Käisin koolis Haapsalus aastatel 1987-2000.
1987. a sügisel läksin tollasesse Haapsalu 8-klassilisse kooli või umbes nii see nimi võis kõlada. Kohalikud tunnevad seda lihtsalt Ehte tänava koolina. See kool muudeti mingil ajal ümber Haapsalu Linna Algkooliks ja seda nime kannab kool tänini. Sel ajal toimus kooli õppesüsteem kahes majas, algkoolis sai käia 1.-5. klassini ja edasi tuli minna Wiedemanni kooli, kus olid klassid 6.-12.
Nii käisin minagi algkoolis 1987-1992 ning Wiedemanni koolis 1992-2000.
Minu meelest olid need koolid päris head. Võrreldes teise Haapsalu kooliga, tollase 1. keskkooliga, oli algkooli-Wiedemanni sümbioos parem nii oma mainelt kui hariduse tasemelt. Tänasel päeval olen väga rahul, et sain käia just selles koolis. Hoolimata paarist klassivahetusest sain korraliku baashariduse, mis on hiljem võimaldanud saada nii kõrghariduse kui töökoha, mis on mulle oma spetsiifikalt sobinud.

ALGKOOL 1987-1992

Meil oli kolm paralleelklassi, mina käisin A klassis. Lapsi oli klassis 26, poisse-tüdrukuid enam-vähem võrdselt. Selle viie aasta jooksul püsis see arv muutumatuna. Kogu algkooli ajal läks meie algsest klassikomplektist ära kolm last ja täpselt sama palju tuli neid ka juurde. Kusjuures oli veel nii, et kuna nii peale 1. kui peale 3. klassi läks ära 1 tüdruk, siis nii 2. kui 5. klassi tuli juurde 1 tüdruk ja kui peale 1. klassi läks ära 1 poiss, siis ka 4. klassi tuli juurde 1 poiss. Seega meie algne suhtarv jäi püsima.
Töökorraldus palju minu meelest tänasest koolist ei erinenud – meil oli oma kindel klassiruum, kus toimusid kõik tunnid peale muusika ja kehalise kasvatuse. Ka enamikku aineid andis meie oma klassijuhataja. Hiljem, suuremates klassides, kui tuli juurde uusi aineid, siis neid andsid küll erinevad õpetajad. Vene keel algas vist 2. või 3. klassist ja seda andis paralleelklassi juhataja. Selle tunni ajal pidime olema alati kõrvalklassis.

Ajalugu, mis algas 5. klassis, oli eriti põnev, sest seda käis andmas õpetaja Widemanni koolist ja see õpetaja oli mees! Algkoolist ma rohkem meesõpetajaid ei mäletagi, kui poiste kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetaja, seega tekitas suure kooli meessoost õpetaja käimine paar korda nädalas meis suurt elevust.
Pingid olid meil muidugi teistsugused kui praegu – need olid kahekohalised ja nii laud kui pingiosa olid ühes tükis koos. Laudu oli kahte tüüpi – väiksemal laual käis üles ainult alumine osa lauast. Sahtel, kuhu sai asju panna, asus laua all välimise seina küljes. See sahtel oli väga ebamugav ja suurte vahedega, nii et seal sai hoida ainult suuri joonistuspabereid, guaššvärve jms. Suurematel pinkidel käis üles kogu lauaplaat ja seal all oli hulga mahukam sahtel. Seal said istuda rohkem posid ja neid laudu oli klassis vaid paar- kolm tükki. Mõlemat tüüpi laudadel olid olemas ülemises osas vaod, kus sai pliiatseid hoida, et need alla ei veereks, sest lauad ise olid veidi allapoole kaldu.
Tahvli ette oli tehtud väike puidust kõrgendus, vist selleks, et ka lühemad lapsed ulatuksid tahvlile kirjutama ja/või selleks, et õpetajat paremini näha oleks. Tavalisele kriiditahvlile lisaks oli selle kõrval väiksem, magnettahvel. Selle peal olid magnetid, mille abil sai üles panna erinevaid pilte, jooniseid, tabeleid vm mida parajasti vaja oli.
Kirjatehnikat harjutasime esimesel ja võibolla ka teisel kooliaastal täitesulepeaga, seega tuli koos sulepeaga kooliterveteks osta ka potitäis tinti. Sulepea täitmine käis nii, et esmalt keerasid sulepea välimise korpuse maha, pistsid sulepea kirjutava otsa tindipotti ja seal plastikust korpuse all oli väike ampull, mille tagumist otsa üle tõmmates imes sulepea tindi sisse. Kogu see sulepeaga töötamine oli üks suur mäkerdamine ja pidevalt olid käed tindiplekilised. Tint ise oli äärmiselt vedel ja ega see sulepea väga lekkimiskindel ka ei olnud. Nii juhtuski sageli, et kogu pinal oli tindiga koos ja ega tint ei tulnud ju maha ka, ei pinalilt ega sõrmedelt. Lisaks kuivas tint ka paberil tükk aega ja vihikutel olid tagumise kaane vahel alati kaasas ka kuivatuspaberid, mis olid abivahendiks, et tindiga oleks lihtsam mässata. Sellega sai kuivatada tindiplekke vihikutest ja laualt ning kui olid oskaja, sai ka valmiskirjutatud teksti kiiremini kuivaks, aga siis tuli see paber ühe liigutusega ja täpselt kirjutatu peale saada ning hiljem õigel ajal ka sama peenelt eemaldada, vastasel korral läks tint laiali ja kogu töö oli rikutud.
MAJA

Koolimaja meil väga suur ei olnud, maja oli kivist ja kolmekordne, igal korrusel asus 4 klassi. Esimesed klassid olid alati esimesel korrusel ja minu meelest olid neil ka koridoris oma väiksed kapid, kas siis väliriiete, kehalise asjade või ma ei teagi täpselt mille hoidmiseks. Teise klassi algul tuli seega uude klassi kolida 2. või 3. korrusele. Rohkem klassi muutmist ma ei mäeta.

Koridorid olid puupõrandaga aga kaetud mingi tumedama punakaspruuni materjaliga, mis võis olla näiteks linoleum. Iga korrusel sai koridorid klaasist ustega trepikojast eraldada. Milleks see vajalik oli, ma ei tea ja enamasti olid need klaasuksed ka lahti. Trepid olid tavalised hallid ja libedad kivitrepid, mille puust käetugedest armastasid lapsed ikka liugu alla lasta, kui õpetaja parasjagu ei näinud. Treppide vahekäigud olid kiviplaatidega, kena halli ja valgega laotud mustriga, mis on seal koolis tänini alles. Koridoride seinad olid vooderdatud pruunide poolde seina ulatuvate laiade laudadega ja nende peale sai teha erinevaid õpilastööde näitusi.
Kõik klassidega koridorid jäid trepist üles tulles paremat kätt. Igal korrusel oli trepihallis lisaks üks ruum veel, mis ei asunud klassidega samas reas vaid oli kohe otse trepi ees. Esimesel korrusel oli selleks õpetajate tuba ja teisel raamatukogu, kolmandal korrusel asus seal tavaline klassiruum. Saal asus esimese ja teise korrusel vahel, selle juurde kuulusid ka nii poiste kui tüdrukute riietusruumid koos pesuruumidega. Saalist, lava tagant, läks alla pime keerdtrepp, kus asus paar kitsukest ruumi, mis olid pungil täis igasugust kola. Lapsi sinna eriti ei lastud aga kui näiteks pall sinna kukkus või käskis õpetaja sealt mingeid võimlemisvahendeid tuua, sai sealgi ringi piilutud.
WCd olid soklikorusel. Oli küll vesikäimla, aga tüdrukute WCs oli alatihti mingi veeavarii, sest vesi ujus põrandal ja hirmus ebameeldiv oli seal käia. Kunagi ei teadnud, kas see kabiin, kuhu satud, on ikka korras süsteemiga ja kuidagi vastik oli seal vee sees tippida. Sisimas püsis kahtlus, kas on ikka ainult vesi või on see millegagi segunenud seal torudes…

Ega poiste omas asi ilmselt oluliselt parem ei olnud, sest sealt levis ka alatasa mingit vastikut solgihaisu.
Koolis oli keskküte, aga talvel oli maja siiski üpris jahe. Mäletan, et ühel aastal läks keskküttesüsteem nädal enne jõuluvaheaega rikki ja esmaspäeva hommikul oli klassis 11 kraadi sooja, nii et õpetaja lubas meil kõigil garderoobist joped võtta. Sel päeval toimus vaid 4 esimest tundi ja siis ütles õpetaja, et kuna kütteseade on rikkis ja selle parandamine võtab ilmselt kaua, siis sel nädalal rohkem kooli ei toimu. Olime ikka väga rõõmsad, sest saime sel aastal kahenädalase koolivaheaja asemel korraga puhata suisa kolm nädalat!
Garderoob asus soklikorusel, välisuksest sisse tulles jäid need vasakut kätt. Igal klassil oli oma boks, mis käis tundide ajaks lukku. Igal lapsel oli seal oma nagi, kus pidi rippuma tema sussikott. Sussikotil pidi peale olema kirjutatud nii lapse nimi kui tema klass.

Koolil oli oma garderoobitädi, tore vanainimene, kes käis alati musta bareti ja lillelise kitliga. nimi võis tal olla Linda, aga võin ka eksida. Tema toimetas alati allkorrusel lastega, kellel oli müts või sall kadunud või mingi muu mure. Tema käes oli ka garderoobide võti, kui tunni ajal oli vaja riideid kätte saada.

Tunni pikkus oli algul vist 40 minutit ja vahetund 10 minutit, söögivahetunnid olid pikemad, 15-20 minutit. Hiljem muudeti tund 45 minuti pikkuseks.
SÖÖKLA

Söökla asus päris keldrikorrusel. Igal klassil olid oma lauad, mille taga nad istusid. Nii sööklas kui aulas tuli istuda pikkadel kitsukestel ja ebamugavatel pinkidel, millel olid all rauast jalad, mis olid kõverad ja mille pärast pingid kõikusid päris tugevasti. Sööklas olid lisaks ka mingid eriti vanad taburetid, kuhu tuli istuda siis, kui juhtusid olema laua otsas. Nõudeks olid suured valged ja kohati pragulised supitaldrikud, sagedamini metallist kausid, mille kahest laiemast servast sai kinni hoida. Juua sai tavalistest teeklaasidest. Kahvlid ja lusikad olid osad alumiiniumist, mis kergesti paindusid, hiljem juba rohkem mingist paindumatust metallist. Söögid olid alati laual portsudena, mitte nagu tänapäeval, et saab ise tõsta, palju soovid. Ports, mis ees, tuli reeglina ära süüa, juurde sai ainult siis, kui keegi puudus või sööklas oli juurde anda. Kui toit ei maitsenud, päästis sööklast üldjuhul siiski tunnikell, kuigi tean, et koolis oli ka paar vanemat ja rangemat pedagoogi, kes sundisid lapsi oma toite lõpuni sööma ja olid üldse kurja ja range olemisega. Neid õpetajaid kartis enamik lapsi ja nende juurde ähvardati alati saata, kui keegi sõna ei kuulanud.
VAHETUNNID

Kui söögivahetundi polnud, tuli esimestel kooliaastatel vahetunnis ringiratast mööda koridori jalutada, enamasti paarikaupa, aga mõned olid ka üksi. Selle sõõri keskel seisis enamasti ka korrapidajaõpetaja, kes jälgis, et me viisakad ja rahulikud püsiksime ja lahutas riiukuked kohe omavahel ära. Ringiratast jalutamine aga kaotati mingil ajal ära, kaua ma sellist sunniviisilist käimist igatahes ei mäleta.
Vahetundides võis suurel vahetunnil ilusa ilmaga õues käia, aga jalanõud tuli ära vahetada. Kooliõu eriti suur ei olnud, aed olid sel ümber ja sealt välja minna ilma õpetaja loata ei tohtinud. Õuel olid mõned raudtorudest ronimispuud ja vist ka liivakast, muud ma ei mäleta.
Eriti popp mäng oli koolis palju aastaid kummikeks, mida tüdrukud tohutu entusiasmiga mängisid, nii et iga kord isegi kellahelinat tähele ei pannud. Mängu jaoks oli vajalik pikem kummipael, mis sageli oli mitmest väiksemast kummipaelast kokku seotud. Vaja oli kolme mängijat – kaks hoidjat ja üks hüppaja. Mängu algul pandi paika hüppamise järjekord ja hüpata said nii kaua, kuni tegid esimese vea. Siis tehti järjekorra alusel hüppaja vahetus. Mäng koosnes erinevatest hüppamise kombinatsioonidest, mis alati koosnesid järjestikku ühe- kuni kolmekordsetest hüpetest, eesmärgiks saada jalg täpselt kummist üle või kummi peale, olenevalt konkreetsest hüpatavast stiilist. Stiile oli väga palju ja toredate nimedega, igaüks võis neid juurde mõelda ja välja pakkuda. Meenuvad stiilid nagu liblikas, lennuk, pääsuke, auto, tavaline, tavaline ümberpööratult…. variante oli lõpmatu hulk, aga kuidas neid hüpati, ma väga täpselt ei mäleta. Tavaline oligi selline, et alustasid kolmekordsete kohapeal hüpetega, keksisid nendega kummi vahelt läbi, tagasi tulid kahestega ja viimase tiiru tegid ühekordsete hüpete jadana. Mängul olid erinevad raskusastmed ehk klassid, igas klassis tuli läbi teha alguses omavahel kokkulepitud kombinatsioon. Klassid olid paela erinevad kõrgused: esimeses klassis oli kumm ümber hoidjate pahkluude, teises klassis ümber põlvede, kolmandas ümber puusade, neljandas ümber piha, viiendas ümber õlgade, kuuendas ümber kaela ja seitsmendas ümber pea. Oli ka nullklass, kus kumm oli ümber kandade, aga seda peeti sageli liiga lihtsaks. Oli ka kaheksas klass, kus hoiti kätega kummi peal kohal. Aga nii seitsmendat kui kaheksandat klassi alati ei kasutatud, sest oli ebarealistlik, et keegi võiks nii kõrgest kummist oma jala üle saada. Mäng algas seega alati sellega, et ühiselt valiti välja kombinatsioon, millega hüpati läbi kõik klassid, eksimus oli see, kui jalg ei läinud enam üle kummi, takerdus kummi sisse vms.
Ise olin üks suur hüppaja. Vahetunni lõpul jäeti meelde, kelle kord jäi ja kes meeskonnas oli ja järgmises vahetunnis jätkasime sealt, kus pooleli oli jäänud. Igal juhul kodus oli ema hädas, et õmblussahtel on kummipaeltest tühjaks tehtud, sest kõik oli kummikeksudeks ära kasutatud. Isegi sukkpükstest sai kumm välja võetud, et aga mängida saaks!
Mäletan ka sellist reeglit, et enne esimese tunni algust lapsed ise üles klassidesse mina ei tohtinud, kui just õpetaja ise neid kutsunud polnud. Kui kooli tulime, viisime oma riided garderoobi ja pidime all soklikorrusel ootama, kuni tunnikell helises ja oma õpetaja trepile vastu tuli. Ka seal all oli alati 1-2 korrapidajaõpetajat, kes valvasid, et melu väga suureks ei läheks. Aga et peaaegu kogu kooli lapsed seal puntras koos olid, siis oli jooksmist, häältemelu ja tõuklemist ikka palju. Vedas neil, kes pinkidele istuma said, seal oli rahulikum. Kuna läbi soklikorruse saabusid tööle ka kõik õpetajad, oli lastel muidugi ka kohustus iga õpetajat viisakalt tervitada.
RIIETUS

Esimestel kooliaastatel pidin kandma koolivormi – heledamat sinist triiksärki ja selle peal tumesinist villast varrukateta kleiti, mille seelikuosa oli kergelt plisseeritud ning mille peal sai kanda pandlaga vööd. Pidulikumal puhul tuli kleidi alla panna valge pluus. Mul polnud koolivormi kandmise vastu midagi. Soovisin algul, et saaksin juba suuremaks, sest mulle meeldis väga ka koolivormi sinise- ja punaseruuduline seelik, mida võis aga kanda vist alles suuremates klassides. Koolivorm aga hakkas kaduma juba minu algkoolipäevil, arvan et umbes siis, kui olin 3. või 4. klassis. Algul oli vaba riietuse päev ainult reede ja seda ootasid lapsed alati väga . See, kes reedel koolivormiga tuli, seda vaadati isegi imelikult. Kusagil poole aasta või aasta pärast aga kaotati vorm lõplikult, igal juhul 4. klassi klassipildil enam keegi koolivormis ei ole.
Erilisi piiranguid ma ei mäleta, pikkade juustega tüdrukutel pidid juuksed tundide ajal kinni olema ja vist ei lubatud ka miniseelikut kanda. Mingil ajal tuli ka nõue, et dressid ja tossud ei sobi igapäevaseks kooliskäimiseks, need on siiski spordiriided, mis sobivad vaid kehalise tundi, aga see oli ilmselt juba hiljem, mitte algkoolis.

Ka kehalises kasvatuses olid algul riietele erinõudmised – kui tund toimus sees, pidid kõik lapsed, nii poisid kui tüdrukud olema valgetes lühikese varrukaga särkides ja lühikestes mustades pükstes, mille kummaski servas oli valge triip. Mingi väike erinevus oli poiste ja tüdrukute pükstel ka, aga ei mäleta, milline. Esimesed 2-3 aastat toimus kehaline kasvatus kogu klassil koos, kusagil 3. või 4. klassis läksid poisid ja tüdrukud eraldi ja siis enam polnud erilist riietuse nõuet.

HUVITEGEVUS

Mingit erilist propagandat ma ei mäleta, muusikatunnis vist ikka laule pioneeridest ja punalippudest tuli laulda ja oktoobripühad võisid ka vabad olla, aga seda ma eriti selgelt ei mäleta. Huviringe ma samuti koolist eriti ei mäleta. Mudilaskooris käisin mitu aastat. Mudilaskoori valimine käis nii, et esimeses klassis pidid kõik lapsed ükshaaval käima õpetajal klaveri juures laulmas ja seal tehtigi valik, et kõik viisipidajad pandi koori laulma. Koorist omakorda valiti veel tublimad, kes said laulda väikemates ansamblites, aga sinna ma enam ei mahtunud. Ega mul suurt laulmisehuvi pole kunagi olnud ka, seetõttu mul ansamblist ka suurt kahju polnud. Tavaliselt oli koori tund tunniplaanis kõige viimane, vist teisipäeviti 6. või 7. tund, mil teised said juba koju minna. Natuke oli ikka teistmoodi tunne ka, et sind on nagu kuhugi välja valitud. Kas kooris laulmine oli kohustuslik, ma kindel ei ole, aga võimalik, et oli.
Küll aga tegutses koolist vaid paar maja edasi omamoodi huvikeskus, kus muuseas töötas tollal ka minu ema. Algul kandis see Pioneeride maja nime, hiljem muudeti ümber Koolinoorte majaks, aga just esialgsest nimest tulnud lühendit „piuka“ jäid paljud kasutama veel kauaks. Seal olid koos erinevad huviringid, ise käisin 2 korda nädala iluvõimlemises. Aga seal olid veel käsitöö- ja kunstiring, automudelism, matkaring, midagi oli ka eraldi vene lastele.
KORRAPIDAMINE

Klassis oli ka korrapidamise nõue, ilmselt kas nimekirja alusel vms aga igal nädalal oli üks pingipaar korrapidajateks. Esmaspäeva hommikul esimese tunni ajal öeldi see ka üle, kes sel nädalal on. Korrapidajate ülesanded olid erinevad – tuli vahetunni ajal tahvlit pesta, vihikuid ja töid laiali jagada, peale tunde aga üle vaadata, et klass oleks korras, et kusagil ei vedeleks prahti ja prügikast välja viia. Reedel, kui oli tavaliselt kõige vähem tunde, oli ka suurem koristuspäev, mil tuli ka klassipõrand pühkida ja pesta, lilled kasta ja vajadusel aidata õpetajal näiteks mingi stend üles panna või maha võtta, töödele nimesilte panna jne. Minule need korrapidamise reeded meeldisid, siis sai õpetajaga rohkem omavahel rääkida ja tore oli pooltühjas koolimaja ringi toimetada.
Teine tore asi, mida paljud väga ootasid, oli söökla korrapidamine. See töö ise nii väga tore ei olnud, aga põnevust pakkus see, et seal sai käima hakata alles kusagil 4.- 5. klassis, noorematele seda ei usaldatud. Mis peamine, siis sai alates kusagil 3. tunnist juba umbes 10-15 minutit enne tunni lõppu ära minna, et toimkonda jõuda. Samuti ei pidanud me sel päeval enam viimastes tundides osalema või vähemalt võisime neisse hilineda, kuni sööklas kõik tehtud sai. Tavaliselt olid köögitoimkonnas koos igast paralleelklassist 1-2 õpilast ja meie ülesandeks oli seal nõud köögist sööklasse viia, laudadele paigutada, tee või morss klaasidesse kallata ja peale vahetunni lõppu siis kõik uuesti ära koristada ja lauad jubedalt haisvate kloorilappidega üle tõmmata.

KOOLITEE
Esimeses klassis olles toimus koolis ka pikapäevarühm. Selleks oli esimesel korrusel päris oma eraldi klass ja mäletan, et seal pidi ka lõunaund magama. Rauast narivoodid käisid kappidesse ja tõmmati magamise ajaks ainult lahti, aga ega meile see magamine ei meeldinud. Väga pikk see magamise aeg ei olnud, võibolla 45 min või tund ja eriti palju ma seal pikapäevarühmas ka enda meelest olema ei pidanud.
Koolitee oli mul päris pikk, nii oma 2-3 km võis see olla. Elasime täitsa Haapsalu linna piiri ääres ja koolimaja asus vanalinna tagumises servas, kohe Väikese viigi lähedal. Enamasti läksin ma kooli liinibussiga, vahepeal käisime ka nii, et kuna naabrilapsed käisid samas koolis ja nende isal oli mikrobuss, siis nad võtsid minu ja mu õe ka kohe samast peale. Aga mingil ajal, kui me enam naabritega nii palju ei suhelnud, jäi see sõitmine kah ära. Sellega oli veel see paha asi, et kuna naabrimees ise käis tööle Paliverre, mis on Haapsalust 20 km kaugusel, siis viis ta enne lapsed kooli ja läks ise kella kaheksaks tööle, mis tähendas, et me olime koolis juba enamvähem 7.35 ja hirmus pikalt tuli passida. Vahel jõudsime kooli päris esimestena, paar korda oleme vist isegi lukus ukse taga ootama pidanud. Sügisel ja kevadel, kui ilmad olid valgemad ja soojemad, aga ka siis, kui tuli kooli minna nt alles teiseks tunniks, läksin aga enamasti hoopis jala ja kui peale kooli kuhugi huviringi edasi minema ei pidanud, tulin jalgsi ka koju tagasi. Nii et hea trenn oli küll igapäevane.
Üks tore lugu algkoolipäevilt tuli seoses sellega veel meelde. Olin muidu kehalise tundides päris kehvake, olin pisikest kasvu, pikkusejärjekorras eelviimane, olin kohmakas ja arg ja lausa vihkasin vahel seda tundi. Ent ühel aastal, kui korraldati jälle „ümber Viigi jooksu“, sain seal oma vanuseklassis imekombel tubli 3. koha. Olin ikka väga imestunud, ei läinud autasustamisele kohalegi, sest ei tulnud selle pealegi, et ma sealt midagi võidan ja olin siiralt üllatunud, kui klassijuhataja mulle medali kaela pani, kus oli kirjas 3. koht. Ise arvan tagantjärele, et see tuli just sellest igapäevasest kõndimisest, mis andis mulle nii palju võhma, et see pikk maraton niimoodi vastu pidada.

WIEDEMANNI KOOL- 1992-1996, PÕHIKOOLI LÕPP

Ka sel koolil on olnud erinevaid nimekujusid, algul oli see vist Haapsalu J.F.Wiedemanni nim. keskkool, hiljem muudeti lihtsalt Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumiks.
Wiedemanni kooli läksin 6. klassi ja algul lubati, et klassikomplektid jäetakse samaks, kedagi kuhugi ümber tõstma ei hakata või kui, siis mõned üksikud. Enda suureks õnnetuseks sattusin aga ka mina nende ümbertõstetavate hulka. Kui ma õigesti mäletan, oli see kuidagi seotud sellega, et pidime 5. klassi lõpus valima, kas tahame uues koolis hakata õppima saksa keelt või jätkata vene keele õppimist. Kuna mulle vene keel ei meeldinud ja üks tore saksa keele õpetaja käis meile kevadel ka saksa keelt ja kultuuri tutvustamas, kinkis veel mingeid saksa lipuga kleepse, mille oma 6. klassi päeviku kaanele kleepisin, siis valisin mina saksa keele ja ilmselt just seetõttu mul nii haprasti läkski. Nimelt sattusin oma igati toredast ja ühtehoidvast 5. c klassist sügisel uude kooli minnes hoopis üpris halva kuulsusega 6. c klassi, kuhu minu vanast klassist oli paigutatud veel 2 tüdrukut, kes olid omavahel parimad sõbrannad ning üks poiss. Lisaks selgus uues koolis, et kuna saksa keele õpetaja lahkus töölt ja uut pole asemele võtta, peame kõik siiski jätkama vene keele õpinguid.
Widemanni koolis oli palju asju teistmoodi kui oli olnud algkoolis. Ennekõike oli erinevus sealses hindamissüsteemis, mis polnud mitte tavapärane 5-, vaid 10- palline. Vahe tavapärase 5-pallise süsteemi vahel seisnes peamiselt selles, et iga oskuse hindamise kriteerium oli laiem- nii 9 kui 10 tähendasid tegelikult väga hästi ehk viit, ainult et 10t oli väga raske saada, sest siis pidi töö ikka 100% õigesti tehtud olema. Järgmiste numbritega oli sama lugu – nii 7 kui 8 olid endised neljad, 8 tugev neli ja 7 pigem miinusega jne. Kui 3 ja 4 olid küll juba negatiivsed hinded, siis nende saamiseks tuli ikkagi midagi natukenegi osata ka, siis 1 ja 2 olid juba nii kehvad numbrid, et siis pidi pea ikka täitsa tühi olema. Algul oli väga kummaline saada näiteks kirjandi eest 8 või ajaloo tunnika eest 6… Aga ega sellega see kõik veel piirdunud…
KOOLIMAJA

Esiteks oli koolimaja kordades uuem ja sopilisem, teiseks oli õpilasi seal oluliselt rohkem, kes olid ju algul kõik meist vanemad. Kolmandaks olid uued nii õpetajad kui ka paljud ained ning iga tund toimus erinevas klassis, mis tähendas, et iga vahetund algas suuremat sorti sebimisega, sest igaüks pidi leidma üles õige ruumi, kus temal just järgmine tund toimus. Nüüd oli iga aine jaoks eraldi õpetaja ja uusi aineid tuli igal aastal juurde. 6. klassis inglise keel, usundiõpetus ja tantsuõpetus, 7.terviseõpetus, bioloogia ja geograafia, 8. klassis keemia ja füüsika.
Nagu öeldud, oli kool suur ja sopiline, sinna oli kokku ehitatud 3 erinevast ajastust ja erineva kujuga hoonet ja klasside nummerdus ka kuidagi ebaloogiline, nii et kui täpselt ei teadnud, kus, kellega ja mis tund pidi algama, oli segadust ja jooksmist palju. Lisaks tuli pidevalt jälgida allkorrusel olevat asendustundide tabelit, mis muutus vahel ikka mitu korda nädalas, kui mitte päevas. Koolimaja oli kolmekordne, esimesel korrusel oli kokku vist 9 või 10 klassi, pluss kooli ametiruumid ja uhke fuajee. Teisel korrusel oli 8 klassi, lisaks raamatukogu ja suur aula ning kolmandal korrusel oli 4 klassi. Keldrikorrusel paiknesid garderoob, söökla ja vist ka poiste tööõpetuse ruumid, söökla kõrval tegutses vahepeal ka kohvik, aga see vist ei tasunud ennast ära. WC-d olid nii keldri-, kui ka teisel korrusel, aga võrreldes algkooliga oli nende seisukord oluliselt parem.
ÕPETAJAD

Muidugi oli meil oma klassijuhataja, kelleks sattus noor muusikaõpetaja ja nagu hiljem selgus, olimegi tema esimene klass, kellele ta klassijuhatajaks oli. Igal juhul oli ta hästi sõbralik ja nooruslik, blondi poolpika soenguga ja pisut viltu kammitud tukaga energiline inimene, kes püüdis tõesti olla igati popp ja noortepärane, seda eriti oma olekult ja kõnemaneerilt. Mulle ta igal juhul väga meeldis, olin vist algul sama palju oma uuest noorest õpetajast vaimustatud kui uuest klassist nördinud.
Ka muusikatunnid olid selle õpetajaga hoopis teistsugused – nürist noodiõppimisest, rütmitagumisest ja laulude päheõppimisest sai midagi hoopis enamat. Me hakkasime lisaks nö tavalistele koolilauludele õppima ka popplaule, millest paljud olid inglisekeelsed ja see meeldis kõigile väga. Vahel ei saatnud õpetaja meid isegi klaveril, vaid saime hoopis makile kaasa laulda ja sageli tuletasime tunni alguses ise õpetajale meelde, et tahame tunni lõpus mõnd lahedat laulu ka laulda. Lisaks oli vahepeal võimalus igal õpilasel ühe tunni lõpus 10-15 minutit tutvustada oma lemmikbändi või -lauljat ja teistele tema muusikat lasta.
Aineõpetajatest on mõned eredamalt meeles kui teised- eesti keele õpetaja oli väga range, pisut pirtsakas, terava keele ja meelega vanem daam, oma olekuga lausa legendaarne. Minul temaga probleeme ei olnud, kuna eesti keel ja kirjandus kuulusid mu vaieldamatute lemmikute hulka juba esimestest klassidest peale. Sain talle mõneti isegi lemmiklapseks, kuna nii kirjutasin kui lugesin palju ja hea meelega. Aga osa poisse sai tema käest nii et tolmas. Tema tundides oli alati kord majas, keegi ei hilinenud, ei puudunud ega lobisenud.
Kaugeltki nii hästi ei läinud mul matemaatikaga, mida ma kohe üldse ei osanud, nii et põhikooli lõpueksami sain sel alal tehtud alles teisel katsel. Lisaks vahetusid matemaatikaõpetajad meil peaaegu igal aastal, mis põhjustel, seda ma ei tea, aga eks see kindlasti me taset mingil määral kõigutas.
Eks üldse palju sõltus sellest ka, kuidas aine meeldis, siis vastavalt lemmikainetele tundusid ka õpetajad paremad. Mulle näiteks väga meeldis bioloogia ja samuti oli bioloogiaõpetaja minu meelest tore. Ajalugu hakkas meeldima alles gümnaasiumis, kui vahetus õpetaja.
Teine legendaarne õpetaja oli meil inglise keele oma, temast oli kuulda, et olevat närviline ja peast pisut imelik, vanatüdruk veel pealegi. Mul tuli neid jutte kuuldes silme ette vana, krõnksus ja halli peaga mutike, kes tunnis oma jalutuskepiga eluohtlikult vehib. Tegelikult oli õpetaja minu meelest ikka pigem noorepoolne, võibolla nii 30-35 aastane, pikkade juuste ja prillidega pikk ja kõhn naine. Ta küll rääkis üpris kiiresti, oli veidi kärsitu olemisega ja vahel ikka läks klassi ees närvi kah, aga ei eriti enamat. Pigem oli ta hästi otsekohese olemisega, tegi ja rääkis nagu torust tuli. Üks naljakas juhtum oli siis, kui ta ühe tunni lõpus mingid tähtsad paberid oli ära kaotanud, siis ta otsis tükk aega ja lõpuks oli nii endast väljas, et tõstis prügikasti omale laua peale ja hakkas seal sobrama. Ja vahepeal sai tal ka tunni ajal siiber, kui meil kohe kuidagi hääldamine või kirjutamine välja ei tulnud, siis ta hakkas ka rääkima, et miks tema üldse peab siin klassi ees üksi võimlema ja närve kulutama, ta tahaks võibolla hoopis kusagil soojal maal puhata. Ja samas ta panigi oma jalad laua peale ja lebas seal oma õpetajatoolis mõne hetke, kuni end kogus ja tunniga edasi läks.
Minul oli inglise keelega oma teema. Kui seda algul 6. klassis õppima hakkasin, tundus ikka täitsa võimatu, kuidas saab nii olla, et kirjutad ühtemoodi ja hääldad teistmoodi, seejuures veel mingite kummaliste häälikutega ja olin esimesed 2-3 aastat klassis pigem nõrgemate hulgas. Aga kui puberteert sisse murdis ja ühes sellega vallutasid mu elu inglisekeelsed laulud ja noorteseriaalid, olin korraga oma sõiduvees ja inglise keelega mul sestpeale mingit muret pole olnud. Tunnid tundusid kordades toredamad ja hinded tõusid ka oluliselt paremaks.
Tollal Wiedemanni koolil veel oma võimlat ei olnud ja kehalise kasvatuse tunnid toimusid hoopis teises linna otsas, algul kunagise Sulevi vabriku võimlas, hiljem linna spordihoones. Seega tuli iga kord enne ja pärast kehalise tundi ligi 15 minutit läbi linna kõndida, ka saime seetõttu enne kehalist toimuvast tunnist varem ära minna. Kehalise tunnid toimusid alati paarikaupa, et seal natuke midagi ikka teha ka jõuaksime, aga peab ütlema, et jube kiusatus oli ikka minema kõndida või lihtsalt minemata jätta kui need tunnid juhtusid olema päeva esimesed või viimased. Paljud, sealhulgas ka mina ise, seda sageli ka tegid ja õpetaja oli meiega päris hädas. Vahepeal klassijuhataja võttis ka selle teema üles, miks me nii palju kehalisest puudume ja siis käisime vahepeal jälle rohkem kohal, aga eks see üks paras viilimine ikka oli.

UUED ÕPPEAINED

Uusi ja põnevaid tunde oli teisigi. Näiteks usuõpetus, millest algul paljud kohe tahtsid keelduda arvates, et tegu on mingi piibli tuupimise või usu pähe määrimisega. Tegelikult oli seegi õpetaja noor, tore ja sõbralik naisterahvas. Ta rääkis meile erinevate riikide ja maailmajagude usunditest, inimestest ja ajaloost, vahel võttis ta oma tundidesse kaasa kitarri ja laulsime nt mõnd heebreakeelset laulu. Ühel aastal oli õppeprogrammis erinevad iidsed usundid ja nende psühholoogia, mis oli minu meelest väga põnev. Ainult 9. klassis oli üsna igav, sest siis oli meil eraldi usuõpetuse õpik ja see rääkis üksipulgi ainult kristlusest. Muul ajal oli tund rohkem vabakuulamine ja kaasamõtlemine aga väga maailmapilti laiendav oli see kahtlemata. Õnneks jätkus aine ka gümnaasiumis, siis aga ei olnud see muidugi enam kohustuslik.

Gümnaasiumi aja tunnid olid eriti toredad, sest siis oli ka niisuguseid usuõpetuse tunde, mis toimusid kas väljaspool kooli ja/või tundidevälisel ajal. Nt kord saatis õpetaja meid tutvuma vanalinnas asuva esoteerikapoega, millest tuli meil hiljem ülevaade anda, teinekord pidime minema jalutama viigi äärde või aafrika randa ja hiljem seal tekkinud mõtetest ja tunnetest essee kirjutama. Kolmandal korral oli õpetajal šamanismist rääkides kaasas Sepultura plaat, mis mängis tunnis vaikselt kogu aeg taustaks ja kord oli meil plaan päris õhtuhämaras minna kalmistule kaema, kuidas seal olla ja mis näha on. See plaan aga jäi meil kahjuks mingite asjaolude tõttu ära.
Veel oli põhikoolis tantsuõpetus, kus kõikidele 6. klassidele käis kohalik tantsutreener õpetamas tuntumate standard- ja ladinatantsude põhisamme. Minu jaoks oli see tund tollal lausa piinlik, sest olin ju uues klassis, kus keegi mind ei tundnud ja nähtavasti ka eriti ei tahtnud tunda, sest kui oli aeg, et poisid pidid omale tunniks tantsupartneri valima, jäin mina alati viimaseks ja pidin tantsima mõne paksu või mitte rütmi pidava poisiga või üldse üksi, mis oli isegi parem, sest väga hull oli tantsida poisiga, kes sul pidevalt varvastel koperdab, sind valesse suunda lükkab ja ise sind veel vihaselt seejuures sõimab…. Kooli poolt oli algatus ja mõte muidugi tore, aga mulle jättis aastateks hirmu tantsupõranda ees, millest alles täiskasvanuna olen hakanud üle saama.

7. või 8. klassis algas meil ka arvutiõpetus, aga minu jaoks oli see tollal lihtsalt maha visatud aeg. Arvutid olid tollal need suurte helehallide, tohuturaskete ekraanide ja suurte kõrisevate kastidega. Esiteks oli klassis arvuteid u 15, aga meid klassis 26, seega pidid mõned õpilased alati olema arvuti taga paarikaupa või isegi kolmekesi, sest ega need 15 arvutit iialgi kõik korraga töökorras polnud. Teiseks – õpetaja võis küll oma ala proff olla, aga meieni jõudis sest tarkusest üsna vähe, sest see patsi ja prillidega mees rääkis kiiresti, keeruliste terminitega ja üsna hüplikult. Ta oli küll abivalmis, aga nt minu puhul sest tolku polnud, et ta igas tunnis ütles, et kui millestki aru ei saa, tule ja küsi. Ma ei saanud nii paljugi aru, et oleksin osanud midagi küsida!! Eks oma osa oli siin sellelgi, et juba tolleks ajaks oli õpilaste tase arvutiteadmiste osas küllalt erinev, osadel olid kas siis juba kodus või vanemate töökohtades arvutid olemas ja nemad olid ka oskajamad. Mõnel teisel lihtsalt oli algusest peale suur IT-huvi, nii et ta viitsis nt peale tunde veel arvutiklassi tulla ja seal oodata, kuni mõni arvuti vabaneb. Õnneks selles tunnis eriti mingeid teadmisi ei kontrollitud vist, oli vaja ainult kohal käia ja said oma arvestuse kirja.
Hindamissüsteemi tuli seal koolis mingil ajal ka see klausel juurde, et osasid aineid ei pidanud hindama ainult numbriga. Oli vist kuidagi nii, et kui tund toimub ainult 1 kord nädalas või on tegu nn oskusainega, võib seda hinnata kas arvestatud või mittearvestatud. Selliste arvestatavate ainete hulka kuulusid mu mäletamist mööda nt kunstiõpetus, kehaline kasvatus, arvutiõpetus, tantsuõpetus, terviseõpetus ja võimalik, et ka nt muusika ja usundiõpetus.
KLASSIÕHTUD JA POPID ASJAD

Algkoolis toimusid klassiõhtud koolimajas, alati küll mitte oma klassis, vaid nt raamatukogus või saalis, kus oli rohkem ruumi. Sinna minnes said alati pidulikumalt riidesse panna, endal tuli mingi söögi- või joogipoolis ka kaasa võtta, mida ühisele lauale panna. Tehti mingeid mänge, suuremates klassides oli hiljem ka väike disko, aga palju oli ka niisama jooksmist ja olemist, mis mulle kumbki eriti ei meeldinud.
Algkoolist mäletan, et ühel aastal esitasime klassiõhtul vanematele üht etendust, see võis olla nt Tuhkatriinu vms muinasjutt, igal juhul mina sain seal haldja osa. Selles rollis suurt teksti polnud, aga olin ise jube uhke, sest sain seal kanda väga ilusat helesinist kleiti ja ema tegi mulle lisaks rohelisse kingipaela ja hõbepaberisse mässitud võlukepikese, millega sain paar korda oma rollis viibutada.
Wiedemanni koolis toimusid klassiõhtud erinevates kohtades, aga sageli kooli keldris asuvas väikeses kohvikus. Argipäeviti oli see avatud kõigile külastajatele aga kuna omanikud rentisid ikkagi kooli pinda, siis pandi kohvik alati kinni, kui kool tahtis seal mõnd üritust teha.
Üht sellist klassiõhtut ma natuke mäletan. Seal kohvikus oli mitu pisemat ruumi, mis olid omavahel ustega ühendatud ja igas ruumis sai teha erinevaid asju. Kohe baarileti kõrval olid lauad ja seal sai süüa-juua, järgmine ruum oli varustatud kõlarite ja prozektoritega, see oli tantsuruum ja viimases ruumis oli pigem lage plats ja mõned toolid, seal tehti erinevaid seltskonnamänge. Arvan, et see klassiõhtu toimus 7. klassis, kohal oli peaaegu kogu klass ja õpetaja, seal mõned aktiivsemad tegid algul playbacki ka, nt üks töntsakam tüdruk tegi Sabrina Boys Boysi, teisi lugusid oli veel, aga neid ma ei mäleta. Klassijuhataja oli meile välja mõelnud laheda mängu – kirjutanud mingi suvalise teksti, kus puudusid omadussõnad. Meie pidime algul lihtsalt läbisegi hõikama välja erinevaid omadussõnu ja õpetaja pani need siis hiljem teksti sisse, nii et kokku sai lugu väga koomiline. Seda mängu me mängisime ikka mitu tiiru ja hiljem olen seda isegi vahel kasutanud, kui lastel igav on.
Põhikooli lõpuklassides hakkasime klassiõhtuid ise korraldama. 9. klassist mäletan lausa kolme klassiõhtut. Esimene toimus ühe klassivenna juures kodus. Seal oli inimesi kusagil 15 ümber, kõik ei olnud ainult meie klassist ja ühtegi täiskasvanut seal samuti juures ei olnud. Arvan, et mõned võisid seal juba mingeid meelemürke tarvitada, sest üks poiss jäi seal lõpus magama ja ühel hakkas ka halb, aga ise ma küll midagi ei võtnud. Mida me seal klassiõhtul tegime, seda ma enam ei mäleta, aga lõbus ja vahva oli ja tulin sealt ära heas tujus.
Paar kuud hiljem korraldasin ise ühe klassiõhtu, see toimus minu ema tollases töökohas Koolinoorte maja saalis. Ka seal oli rahvast täpselt parasjagu, ikka enamik klassi omi ja paar tükki ka paralleelklassist aga mu ema oli samuti meil valves, nii et oli üldiselt viisakas olemine. Seal olid põhilised erinevad puberteetide mängud. Esmalt muidugi pudelimäng, kus sai teistele isiklikke küsimusi esitada või tuli tobedaid ülesandeid täita. Hästi popp oli kõrremäng, kus istusime poiss ja tüdruk kordamööda ringis maas ja andsime huulte abil edasi joogikõrt, mis iga ringiga lühemaks lõigati, vahepeal võeti jälle uus kõrs ja siis vahetati ka istumiskohti ja veel oli üks pesupulga otsimise mäng, kus sai osaleda kahekaupa. Ühele tüdrukule pandi igale poole riiete külge pesulõkse, ühel poisil seoti silmad kinni ja tema pidi vaid kompimise abil kõik lõksud tüdruku küljest üles otsima. Siis vahetati osad ringi või võeti uued osalejad.
Viimane põhikooli klassiõhtu oli kevadel, vist ainult paar päeva enne ametlikku koolilõpetamist ja see toimus meie vanas koolimajas ehk algkoolis, kuhu selleks ajaks oli vana söökla asemele tehtud saal-kaminatuba. See pidu oli vist põhimõtteliselt ainult disko ja kahtlustan, et mõned julgemad tarvitasid seal ka üht-teist, aga enamik tüdrukuid olid siiski korralikud. Ühel tüdrukul oli selleks ajaks tekkinud kindel noormees, kes oli temast mõne aasta vanem ja nood suudlesid, emblesid ja võtsid väljakutsuvaid poose seal tantsupõrandal päris avalikult, nii et kohati oli neid lausa piinlik vaadata. Ka seal mingeid õpetajaid ega täiskasvanuid kohal ei olnud, aga see pidu aeti meil päris kiiresti laiali ka.
Mingil ajal algkoolipäevil hakkas pihta ka läänest poppide asjade saamine. Eriti sõprussidemeid see ei muutnud, sest olime selleks ajaks arvan u 3.-4. klassis ja suhted juba välja kujunenud, aga eks populaarne ja huviorbiidis sai kindlasti rohkem olla, kui sul oli välismaiseid asju. Mäletan, et ühel tüdrukul käisid vanemad Tšehhoslovakkias ja tõid sealt lapsele kingiks kaasa moodsa pinali. Enamikul meie klassist olid kas puust pinalid või nahast, kuhu sai panna 2-3 pliiatsit ja siis trukiga kinni, pinalid olid kõik hallides või tumedates toonides, siis sel tüdrukul oli lukuga pinal ja lisaks pastakale ja harilikule pliiatsile mahtus sinna sisse terve komplekt vildikaid! Pinalil sai vildikataskutega osa eraldi välja voltida ja pinal ise oli ilusat erkpunast värvi.
Peagi ilmusid veel mõnedele lastele ka moodsamad ja värvikirevamad koolikotid. Kui esimesed sellised pehmendatud seljarihmadega ja lukkudega sahtlitega kotid ilmusid kooli juba u 4.-5. klassis, siis mina sain esimese taolise alles 7. klassi keskel jõuludeks. Kahjuks polnud see kott ka eriti vastupidav, nii et juba aasta hiljem pidin selle välja vahetama, kuna sangad katkesid ja põhi kulus alt ära.
Riietuses olid popid neoonvärvid, mis olid lihtsad uudsed. Neoonkollane, -roheline ja- roosa olid eriti moes. Ka mingist läikivast materjalist retuusid olid väga tegijad, nii kehalises kandmiseks kui klassiõhtutel, sukkpükste asemel. Vahepeal olid moes ka mingid erilised talvesaapad, sellised suured ja raskepärased, millel kinnitused olid takjaribadega ja taga, saapad ise olid poolkõrge sääreosaga ja värvivariante oli väga erinevaid alates maheroosast kuni kärtspunaste, roheliste ja mustadeni välja. Wiedemanni koolis kadus vahepeal ära ka sisejalatsite kandmise kohustus ja siis vähemalt pool kooli käis nende tossakatega ringi. Jalad higistasid hirmsasti, kui pika koolipäeva nendega olid ja eriti vettpidavad need samuti polnud, aga no mood nõudis ju oma!

GÜMNAASIUM 1996-2000

Gümnaasiumisse jäin samasse Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumisse ja käisin kaks korda kümnendas klassis, sest esimesel gümnaasiumiaastal muutusin erinevatel isiklikel põhjustel üsna laisaks ja hoolimatuks ning tegin koolist nii palju poppi, et mind võeti kevadel 10. klassi nimekirjast maha.
Suvel 1997 võtsin end kokku ja tegin uued sisseastumiseksamid ning sügisel alustasin uuesti kümnendat klassi.
Tollal saime valida kolme eri õppesuuna vahel, meil olid majandus- , loodus- ja humanitaarharu, mina valisin viimase. Tegelikult tegutses kümnendas klassis kaks paralleelklassi, eraldi oli 10. m klass ehk majandusharu, sest see oli kõige populaarsem ja sinna võeti rohkem soovijaid. Majandusklassis õpiti rohkem poliitilisi, ühiskondlikke ja rahanduslikke asju, neil olid eraldi majanduse ja ühiskonnaõpetuse tunnid, rohkem matemaatikat, arvutiõpetust jm-d.

Teise paralleeli moodustasid loodus- ja humanitaarharu koos ehk oli 10. hl klass, kus kokku oli meid ikka 33 v 34 õpilast, kel kõigil sama klassijuhataja. Tegelikult toimus loodus- ja humanitaarharul enamik aineid siiski lahus, sest suunad olid väga erinevad. Looduses oli põhirõhk loodusainetel ja matemaatikal, nad tegid nii keemias, füüsikas , bioloogias kui geograafias erinevaid katseid ja loodusvaatlusi jms. Meil humanitaaris olid jällegi hoopis teist tüüpi ained, rohkem oli ajalugu (sh nii üldist, kunsti- kui muusikaajalugu), kirjandust, keeli, lisaks usuõpetus, retoorika ja lavakunst. Kogu suure kambaga olime koos vist ainult muusikas, kehalises kasvatuses, klassijuhatajatunnis ja võimalik, et veel mõned üksikus tunnis.
Minu suurteks lemmikuteks olid humanitaarklassis eesti keele ja kirjanduse kõrval veel lavakunst ja retoorika. Kui lavakunst oli sisuliselt teatrikunsti algkursus, kus tegime nii erinevaid hääleharjutusi, kui etüüde ja ka esinesime paaril korral kooli üritustel luulekavaga, siis retoorika oli kõneõpetus, mida andis seesama range eesti keele õpetaja, kellest avanes selles tunnis ka veidi teine pale. Ka seal tegime erinevaid hääleharjutusi, kirjutasime ja esitasime avalikult kõnesid erinevatel teemadel ja korra osalesin isegi ülekoolilisel kõnevõistlusel, kus tuli üks kõne varem ette valmistada ja teine kohapeal 45 minutiga valmis kirjutada. Mingit auhinnalist kohta ma seal ei saavutanud, küll aga sain toreda ja hariva kogemuse. Retoorikas aga saime teha ise raadiosaateid, mis oli mulle väga meeltmööda. Kokku tegin 2-3 saadet, see käis nii, et kodus tuli kas vabal või etteantud teemal saade ette valmistada ja üles lindistada, tunnis kuulasime seda kogu klassiga ja kommenteerisime. Neid saateid ma tegin kohe ilmse mõnuga, unistasin sel perioodil isegi raadiotöötaja ametist.
Gümnaasium oli mõnusam ja rahulikum, sest siia oli enamik tulnud siiski vabatahtlikult edasi õppima, palju oli mujalt koolidest tulnuid, uuenesid ja said alguse palju sõprussuhted, aga ega niisama lorutada seal ei lastud – kui ikka hakkama ei saanud, langesid välja.
REBASTEPIDU

Kümnendas klassis oli kusagil oktoobrikuus rebaseks löömine, mida korraldas ilmselt lõpuklass. Sellest üritusest võtsin osa ainult esimest korda kümnendasse astudes, teist korda ei pakkunud enam eriti huvi. Seal tehti noorte uustulnukate arvel ikka omajagu nalja ja aeti meid segadusse. Meil kästi muidugi sinna tulles selga panna vanemad ja kulunumad riided, mida poleks kahju ära rikkuda ja meile tehti seal erinevaid katsumusi, esmalt vist tehti näole mingid triibud või templid huulepulgaga, siis oli mingi toolidest rada, kus toolid oli külili põrandal, jalad risti rästi, toolide vahele oli puistatud jahu ja meie pidime siis hanereas sealt toolijalgade vahelt läbi pugema. Oli mingi käpuli trepist üles ronimine ja hiljem seoti meil silmad kinni ja veeti mööda koolimaja ringi ja lasti erinevaid asju teha. Üks eriti vastik asi on meeles- sain häälte järgi aru, et oleme jõudnud wc-sse, siis võeti korraga mu käsi ja pandi see kuhugi külma ja märja sisse, kus hulpisid mingid ligased tükid. Oli tunne, et mind on torgatud kättpidi wc potti, kus hulbivad fekaalid, aga õnneks nad seal sidusid silmad lahti ja nägin, et tegelikult oli siiski vaid kraanikauss, kus olid vette pandud mõned banaanitükid.
Hästi aktiivne oli gümnaasiumi viimane klass, kus meile tuli juurde üks uus tüdruk, kes hakkas igasuguseid asju korraldama nii koolis üldisemalt kui enda juures kodus. Gümnaasiumi ajal tegin aeg-ajalt kaastöid kooli ajalehele ja kõige aktiivsem olingi vist viimases klassis. Samuti korraldas too tüdruk igavesti vinge moeshow, mille oma kooli arvestuses ära võitsime ja edasi ka juba Tallinnas üleriigilisel showl osalesime.
Samuti sai paar korda gümnaasiumi ajal tehtud omaloominguõhtuid, sest kirjutasin kooli ajal luuletusi, mida siin-seal avaldati ja kuna koolis toimusid igal aastal kevade algul ka Wiedemanni päevad, siis 10. klassis palus klassijuhataja, kas ma oleksin nõus raamatukogus ka teistele oma luuletusi lugema. Palusin ühe endise klassivenna appi, kes nõustus taustaks kitarri mängima ja sellest sai hästi mõnus ja loomulik kooslus, mis mulle endale väga meeldis ja tundus, et ka kohale tulnud publikule. Hiljem esitasime oma luulekava veel paaris kohas maaraamatukogudes ka.

 

Loe teisi üheksakümnendate koolilugusid!

Pane oma lugu ka kirja: ükskõik, kas pikk või lühike!