Minul seostub saun lapsepõlve ning eelkõige minu emapoolse vanaemaga. Mul on kodus terve elu küll saun olnud, aga kõige erilisem on minu jaoks just tolle vanaema suvekodu oma. Selle ehitas kunagi minu vanaisa, keda ma kahjuks kohanud ei ole, kuid kelle armastus ise ehitatu vastu õhkub veel senini saunapalkidest. Saun koosneb duši- ja leiliruumist. Esimene oli kahe väikese aknaga kivist/ betoonist ruum, selle seinal oli üks peegelkapp, selle all seisis omakorda seina ääres pink, millel olid kaks suurt külma kaevuveega malmpotti. Sooja vee saamiseks pidi aga natukene vaeva nägema, nimelt oli vaja enne külm vesi valada mahutisse, mille siis saunaahi soojaks küttis. Ahjuukse kõrval on kraan, millest seda siis välja sai lasta. Dušši seal ei olnud, kuna tegemist on siiski nõukaaegse majaga, milles ei ole isegi kanalisatsiooni. End tuli kannuga pesta, kuid vaatamata tänapäeva mugavustele ei ole keegi minu suguvõsast (eriti noorem põlvkond) selle üle kurtnud. Ainus valgusallikas oli seinalamp ise nikerdatud leiliruumi ukse kohal, mis kattis ruumi väga hubase valgusega. Leiliruum oli üpris väike, kuid mitte liiga kitsas. Seal oli kahe korrusega lava ning keris. Istudes jäi selja taha läbinähtamatust klaasist aken, mis päeva ajal natukene rohkem valgust andis. Pimedal ajal valgustas ruumi samasuguse lambi kuma, mis duširuumis oli (see asetses ukse kõrval).
Sauna kupatati mind juba varajases lapsepõlves, et ma sellega ikka ära harjuksin. See ka töötas, kuna mulle jäi saunapisik külge ja armastasin seal käimist. Armastan seda siiamaani. Muidugi käis saunaskäimise juures ka vihtlemine, vanaema juures tehti vihad üldjuhul ise, kuna tagaaia taga kasvasid kasepuud. Mina pole kahjuks ühtegi vihta teinud, minust läks see potentsiaalne kogemus millegi pärast mööda.
Lapsepõlvest ma eriti täpselt just ei mäleta, mida saunas räägiti, aga mäletan seda, et mul seotub alati sõnaga saun ka sõna paldapolda (täiesti paljas, nö paljas porgand). Ma vist kasutasin seda lapsena päris palju, mis võib ka olla selle seose seletuseks. Selle saunaga mul rohkem eriti lugusid ei ole, kuid kui ma olin umbes kuueteistaastane olin ma suvel mõned päevad jälle vanaema juures. Seal olid samal ajal ka mu tädi ja tema poeg. Vanaema läks viimasena sauna pesema, meie olime juba kolmekesi tädi ja tädipojaga elutoas. Mõtlesime, et miks tal seal küll nii kaua läheb. Mõne aja möödudes tuli ta longates tagasi ning tuli välja, et ta oli eesruumi astudes kukkunud ja varbale haiget saanud. Õhtu jooksul muutus varvas potisiniseks, mille tõttu pidime järgmisel päeval haiglasse minema. Õnneks oli tegemist ainult mõraga, mitte murruga.
Minu vanematekodus on samuti eluaeg saun olnud, kuid vahepeal oli ka mitmeaastane periood, kus me seda kasutada ei saanud. Eelkoolieas oli meil alati selline nö traditsioon, et me käisime perega pühapäeviti saunas ja vaatasime peale seda telekast ,,Tantsud tähtedega“ saadet. Mind saadeti muidugi pea alati kõige esimesena tuppa, kuna ma ei talunud saunakuumust veel nii palju. Algklasside ajal me enam ei käinud saunas, kuna saun asub kõrvalmajas, kus me hoiustasime aastaid niinimetatud kila-kola ja see hakkas kahjuks saunaruumi sissepääsu blokeerima. Alles põhikooli lõpus/ gümnaasiumi alguses hakkas mu isa tervet seda ala (kolm tuba) renoveerima ja ehitas enda kätega meile täiesti uue sauna, duši- ja eesruumi. Kõige eredam mälestus selle saunaga seoses on sellest ajast, mil ma üks kord peale sauna duširuumis kuumusest ära minestasin. Kõige toredamad mälestused on aga nendest aegadest, kui eesruumis oma sõpradega istumisi pidasime. Mängisime siis alati mänge, rääkisime elust ja (teistest) inimestest, sõime, jõime ning lihtsalt nautisime üksteise seltskonda. Muidugi käisime ka saunas, üldjuhul käisime tüdrukutega omaette ja poisid eraldi. Siis rääkisime ikka samadel teemadel, mis eesruumis kõlasid, kuid vahepeal jagasime ka mõtteid, mida me kõigi teiste ees jagada enne ei tahtnud või ei julgenud. Rohkem olen ma selles saunas muidugi üksi käinud, mis andis mulle perfektse aja endale keskenduda. See andis mulle võimaluse väga valjult ükskõik mis muusikat kuulata, nendele kaasa laulda ja oma mõtteid üksi mõelda- olen saunas nii mõneski asjas selgusele jõudnud. Tavaliselt kasutasin saunas ka igasuguseid ilutooteid, mu jaoks oli see viimase päeva maha pesemine/ koorimine ja kuidagi üleüldse natukene rituaalne. Vesi ravib nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kui ma 2020 aastal Eesti ETNO laagris oli mul võimalus ühel õhtul ka saunarituaalis osaleda, võtsin selle vastu. See viidi läbi ühes vanas suitsusaunas Viljandi maakonnas. Ma polnud enne seda mitte kunagi varem suitsusaunas käinud, nii et see oli ka selles osas uus kogemus. Me istusime umbes viiekesi ühes väikses saunaruumis ning rituaali viis läbi üks laagri juhendajatest. Põhimõtteliselt oli see minu mäletamist mööda ülesehituselt selline, et saunavõlur tegi koos meiega hingamisharjutusi, viskas leili ning tekitas rätikuga kohe peale seda kuuma õhku juurde. Ta andis meile ka kausiga tihti vett, mida saime näkku visata ja sellega end natukenegi maha jahutada. Peale sauna läksime ühe teise juhendajaga maja kõrval olevasse veekogusse (ei mäleta kas see oli tiik või jõgi), et saaksime end rohkem maha jahutada ja tunda, mis tunne on otse saunast täielikult vees olla. Varem olin end peale sauna ainult duši all maha jahutanud ja spaas äärmisel juhul mõnes basseinis käinud, kuid need ei ole sellega isegi võrreldavad. Vees lihtsalt paigal olemine peale väga kuuma keskkonda oli äärmiselt lõõgastav ja tekitas sellise hõljumise tunde, mida ma varem tundnud polnud.