Minu lugu

2020, erakorraline aasta: kuidas koroonaviiruse epideemia mõjutab sinu elu? Lisatud: 08.10.2020

Autor: külli - 1968

Laupäev, 14. märts.
Hommikul tuli mees Oslost koju. Hea, et ikka Eestisse lubati. Kodus on odavam ilma tööta olla, kui seal. Ema on viletsaks jäänud, selg valutab ja valuvaigistid ei aita. Poeg ja minia tulid lõuna ajal pulmakutset tooma. Ei julgenud hiljemaks jätta, võibolla ei lubata enam liikuda. Ema luges kutset ja ütles: „Tore oleks tulla küll, aga mina lähen enne Risti surnuaeda.” Seda oli valus kuulata. Otsustasin talle kiirabi kutsuda. Igaks juhuks panime koti valmis, et kui kaasa viiakse, poleks enam sahmerdamist. Kiirabi tuli Keilast. Arstiks nooremapoolne slaavi aktsiendiga kõnelev mees. Oli üsna tõre, kui ema ei osanud kohe tema küsimustele vastata. Tugevates valudes inimene ei ole väga terane. Ja kui ta tugitooli peal kokku pakitud kotti nägi, käratas, et ärgu me mitte lootkugi, et nad ema kuskile haiglasse viivad! Kui seljavalu on, tuleb minna EMO-sse, seal tehakse röntgen ja seal saab abi. Kiirabi tuiskas minema. Arutasime, et mis siis nüüd teha. Mees arvas, et ikka võiks Haapsalus EMO-s ära käia. Aitasime ema auto peale ja läksime Haapsallu. Sealne vastuvõtt oli väga sõbralik ning soe. Tehti röntgen ning teised esmased uuringud. Selgus, et kolm selgroolüli on sisuliselt pudid ja nüüd aitabki ainult valuravi. Rohud kirjutati välja ja tulime koju tagasi. Emal oli veidike parem.

Mees toimetas kodus – kõpitses elamist ja mina käisin kaks korda nädalas tööl. Olen poole kohaga koduhooldustöötaja, seega eesliinil. Klientidele oli vaja kohalikust poest söögikraam koju viia, lisaks veel puude tassimine. Teised majapidamistööd kästi edasi lükata kuni kriisiaja lõpuni. Mul ei olnud võimalik täita nõuet jätta asjad ukse taha. Kui poekotiga oleks saanud nii teha, siis puud tuli ikka vanainimestel tuppa viia. Seega oli pinge ning risk suur. Kasutasin küll kindaid, maski algul polnud, kõigepealt sain ühe tavalise riidest maski ja paar nädalat hiljem alles ühekordsed maskid. Desoained ja kindad olid olemas.
Lisaks klientidele, käisin mitu korda päevas ema juures. Viisin talle süüa, kütsin maja ning olin lihtsalt seltsiks. Teist võimalust ei olnud. Keegi pidi seda tegema.
Minu teine töö – superviseerimine jäi hetkel pooleli.
Kuna mees oli kodus, võtsime ette väiksemat sorti remondi. Seega oli vaja käia mõned korrad ka ehituspoes. Nimekiri näpu vahel, tuiskasime riiulite vahel ringi, et ruttu poest välja saaks.

Külas läks elu keema. Nii palju inimesi pole siin kunagi varem igapäevaselt kohal olnud. Kõik suvilad olid täis. Mööda teed sõideti küll autodega ning ratastega, tehti kepikõndi ning joosti ja jalutati niisama. Lisaks veel turistid, kes linnast välja olid sõitnud maale loodust nautima. Selline sagimine oli üsna harjumatu ning ausalt öeldes ka väsitav.

Emal on endiselt tugevad valud. Iga päevaga jääb viletsamaks. Sööb ja joob minimaalselt. Kurdab, et igalt poolt valutab. Ühel päeval ühest kohast, teisel päeval teisest. Konsulteerisin pereõega, et kas oleks mingigi võimalus ema kasvõi korraks kuskile haiglasse saada. Kahjuks perearstil seda võimu pole. Pereõde soovitas ikkagi jälle kiirabi kutsuda ja loota, et seekord on teine brigaad, kes ei riidle.

Laupäev, 04.aprill.
Kutsusin emale uuesti kiirabi. Seekord oligi teine brigaad, ka Keilast. Väga armsad inimesed. Rääkisin neile oma eelmisest kogemusest. Nad teadsid küll, kes käisid ja soovitasid mul tagasisidet anda, sest niimoodi inimestega käituda ei tohi. Võtsid ema kaasa ja viisid PERH-i. Kivi justkui langes südamelt, et nüüd saab lõpuks abi! Kuna oli laupäev, tegime sauna. Olime juba ühe korra laval käinud ja natuke õlut joonud, kui mu telefon helises. Helistati haiglast ja paluti emale järele tulla. Ütlesin, et enne homset pole võimalik tulla. Siiski oli veel väike lootus, et ehk saab jälile, milles asi.
Hommikul sõitsin Tallinna. Ema juba helistas, kui olin alles teel. Haiglast kontrolliti, et kas ma ikka tulen järele. Sain ema kätte ja esimene asi, mida ema küsis, oli söök. Ta polnud vahepeal süüa saanud, ehk siis 24 tundi. Küsis lihapirukat. Paar suutäit võttis päris hea isuga, aga poolikuks jäi seegi. Mõte oli, aga isu polnud tagasi tulnud. Ainuke positiivne asi oli see, et nüüd olid tal veel kangemad ravimid peal, mis peaks valu vaigistama.

Aeg läks. Ikka seesama rutiin – kodune kõpitsemine, kliendid ja ema aitamine. Tasapisi hakkasid ilmad soojemaks minema ja õues sai ka üht-teist nokitsetud. Vahel grillisime ja nautisime ilma. Vaatasime uudiseid ja ootasime, et millal Saaremaa lahti tehakse. Mehe ema elab Kuressaares ja temale oli vaja samuti appi minna. Lõpuks see ka õnnestus. Mees sai minna oma emale appi. Mina jäin enda ema eest hoolitsema. Kohutav on kõrvalt vaadata, kuidas inimene su silme all kustub ja sa ei saa mitte midagi teha, et tal oleks parem. Ei aidanud lilled ega maiustused, ema ei soovinud mitte midagi. Isegi tema suur sõber taks Sunny ei pakkunud enam rõõmu. Istus päevad läbi käed näo ees ja öökis. Ta polnud ammu enam korralikult söönud ega ka joonud. Kõik tuli välja. Nõrkus oli suur.

Laupäev, 9. mai.
Kui ma hommikul ema vaatama läksin, oli ta voodi ees põrandal. Vajus öösel maha, kui potile tahtis minna. Kutsusin kiirabi.
Seekord oli jälle uus brigaad. Ma ei küsinud, aga arvan, et Paldiskist. Jälle väga toredad inimesed. Võtsid ema kaasa ning viisid uuesti PERH-i. Seekord olin valmis talle õhtul järele minema. Aga teda ei saadetud ära.

Pühapäev, 10. mai. Emadepäev.
Viisin ema majja lille, mille olin talle ostnud ja need lilled, mis lapsed tõid. Vend tuli. Kui ütlesin, et ema on haiglas, pani ta oma lilled pingile ja läks silmad vett täis minema. Me ei ole väga lähedased temaga.

Kuna emal jäi telefon koju, siis sain rääkida ainult haigla personaliga. Palusin emale öelda, et ma helistasin ja tervitan teda, aga alati jäi väike kahtlus hinge, et kas nad ikka tegid seda. Arst oli väga tore, sain lõpuks emale telefoni saata temaga. Selgus, et emal on leukeemia ning lisaks veel müeloom. Kahjuks oli ta haiglasse liiga hilja jõudnud. Algul läks küll veidi paremaks, aga võidelda ta enam ei suutnud.
Kriisiaeg hakkas tasapisi läbi saama. Mees läks Oslosse tööle tagasi. Toimetasin tööl ja kodus, aga midagi oli justkui puudu. Kui ema Hiiule üle viidi, sain teda korraks vaatamas käia. Viisin talle veel teise pulmakutse, vennatütre oma. Lugesime seda koos ja ema ütles, et ta niiväga tahaks ju sinna minna, aga vist enam ei jõua. Ei jõudnudki. Ema suri 10. juunil.