ERMERM

Minu saunatee

Minu saunalugu Lisatud: 28.12.2023

Autor: Sirje - 1967

Mäletan oma esimesi saunaskäike päris väikese tüdrukuna, 1960-ndate lõpust alates. Elasime küla keskusest, kus asus ühissaun, umbes kilomeeter eemal. Meil ei olnud kodus veevärki, vett tõime külakaevust, mis asus majast mitukümmend meetrit eemal.
Aga kõik meie pere laupäevad algasid ühtemoodi: toad said põhjalikult puhtaks küüritud, toit valmistatud, ahi köetud ja puhtad pesud vooditesse pandud, koduloomad ja -linnud toidetud ning siis saabus suur finaal, saunaminek. Vahel mõni sugulane või tuttav imestas, et meie pere laupäeviti kuskil meelt lahutamas ei käinud, kuhugi ei sõitnud, aga meie meel ja ihu said saunas kosutust.
Saunatee tundus mulle tol ajal nii pikk, alati läksime jalgsi, talvel ka soome kelguga. Mäletan, et ükskord libedaga sõitis ema kelguga allamäge vastu vesiveski seina, et mitte jõkke sumada, aga suurt põrutada me ei saanud.
Saunakotis olid ajalehe sisse pakitud rätikud ja puhas pesu, pesemistarbed olid kilekotis, viht omakorda ajalehe sisse mässitud. Alguses oli koti kandjaks ema, aga mida aastad edasi, seda kindlamini kott minu hooleks jäi. Vahel oli minekuga nii kiire, et läksime ka otseteed üle vesise heinamaa, talvel mõnikord üle tiigijää, sest naiste saunaseanss kestis ainult kaks tundi ja see kulus meil täielikult ära.
Nüüd mõtlen tagantjärele, et mida me siis tegime need kaks tundi, nii et mõnikord jäi isegi aega väheks. Üks tuttav ütles mulle hiljuti, et meie emaga tundusime saunas alati nii keskendunud olevat, süvenenud oma pesemisse ja vihtlemisse.
Meie külasaun asus endises vanas viinavabrikus, mis oli suur ja imposantne hoone. Saunaruumid olid poolkeldrikorrusel, avarad ruumid ja tugisammastest koolduvad laevõlvid lõid tunde, et sisened lausa pühapaika. Rahvast mahtus sinna palju ja suures leiliruumis oli vägev leil, mida tuldi nautima ka kaugematest kohtadest. Igatahes sai sellest saunast minu elus paarkümmend aastat kestnud iganädalase palverännaku sihtpunkt.
Saunast kojutuleku puhul ei mäleta kordagi, et mul külm oleks hakanud, ka korralike talveilmade ajal, isegi siis, kui märjad juukseotsad jääpurikateks külmusid. Kodus aga ootas soe tuba, puhta pesu lõhn ja maitsev õhtusöök. Vahel oli nii hea olla, et isegi magama ei raatsinud jääda.
Kui sain täiskasvanuks ja kodust välja, „oma elu peale“ läksin, jäid kodukoha saunas käimised soiku, sajandivahetusel see külasaun ka suleti. Sellest ajast käisin saunas väga ebaregulaarselt ja juhuslikult, kas siis tuttavate juures või spaades või turismitaludes. Võõrdusin saunast isegi nii hullusti, et kui vahel harva sain, siis sattusin leili võtmisega liiga hoogu, pärast oli paha olla. Kogu aeg oli mul üks suur unistus: tahan oma sauna!

Mõni aasta tagasi, kui minu lapsepõlvekodu tühjaks jäi, otsustasime perega, et see jääb meie ühiseks koosolemise kohaks, ja et esimese asjana ehitame sinna päris oma sauna. Kahjuks või õnneks saabus koroonaperiood, mil oli rohkem aega ning saun sai pere ja sõprade abiga üsna ruttu valmis.

Nüüd, 56-aastasena, naudin pea igal laupäeval oma sauna. Alles õpin tema iseloomu tundma, katsetan ja tunnetan, kuidas, millega ja kui kaua leili võtta. Vahel võtan kase-, vahel kadakaviha, mõnikord möksin ihu meeseguga. Paar korda olen end avastanud kõva häälega mõnd laulukest jorisemas. Kui võtan julguse kokku, hüppan lumme ja teen ingleid. Teinekord käin saunas koos abikaasaga, või siis tütrega, aga kõige rohkem meeldib mulle saunas üksinda, oma mõtetega olla.
Minu saunaõhtu väga tähtsaks osaks on seesama saunatee. Elan nüüd ise küla keskuses, kõnnin saunast koju mööda jalgteed, mida koos emaga lapsena käisin. Tee ääres järve kaldal sahiseb roostik, vahel paistab taevas kuu, vahel tuiskab lund. Seljakotis on mul taskulamp, aga ma ei pane seda põlema, seisan jalad harkis, käed taeva poole, kohas, kus jõgi voolab tee alt läbi, ja tunnen end üdini õnnelikuna.