalas viis korda) käia Tartus kiiritusel. Kui need protseduurid läbi said, määrati kindlaks lõikuse kuupäev – 8. november. Tomograaf oli küll näidanud vähi „surma“, aga arst arvas, et see ei ole lõplik. Andsin nõusoleku.

Esimesel OP-il lõigati pärasoolest u. 10. cm-ne tükk vahelt välja. Peensool lõigati peale 12-sõrmikut katki ja ots toodi kõhu peale välja, mille otsa kinnitati kott, kuhu hakkas kogunema sissesöödava toidu vaheprodukt. Kaks nädalat olin intensiivis, kus süüa üldse ei antud, kuni viidi üldpalatisse ja hakati andma kummeliteed ja lõunaks porgandipüreesuppi. Magu ei leppinud sellise narrimisega – s.t oksendasin mitu päeva, enne kui magu rahunes. Kui ma detsembris välja sain, olin nii nõrk, et Andres viis mu ära ratastoolis.

Kodus hakkasin normaalselt sööma ja kosuma järgmise OP-i jaoks, kus pidi peensool taas kokku pandama, et kõht hakkaks normaalselt tööle. Elli sai minuga kõva mahvi, sest kotti tuli iga kahe päeva järel vahetada, seejuures seda kõhu külge liimida ja enne sooleotsa ümbrus puhastada ja desinfitseerida. Nn. stoomi likvideerimise kuupäevaks määrati 13. jaanuar. Kõik läks justkui hästi. Kirurg oli rahul ja nelja (!) päeva pärast saatis mu koju – haiglal olevat voodikohtadega kitsas.

Kodus märkasin, et kõht on kuidagi imelikult kubeme kohale kotti vajunud. Mõtlesin, et need 65 töötut päeva on tühjad sooled lõdvaks teinud – vaatame vähe aega. Aga asi ei paranenud. Kaebasin perearstile ja see saatis Viljandi kirurgiasse. Peakirurg tuvastas kõhuseina songa, aga see olevat nii mahukas töö, et tema seda ette ei võta. Perearst saatis Tartusse konsultatsioonile – sinna sain järjekorras numbri alles aprillikuusse. Siis läks OP-arst puhkusele, kuid määras operatsiooniaja 20. maiks. Ütles, et kõhtu lõikama ei hakka, vaid teeb selle ära kolme augu kaudu ja õmblus kaetakse plastvõrguga. Kui nii, siis nii – seda olla ennegi tehtud.

Operatsioon läks näiliselt hästi, kuid kahe päeva pärast tõmmati mind uuesti lõikuslauale. Selgus, et ühe augu kaudu oli ka soolikasse auk torgatud ja sealt imbus kõhuõõnde vedelikku. Seniks oli kogunenud umbes 150 ml. Kõht lõigati lõhki, puhastati ära ja siis avastati, et stoomi likvideerimisel oli peensoolele ling peale tehtud. Muud ei oskagi öelda, kui et tule taevas appi – Ülikooli Kliinikumis! Plastvõrk eemaldati ja kõhukelme õmmeldi kokku klassikalisel viisil.

Siis aga juhtus midagi imelikku. Lamades selili voodis nägin avasilmi ainult valget lage, kuid sulgedes silmad leidsin end teises dimensioonis. Ehk viibisin teiselpool palati seina. Nägin ja kuulsin seal viibivaid inimesi ja nende tegevust, kusjuures nemad minust välja ei teinud ja ilmselt ei kuulnud ka. Nii nägin Liisat koos ühe Soomest tulnud perega, kes olid tööks võtnud ruumi seinte ja põranda viimistlemise. Avades silmad nägin taas valget lage. Ja nii korduvalt.

Või teine näide. Olin 1937. aastal saksa sõdurikiivrite tehase peatehnoloog. Nägin, kuidas valmisid kiivrid kolmest osast. Kõndisin mööda tootmisruume, mis olid paksult kuuma õlisuitsu täis. Vaatasin oma poriseid jalgu ja mõtlesin, kuidas neid puhtaks saab. Avasin silmad ja näen puhtaid jalgu teki alt. Sulgesin rahulolevalt silmad ja olin jälle tehases, mis läks varsti lammutamisele.

Või kolmas näide. Pirita jõe alamjooksul pidas Tiina seitsmepealist hundikarja. Karja emahundist juht hoidis Tiina lähedusse, teised jooksid kaldaid mööda ringi. Küsisin Tiinalt, et mis ta neile süüa annab. Too vastas, et laseb ühe hundi maha teistele söögiks, elavat hundid ei puutu. Lasi ühe maha ja teine hunt tuligi närima üheskoos varestega. Emahunt lamas Tiina juures, tahtsin teda silitada, kuid ei julgenud.

Rännakul võtsin veel osa Tallinna gaasivabriku lammutamisest. Lammutas Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, sealhulgas mõned mu praegused tuttavad nagu Sakala koori lauljad Upan ja Koppel. Kümnemeetrikõrgused müürid langesid, aga viga ei saanud keegi. Kui paar tundi oli möllatud ja kõik hakkasid väsima, andsin ma neile pool ämbrit puskarit – see lõi uuesti elu sisse. Asi lõppes võidudefileega.

Korraga lõppesid kõik sündmused ära ja suletud silmade ees hakkasid lae all hõljuma ja väänlema mingid mustad kaabli- või voolikujupid. Väänlemine toimus senikaua kuni avasin silmad. Kui vahepeal käisid õed rohtude või kraadiklaasiga, polnud laes midagi näha. Nii kui ära läksid ja silmad sulgesin – jälle need puntrad. Ära üldse püüagi magama jääda. Ma ei tea kaua selline seisund kestis, kuid aja möödudes asendusid kaablipundid palati lae all lehviva rohelise kangaga, siis roosa kangaga.

Keegi vist märkas, et minuga pole kõik päris korras või kuulis kuidas ma pidasin enda arust Tallinna väljakul venekeelse kõne türklaste sisserände vastu. Igatahes viisid kaks õde mu kompuutrisse, kus uuriti ainult pead. Põhjust küsides, sain vastuseks, et kahtlustati veresoone lõhkemist. Ju siis need sagedased narkoosid niimoodi mõjusid.

Kogu see „spektaakel“ kestis neli ööpäeva, kuni mind külastas Lilly Arula ja ma rääkisin talle kõik ära. Tema rahustas mind, et küll see mööda läheb ja nii ka läks. Kohe kui ta oli lahkunud ja ma silmad sulgesin, ei näinud ma enam midagi! See oli järjekordne ime, sest enne seda olin nähtusest rääkinud ka teiste külastajatega, kuid nemad ei võtnud mind tõsiselt. Sellest ajast ma kutsun Lillyt oma kaitseingliks.

4. juunil kirjutati mind haiglast välja. Ehk kõige ilusamal ajal, kus ma ei tohtinud kaks kuud midagi teha – koormuse piiriks kaks kilo. Sakala koor läks nädala pärast Saaremaa laulupeole, mina jäin maha. Aga hea, et mul niigi läks.

Aga kannatused sellega veel ei lõppenud. Mao ja põie kohale kerkisid pehmed muhud, mis ei reageerinud kõhu pingutuse peale – ilmselt jälle kõhusoole songad. Sõitsin uuesti Tartusse. Seal võttis vastu juba professor Karl Kull ja määras uue lõikuse sügise peale. Operatsioonile sain 7. novembril 2014, see on täpselt 2 aastat pärast esimest OP-i. Mulle tehti juba kõik sissevõtu protseduurid ära (vereproov, ankeedid ja lõunasöök), kui tuli uus raviarst Ave-Triin Tihamäe, vaatas mu üle ja ütles, et songaväratid on suured ja õmblustega kokku tõmmata ei saa. Tuleb kogu kõhu nahk kahele poole lahti lõigata ja üle kõhu üks plastvõrk peale panna. Ütles veel, et ei tea, kuidas organism sellega lepib. Mul tuli meelde, et viimase songalõikusega lõigati vist mingi närv läbi, sest pärast jäi parema reie välispinna nahk tundetuks. Mõtlesin, et kõhu peal on oi-oi kui palju närve ja veresooni, parem kannatan ära, kui hiljem invaliid olla. Ja keeldusin operatsioonist.

Kodus käisin veel haigla peakirurgi Andres Tiidu jutul, et ehk võtab ette mu songad ühekaupa lõigata. Too avas arvutis Tihamäe kirjutatud epikriisi ja loomulikult keeldus. Kohe näha, et vanad sõbrad või noh vähemalt tuttavad. Nii ma siis elan koos nende songadega kuni elan. Sellega panen jutule punkti.

P.S. On siiski veel üks oluline tõik, mis muutis minu elu kvaliteeti negatiivselt. Uuringute alusel oli kasvaja umbes 8 cm kaugusel anaalrõngast poolkuu-kujuliselt 6 cm pikk ja 1,4 cm lai. Läbikasvu ümbritsevatesse kudedesse ei olnud. Lõikajad aga võtsid ära 10. cm tüki, mõtlemata (arvatavasti) tagajärgedele. Minul tekkis krooniline kõhulahtisus ja pidev gaasivool. Püüdsin olukorda normaliseerida tablettide abil, aga see oli perioodiline ja piinarikas. Läksin kohaliku haigla röngenisse, kus tehti mulle kontrastainega pärasoole uuring ning selgus, et ära oli lõigatud nn ampull, kus kondenseerub roe enne väljatulekut. Selle tagajärjel oli anaalrõngas tõmbunud sissepoole nii palju, et peale roojamist sai tagumiku puhtaks ainult veejoaga. Sellises olukorras ma ei saa kodust eemal olla korraga üle kahe ööpäeva, mistõttu ma ei saanud enam meeskoori tegevusest täiel määral osa võtta (laulupeod ja välisreisid). Pärast 34 aastat kooris laulmist, olin sunnitud sealt lahkuma. Ainult proovides käimine muutus mõttetuks. Cést la vie!