1970.-1980. aastate Eesti tüdrukute koolivormi juurde kuulus tumesinine villasest riidest kuuesiiluline nokaga barett, mis on minus läbi aegade kõige eredamaid emotsioone tekitanud peakate. Mulle tundus see nii kohutavalt ilus oma kahe kontrastse valge triibuga, mille asetus tegi selle mütsi asümmeetriliseks ja nii põnevaks. Lihtsalt ilusaks.
Mu naabripoiss ja parim sõber oli must aasta vanem, ja tema kooliminekuga sai mulle äkitselt teemaks see tüdrukute koolimüts. Ma nii väga tahtsin kooli minna, et endale selle mütsi kandmisõigus ja müts kätte saada! Ma ilmselt käisin sellega emale terve aasta jooksul nii piisavalt pinda, et ta keeras ühe enda mütsi pahupidi, millel oli sinakashallikas ja üldse mitte tumesinine 6-siiluline vooder ja traageldas valge paela nendeks kaheks triibuks peale. Hoidsin seda siis ühe mängukaru peas, käisin toas selle pahupidi mütsiga ringi ja ka õues mängimas, kui tuttavaid lapsi ei olnud, kes oleks võib-olla midagi mu imeliku mütsi kohta küsinud. Ega see peale nende kahe valge triibu liiga sarnane ei olnud küll kuidagi, aga mis teha. Koolivormi müts oli mu unistus ja kinnisidee.
Päris koolivormimütsi sain enda 7.-ks sünnipäevaks, suvel enne kooli. Mul on tunne, et ma pole kunagi ühtegi asja rohkem soovinud kui seda koolimütsi.
1. september 1980. aastal oli mu esimene koolipäev. Päev, millest alates tohtisin ametlikult maailma kõige ilusamat mütsi kanda! Teised tüdrukud muidugi kandsid seda mütsi ka pärast kooli õues mängides ja turnides, aga minu ema ei lubanud. Mul oli mingi tumelilla barett hoopis, mis mulle üldse ei meeldinud. Ma vahel ikka panin koolimütsi, kasvõi natukeseks, aga enne vanemate töölt tulekut vahetasin jälle ära. Sellega oli natuke paanikat siis, kuna käekella mul ei olnud, ja pidin iga natukese aja pärast toas kella vaatamas käima, et mitte vahele jääda. Tohtisingi seda mütsi vaid kooli minnes ja koolist tulles kanda. Me elasime muidugi kooli kõrvalmajas, mu koolitee oli ehk 50 meetrit või pool minutit pikk…. Ma arvan, ma kandsin seda mütsi ka lihtsalt kodus, sest õues mängides ema ei lubanud ja polnud ju mingeid linnas või muid viisakamaid käimisi 7-aastaselt.
Osad tüdrukud tõmbasid selle mütsi nagu sügavalt pähe, aga mulle meeldis rohkem, kui mütsi 6 nurka ikka rohkem näha olid. Mäletan, et osadel oli see sinine villane riie topiliseks kulunud, suurest kandmisest (!), millist ohtu minu puhul muidugi ei olnud.
Kuidas mu tohutu vaimustus tolleaegse koolivormi mütsi vastu üle läks, ma kahjuks ei oskagi öelda, aga selline tore mälestus on alles.